Vitsad seina

Eile (kolm päeva tagasi tegelikult juba) peale tööd oli nii ilus ilm, et kohe patt oleks olnud mitte loodusesse minna. Pakkisime siis lapsed autosse ja põrutasime looduse poole. Et aga mitte ajalist resurssi raisata, siis suundusime koos oksakääride ja nugadega sarapuuvõsasse, et sealt saviseina sõrestiku jaoks toikaid muretseda. Sõrestiku ehitamine niigi juba toigaste puudumise tõttu üle nädala seisnud.
Kui jõudsime arvatavasse sarapuude kasvupaika, selgus, et alles hiljaaegu on sealtsamast läbi käinud liinide aluste puhastamise kampaania. Kõrgepinge liini alune oli kenasti puhtaks tõmmatud. meil jäi üle vaid maas vedelevast oksalasust sobilikud toikad välja otsida, okstest puhastada ja autosse toppida. Noh eks sai ka ikka kõrvalt korralikumaid (pikemaid, sirgemaid ja ühtlasemaid) toikaid kah lõigatud.
Tegime nii palju näputööd, et pidi ka vasaku käega oksalõikamise ära õppima. Paremal nimelt hakkasid mõned nahapiirkonnad alumisest kihist irduma. Tagasi linna sõitmine oli omamoodi huvitav. Kõrvalistujat ei näinud, sest vahel oli toigastest laotud virn. Ja kogu aeg oli mingi krudin, sest puud nühkisid auto kõikumise taktis üksteise vastu ja nagisesid.
Nüüd saab jälle natuke pesa punuda :)

Odavad sportimise prillid

Rattaga sõites on teatavasti ilgelt vastik, kui külm tuul silma puhub või tolmaval kruusateel silmad tolmu täis on ja need vesistama hakkavad. Pilk muutub häguseks ja pole üldsegi mõnus sõita. Selle vastu aitavad enamusesl kordadel prillid. Olen vahelduva eduga kasutanud erinevaid "Relax" päikeseprille, mille hinnaklass jääb kuskile sinna 200 ja 300 krooni kanti. Kuna aga olen selline hajameelne kobakäpp, siis pole mul enam ühtegi neist ostetud prillidest alles. Mõnele olen peale istunud, mõni on jäänud kuskile ühte eestimaa lõputututest rabadest või siis on lihtsalt kuskile haihtunud. Igatahes ei raatsi mingit kallist värki osta lihtsalt selleks, et järgmisel hetkel kuskilt kadunud okulaare otsima hakata.
Millalgi sai rattaga sõiduks ostetud töö ohutuseks mõeldud kaitseprillid. Sellised kollased ja 3M markeeringuga. Need olid suht ainukesed, mis kätte saadavas valikus mu pea ja nina kujuga sobisid.
Nüüdseks võib öelda, et kollane värv oli viga. Esiteks pole päikese vastast kaitset kollasest värvist vähimatki tolku ja teiseks muudab kollane värv nii mõnegi asja teistsuguseks. Rattaga aga kannatab sõita küll. Ja niisama metsavahel oksavastaseks kaitseks kõlbab kah. Ja kuna värkidest sellise hinna juures väga kahju pole, siis saab neid ka ehitusel ja muidu nikerdamise juures sihtotstarbeliselt kasutada.
Eks ma kasutan neid nii kaua, kuni kuskile unustan või ära lõhun ja siis muretsen kirka klaasiga variandid.

Värsked peakatted

Talviste tegevuste käigus sain ühe Ilvese mütsi ja ühe Buff-i võrra rikkamaks. Nüüd on saanud teisi juba natuke kasutada ning peaks ära mainima, millega tegu ja kas ka head asjad on.
Buff -- see siis see kõigile teada ja tuntud kootud toru moodi asjandus Venib igatepidi ja saab kasutada sadat eri moodi. Nii piraadimütsina, ninjamaskina, salli kui ka mille iganes muuna. