Talvine jääronimisreis Austrias

Niisiis sai lõpuks ometi skandinaaviast kaugemale ning seekord toksisime jääd Austrias. Olen juba aastaid kogunud linke kõiksugu alpide jääronimisalade kohta ning Austria on kuidagi silma jäänud. Meie reis oli planeeritud umbes nädalane mille käigus soovisime külastada vähemalt kahte piirkonda. Esiteks Maltatal ning teiseks Bad Gastein. Varuks oli vaadatud veel paar lähedalasuvat ala, aga kuna eelpool nimetatutes olid olud normaalsed ja  ronimist piisavalt, siis jäidki nad varuks.

Maltatal on org mida nimetatakse veeoruks või miskit sellist (ei saa kohalikust keelest hästi aru). Nimelt on seal keskmisest rohkem koskesid ning talvel jäätuvad need loomulikult ära. Kuna kohalikud on ettevõtlikud, siis on ka toposid ja materjale parajalt kätte saadaval ning sellega seotult ka ronijaid piirkonda päris parajalt meelitatud. Nädalavahetustel on kosed ronijaid täis.

On päris lühikesi koskesid ja on ka väga pikkasid (üle 500m) Raskusastmelt on WI4 suht levinud, eriti just kergemini ligipääsetavate koskede puhul. Aga sekka on ka parajalt kergemaid WI3 ja raskemaid WI5 ja rohkem juppe. Ilmselt piirkonna üks esteetilisemaid on tee ääres olev Fallbach, kuid see asub oru päikselisel küljel ning on seega väga ohtlik. Kui me esimest korda tast mööda sõitsime, oli kosk veel ronitava väljanägemisega, ainult et paistis tilkuv. Järgmisel päeval oli purikas kadunud ja ülemine osa paistis õhuke. Kolmandal päeval oli endisest sada+ meetrist alles vaid purika all olev langeva vee poolt tekitatud 20m kõrgune jääkoonus.

Ronitavatest koskedest on Kathedrale ilmselt üks silmatorkavamaid. Pikk lai ning keskel on terve köiepikkuse jagu järsku purikat-kardinat. Aga üldiselt on ronimist palju ning igale maitsele. Kaugemate koskede jaoks soovitaks suuski, sii läheb liginemine lihtsamalt.

Nati teise külje pealt peab aga nentima, et toitlustusasutusi oli napilt ning austerlaste arusaam tumedast õllest piirdub üldjuhul häguse nisuõllega. Õnneks see väga ei seganud.

Meie teine sihtmärk Bad Gastein hiilgab tegelikult oma suusakuurortidega, kuid ometigi on siin hetkel maailma kõige kõrgema raskusastmega jääkosk Centercourt. Käesoleval aastal oli sellest vaid mingid riismed järel. Asub see aga kohas mida nimetatakse Eisarena'ks. Põhjuseks amfiteatri stiilis oru lõpp (nagu Mael Rjukanis), mis on täis igast küljest sirguvaid jääkoskesid. Kuulsamad neist kindlasti Mordor ja Supervisor. Ronimist on aga ka mujal nii kergemas WI3, kui raskemas WI6 kategoorias. Tuleb ainult lahtiste silmadega ringi liikuda ning endale sobilik välja valida. Liginemised on üldjuhul pikemad, kuid leidub ka 20min kõndimisega kohti.
Ahjaa, kuna kosed on nii päikselisel kui varjulisel seinal, siis soovitaks soojalt valida kosk vastavalt ilmale. Lõunaseinal olev jääkosk muutub päikselisel keskpäeval vägagi ohtlikuks kohaks.

Teise külje pealt vaadates on siin suusakuurordist tingituna söögikohti palju rohkem, kuid ka hinnad on vähemalt 25% kõrgemad. Normaalse hinnaga vaba majutust on vähemalt meie valitud kuupäevadel väga raske leida. Bronnida tuleks väga aegsasti. Meil õnnestus ööbimiskoht saada väga napilt ning sedagi lõunanaabrite lätlaste abiga. Nimelt elasime seal emigreerunud lätlaste kodumajutuses.

Lähiajal lisan jõudumööda kirjeldusi mis me seal kaugel jäisel maal nägime ja tegime. Kokkuvõtvalt saime ronida. Mitte päris kaks rada päevas, aga igasse päeva mahtus midagi erilist ja meeldejäävat. Kindlasti on need kaks piirkonda sihtkohad mida julgeks jääronijatele soovitada.

Lõpetuseks panen siia mõningad lingid , kust sai infot ammutatud:
Maltatal vanad nn ametlikud topod
Maltatal uuem kaardi ja pildimaterjaliga infoleht
Suur trasside andmebaas, kus ka palju Austria koskesid (saksa keelne)
Meie majutus Maltatalis Gästehaus Hubertus

Päästetööd Ida-Viru moodi

Kolmapäeval 08.02.2012 käisime seltskonnaga Idavirus jääd ronimas. Koht oli ilus ja ronijate jaoks nagu loodud. Ronisime siin ja seal ning enesetunne oli hea. Juhtus aga nii, et ilus päev lõppes hoopis teistmoodi, kui arvata oli. Kogu see protsess oli uudne kõigile osapooltele ning kindlasti oleks saanud teha midagi teistmoodi või paremini.

Olen siinkohal sündmuste käigu kirja pannud  nii nagu see paistis minule. Päästmisoperatsioonide käigus kadus ära ka mu fotokas (nüüdseks leitud) ja põhijutt tehtud mälu järgi ilma piltide pealt mõõtkava ja täpset olukorda vaatamata. Loodetavasti on kõigest sellest kirjeldusest tuleviku tarbeks mingit abi. Kas või selle kandi pealt, et päästmine on ka Eesti tingimustes täiesti võimalik stsenaarium ning vajalikud oskused peaks kõik selged olema. Kasuks tuli see, et meid oli kokku 5 ehk piisav hulk operatsiooni majandamiseks. Ja kindlasti on kasu olnud igakevadistest päästevõistlusest Rannamõisa pangal. Ilma selleta oleks ploki meisterdamine ja raami liigutamine kauem nuputamist nõudnud. Niisiis mis juhtus....

--------------------------------------------
 Ronisime Toilamõisa joast 150m ida suunas oleval jääseinal. Võtsime ette parempoolse natuke lamedama serva ning ühe liini, kust oleks saanud lõpus diagonaalis mööda laugemat nõlva täitsa üles serva peale ronida.

Mina alustasin ja ronisin 4 puuriga nii umbes 15 m kõrgusele, seal otsustasin külmetavate sõrmede tõttu tagasi alla tulla. Tegin mõned asted allapoole kuni puurini ja laskusin täitsa alla.

kuigi minu pandud puurid jäid seinale, otsustas Tõnis minna sama liini pidi paigaldades oma puurid. Ta jõudis samale kõrgusele 5 puuriga ning klikkis igaks juhuks ka minu viimasena paigaldatud puuri. Sealt ronis ta edasi ja pani umbes ühe inimpikkuse järel veel ühe puuri. Sealsamas oli väike puhkekoht, kus pidi hea seista olema.

punasega märgitud edasine köie
kulg ja sinisega viimased puurid

Väikese puhkuse järel otsustas ta ronida veel viimase mõni meeter jääd, misjärel sein muutus laugemaks ja jäävaeseks.  Vasakul pool, kuhupoole jäi ka laugem väljumine, oli alt vaadates rohkem ja paksemat jääd, aga Tõnis ronis otse üles jõudes kirkad panna juba laugema osa peale, aga jalad olid veel püstisel seinal.

Mingi hetk kuulsin hüüet et ma kukun. Olin millegipärast eelnevalt valmis vaadanud koha kuhu hüppan ning kui 3-4 sekundi pärast toimus kukkumine, siis hoidsin köit ja hüppasin tahapoole. Jõudsin umbes 2 m allapoole enne kui köis mu kinni pidas.

Seinal nägin, et viimane puur hüppas koos jäätükkidega seinast ning Tõnis langes nii 7m jagu allapoole jäädes minu viimase puuri peale rippuma.. Kõik paistis okei, kuid Tõnis ütles peaaegu kohe, et "Jalg läks".

Ma ei mõistnud kohe mis see tähendab, ja hoidsin teda paigal kui tulid sõnumid luumurrust, siis asusin vaikselt allpoole laskma nii, et saaks seljal mööda jääd libistada. Teised jõudsid just samal ajal meie juurde ja üritasime paigutada Tõnise horisontaalsele pinnale, matt ja seljakotid alla ning jope sooja hoidmiseks peale. Signaalid olid selles suunas, et veri valgub saapasse ehk siis sääres on lahtine luumurd. (Hiljem selgus, et lahtist luumurdu siiski ei olnud. ilmselt mingi närv tekitas selle vere saapasse voolamise tunde)

Esimene mõte oli võtta matt, see jala ümber kerida, kõvasti nööridega kinni ja siis Tõnis üles vinnata. Teine idee oli kasutada kirkasid, matt läks esialgu külje alla soojustuseks.


Korjasime kirkad ja slingid kokku, et mingit jala fikseerimist teha. Peteri läks servast kaugemale merejääle levi otsima ja päästeametisse helistama, mina võtsin (tol hetkel teadaolevalt ainukese) haaratsi, mõne vahendi ja hakkasin nati kõrval olevat staatilist julgestusköit mööda serva peale ronima. Raske, aga tuli pingutada. Üles jõudes oli kell 15:05 mis tuletas mulle meelde, et pidimegi hakkama umbes sel ajal asju kokku sättima, et õigeks ajaks Tallinna tagasi jõuda. Nüüd aga oli kiire hoopis teise asja pärast.

Sikutasin teise köie kah üles ja sättisin sobilikku ülestõmbamise kohta paika. Ühe julgestuseks ja teise plokiks. Ploki jaoks tõmbasin alt kannatanu varudest lisaks veel ühe rulliku ning mini-traxioni. Sättisin kõik valmis ja jooksin vastu päästetöötajatele,kes millegipärast ei tahtnud autotee pealt lumme astuda ja panga serva poole kõndida. Autotee ja õnnetuskoha vahel umbes 500m lumist heinamaad ja üks 1,5m sügav kraav. Viimane takistas hiljem ka ATV liginemist. Suht autotee juures sain ühe päästjaga kokku ja nähes tal käes pehmet kandekotti, küsisin, kas raami ei olegi ja kas teil valuvaigistit kah on. Mõlemat pidi saama. Seega läksime tagasi üles tõmbamise kohta, et saaks alumistega suhelda ja ehk hakata üles sikutama.

Tegelikult oleks pidanud ISE minema päästeauto juurde, võtma raami ja selle ISE õigesse kohta viima, sest alternatiiv võttis omajagu aega. Niikuinii ei saanud enne ju tõmbama hakata, kui raam all ja kannatanu seal küljes. Mõte lihtsalt ei töötanud. Samuti oleks pidanud ISE minema tee peal seisva kiirabiauto juurde ja ütlema, et mul on vaja kannatanule valuvaigistit, sest alternatiivina tuli see peale pikka edasitagasi raadiosuhtlust alles selleks ajaks, kui kannatanu oli all juba raamile seotud ja peaaegu valmis üles sikutamiseks. Ehk siis ligi tund aega hiljem soovitust.

No mingi aeg sai raam alla saadetud ja siis jäi üle oodata kannatanu raamile sidumist ja ette valmistamist. Seda ilmestasid päästjate rahvusvähemuse keeles toimuvad vaidlused, kannatanu valukarjed, politseiniku "nipiga" küsimused ning pidevad meeldetuletused, et miks ma nii serva lähedal kuskil küljes kinni pole. Aegajalt jälle klikkisin ennast kuskile julgeks, aga sättimist oli siin ja seal ning igale poole lihtsalt ei ulatunud.

Vahepeal kui kisa valjuks muutus, jooksin meedikule vastu ja võtsin valuvaigisti süsti, mille taskust leitud kaamerakotiga alla saatsin. Süst kintsu, viimane tekk peale ning raam tõusuks valmis. Ploki köie otsas olid 4 tursket päästjat, aga kuidagi raskelt tundus tulevat. Mina olin serva peal ja hoidsin köit serva äärel oleva tüve peal õiges kohas ning loomulikult aitasin ka natukene tõmmata. Kuskil poole peal tegin plokile ühe haru juurde, et lihtsamini läheks.
Julgestuse suhtes olin vahepealsel ooteajal politseinikule juhtöörid andnud ning see sujus plaanipäraselt ilma minu vahelesegamise vajaduseta.

Peteri tuli raamiga kaasa nagu see ikka mitmetel päästevõistlustel on läbi proovitud ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama. See polnud mingi liivakoti vinnamine, vaid raamil oli kannatanu, kelle mistahes liigutamine seotud valuga. Seega igas mõttes ülim ettevaatlikkus.Hilem sain teada, et enne lõplikku sikutama hakkamist keerati kanderaam teise küljega seina poole, et jalale võimalikult vähe ärritust tekitada. Iga pisiasi loeb.

Viimane lõpp raami üle serva sikutamiseks on alati keeruline. Seal oli aga ülemine ots veel eriti karniisi moodi ning negatiivse seina ülaosas olid veel turritavad juurikad ja muud segavad elemendid. Siin oleks vaja läinud linti, millega kõrgemale puu otsa panna lisatugi, aga kõik üleval olevad lindijupid olid juba kasutusel. Proovisin improviseerida köiest, aga see ei töötanud. Vähemalt mitte nii nagu tahtsin ja lootsin. Pika pusimise peale saime kanderaami peapoolse otsa juurikate tagant välja ja servale. Siis polnud enam palju vaeva, et ka ülejäänud üles upitada.

Edasi läks Tõnis minu uue ja ilusa kollase köiega kanderaami külge seotuna juba päästjate hoole alla. Suund Kohtla-Järve haiglasse. Meie aga asusime süsteeme maha võtma ja asju kokku sättima. Kell oli mäletamist mööda 16:40 kanti ehk õnnetusest oli möödunud umbkaudu 2 tundi. Märkimist väärib kindlasti seik, et väljas oli vähemalt -15 kraadi.

Nüüd paar tähelepanekut, mis pole minu omad vaid mida on mulle rääkinud teised asjaosalised.

Tõnis:

Keskel on puuri väljatulemisest tekkinud auk

viimane puur oli korralikult sees. Kogu aeg puurides tuli otsast jääd kuid see oli purikas. Ilmselt jää oli nõrk ja purunes.

Jalad olid vertikaali peal ja ülespoole polnud kirkasid enam võimalik hästi panna. Mul käed väsisid ära. Lasin ise mingi hetk lahti, et kukkuda. Arvasin, et ise lahti lastes on kukkumine kontrollitum ja vigastuseoht väiksem. Loomulikult ei arvestanud, et võib nii hullusti minna. Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et tuleb lõpuni pingutada. Ma oleks sealt oma auke pidi alla roninud, aga kirkad olid liiga kõvasti jääs ja ma ei saanud neid lihtsalt kätte. Oleks pidanud kasvõi enesejulgestusotsa ümber kirkade konksu panema.

Mul on jalgadel külm. (kui kanderaam hakkas üles jõudma)

Mul oli kogu aeg kohutavalt valus. valuvaigisti ei aidanud üldse. Vähemalt mina ei saanud sellest üldse aru. Talutavamaks läks siis kui poisid olid mind raamile asetanud ja Kirill sidus vigastatud jala saapapaelad terve jala saapa külge. Järgmine süst tehti haiglas kui mult hakati saapaid jalast võtma kuid ka see ei tundunud mõjuvat.. Alles siis, kui tehti haiglas otse luu vahele tuimestus, hakkas mõjuma.

Päästjate liige/brigadir
Näe jääb juba rahulikumaks ja käed enam niimoodi ei värise. Järelikult süst mõjub, shokk on üle läinud ja jäänud on ainult valu (kui süsti panemisest oli 10-15 min möödas)

Nagu alati on selliste juhtumite puhul kohustuslik osa:
Mida oleks pidanud tegema teistmoodi/kiiremini/paremini?

• Plaan peab olema. Mitte tormata kohe esimest ettejuhtuvat asja tegema, vaid kogu asi läbi mõelda ning siis teha üks kord ja korralikult. Nagu öeldakse: "Kiirusta aeglaselt!"
• Pea igal esmaabi käsitleval koolitusel räägitakse, et liiguta murtud jäset võimalikult vähe. Üks kord ja korralikult. See osa jäi meil puudulikuks. Oleks pidanud tegema alguses rohkem valu aga jala tugevalt fikseerima. Samas Tõnis arvas hiljem, et see võibolla polekski olukorda paremaks teinud.
• Ploki köie oleks pidanud juhtima läbi puu küljes rippuva karabiini ehk siis serva kohal kõrgemale tõstma. Lihtsustab tunduvalt viimase otsa keerukust ning serva pealne hõõrdumine on kah väiksem. Aega selle paika sättimiseks oleks olnud küll.

Meediakajastust tegi kõigepealt Postimees kes muidugi uskus päästeameti pressiasendaja juttu ning kirjutas midagi valastest alla rullumisest ja ise päästeametisse helistamisest. Selles jutus oli tõde ainult niipalju, et päästjad tõmbasid ta köitega üles (keegi pidi ju käskluse peale köiest sikutama) ja kannatanu toimetati jalavigastuse tõttu kohtla-järve traumapunkti. Järgmiseks päevaks on teksti muudetud ja täiendatud, kuid tegelikku olukorra kirjeldust seal loomulikult pole.


Delfi on umbes sama informatiivne.

Uuendame teadmisi eesti jäämaastikust

Senini on mul olnud veendumus, et eesti kõige vingem ronimisjää on Valaste joa augus. Piisavalt kõrge ning mõned erinevad võimalikud liinid. Ainult et selle moodustumiseks on vaja palju ja käredat külma.

Hiljuti sattusin uudisele, et kevadel avastati Toila kandis uus juga ning lausa kõrguselt Eesti  teine (26 m). Nimeks sai talle Toilamõisa juga ning asub ta kuskil toila mõisa juures. Peilisin täpsema asukoha välja ning võtsin plaani seda talvistes oludes piiluma minna.

See hetk tuli kätte ühel talviselt käredal kolmapäeval. Tee pealt paarsada meetrit üle heinamaa kõndimist ning juba eemalt näitab õige koha kätte tuule ja külma poolt jääskulptuuriks muudetud põõsas. Köis läks sellesama põõsa külge ning igaks juhuks tagavara ots veel kaugemal oleva puu külge kah.

Allpool oligi jää. Kuigi natukene õhuline ja purikaline siiski ronitav. Ülemine pool oli rippuv purikas, mis õrnem ja osaliselt negatiivne, alumine pool seina peal olev jääkiht, mis tugevam, jupiti astmeline ning kerge positiivse kallakuga. Võrdlusena kõrguse ja liinide valikute poolest paistab igati Valaste masti koht olema.. Alt üles välja oleks tol hetkel saanud ronida kahte-kolme liini pidi. Põhipurikas ning natuke vasakul pool kivise osaga liinid..

Nüüd aga kõnnime kalda all 150m lääne poole ning avaneb uus pilt. 40m laiume ja 20m kõrgune jääsein on ühest otsast täiesti püstloodis. Teisest otsast on aga alumine ots lame ja ülevalt natukene keerulisem. Silma hakkab vaid üks laugem lõpuosa, kust julgeks altjulgestusega üles serva peale välja ronida. Ülejäänud osas on lõpp ilma jääta ja pigem karniisi moodi.
Minu seninähtu põhjal on see eesti kõige suurem ja võimsam vertikaalne jäämassiiv. Võrdluseks ehk niipalju, et kui Rannamõisa nõlv on kõik korralikult jääs ja see oleks vertikaalseks keeratud, siis oleks pilt midagi sarnast.

Kes leiab talvel vaba aega, soovitan kindlasti seda asja vaatama ja proovima minna. Viite asukohale panin ka kaardile.
Pildid pole kõige paremad, aga mu enda kaamera oli vahepeal "puhkusel" ja sealt pole veel õiget materjali kätte saanud.

Uiskudega Kesse-l külma trotsimas

Üks asi viis teiseni ning pühapäeva hommikul avastasin end mandrieesti lääneserval uisud jalas ja kott seljas Kesselaiu poole vaatamas.
Veel vaevalt poolteist tundi varem oli tõsiseid probleeme, et üldse kuidagimoodi kodunt minema saada. Auto käivitus hommikustest kolmandas kümnes olnud miinuskraadidest hoolimata siiski. Oli küll pikalt käiamist ja meelitamist aga liikuma ta lõpuks sai. Endaga sellist probleemi polnud. Korralikud riided seljas ning isegi soe tee termosesse valmis tehtud. Selle viimase muidugi unustasin koju kööki laua peale, aga pole hullu.

Niisiis, meri oli jääs, lund minimaalselt ning ilm mõnusalt karge. Kõik see kokku tähendas väikest uisuretke Kesse-le, seal väikest ronimist ning siis tagasi. Alguses rahulik sõit mööda siledat jääd. Vasakult puhub külm tuul ja sõrmed ei taha kuidagi paksudes sõrmikutes soojad püsida. Poole maa peal laiuni olen sunnitud siiski soojad sulelabakud kätte toppima. Edasine teekond on soojade sõrmedega. tegime laiuli päripäeva tiiru peale. Lõunapoolsel küljel olev jää oli kaunis krobeline, aga Muhu pool oli jälle mõnusam. Seal tekkis isegi mõte, et kihutame Muhku välja, aga kuskil poole peal lõppes hea jää ära ning kakerdama ei viitsinud minna. Seetõttu keerasime otsa Kesse panga poole ning suundusime lõunapausile.

Kogu panga peale on seal ronitavat seina mingi 10m laiusena. Kuid sealgi on tegemist suhteliselt pehme kivimiga, mis meenutab rohkem liiva- kui paekivi. Võtsime siis paar liini ette ning tegime mõned tiirud. Külmale ilmale kohaselt siis kirkadega, aga ettevaatlikult, et mitte kaljut asjatult kraapida. Sisenurgas soojenduseks lihtsam ronimine ja kohe sealsamas paremal väikeste ja harvade nurgakeste najal poole peale ja suurematel edasi.

Nurgast vasakul pool olev sein on natuke huvitavam. Aja puudusel sain seal teha vaid ühe liini, aga sellega oli kah kahe katse jagu nuputamist. Alumine ots harvade kirkanukkidega, aga kui juba asendid välja mõtlesid, siis lihtne. Ülemises otsas oli küll seinas palju auke, aga need ei hoidnud kirka teravikku paigal. Lõpuks sai välja mõeldud üks althaarde najal kõrgele üles astumine ja pikk-pikk sirutus.

Tagasitee uiskudel oli peaaegu nagu esimene ots. Ainult et alguses oli künklik maastik kus sai hüppeid  proovida ja külm tuul oli seekord paremalt. Otseloomulikult olid mul jälle sõrmikud ja käte soojendamine oli pidev teema.

Kokku umbes 15 kilomeetri jagu uisutamist. Umbes selle pärast, et lõunapausi ajal läks ka GPS pausile ja tagasi sealt enam ei tulnud.
Enne autoga kodu poole sõitma hakkamist nautisime veel rannaliival sooja tee ja kuivatatud aprikoosidega päikese pilve taha vajumist. Mõnna.

Lapsed jääl

Eelmisel nädalal sai kahjuks vaid paaril korral kirkat jäässe lüüa, ning needki vaid lastele köie üles panemise käigus. Põnnid tulevad ikka vahest lagedale jutuga, et võta meid kah ronima kaasa. Me nii väga tahame ja "Ei, meil ei hakka külm" ja "Ei, me ei väsi ära" ja kindlasti kohe "Ei, me ei hakka virisema, ausõna".
Algselt oli plaanis rohkem põnne kokku ajada ja teha midagi suurejoonelisemat, aga ilm on päris talviseks ära pööranud ning ükshaaval arvasid kõik lapsevanemad targemaks oma pesamunad soojas hoida. Niisiis, sai lihtsalt asjad seljakotti ja lapsed riidesse topitud ning minekut. Plaanis natukene matkamist ja natukene kirkaga jää toksimist.

Matkamise pool õnnestus hästi. Rongi alla ei jäänud, aga nägime teise sõidu ära. Lund oli, aga mitte ülemäära palju. Kraavis vett oli, aga kõva jääkoorik oli peal. Langused olid järsud, aga lund oli piisavalt ja sai liugu lasta. Ehk siis kõik see, mida lastele üheks toredaks talvepäevaks vaja on.

Lisaks panin ühe lühema ja lamedama koha peale veel köie üles ning proovisin põnnidele kasside ja kirkadega  jääl liikumise algtõdesid selgitada. Peale seda, kui ma ise olin haprasse ja kõvasse jäässe kirkaga augud ette toksinud õnnestus neil konksutamine enamvähem. Jalgade töö oli aga kõva jää ja mitte kõige paremini istuvate ja kergelt nüridapoolsete kassidega nigelavõitu. Kuigi poiss on 2 aastat noorem, õnnestus tal see osa ronimisest millegipärast hoopis paremini. Pole midagi, teritame kassid, harjutame ning küll hakkab tulema. Tahtmist igaljuhul oli ja soojema ilma ja paremate tingimuste puhul tuleb ka edust tingitud motivatsioon lisaks.
Ainult et see pidev kasside ja vöö peale-maha kruttimine on ilgelt tüütu. Peab ikka omale uued kassid muretsema...
Ja järgmine kord võtame supi tegemise jaoks vee kah kaasa. Seekord tekkis unustamise tõttu ilge jama ja peaeagu oleks läinud lahti see tegevus, mis sissejuhatuse kolmanda lubaduse järgi pidi olema välistatud.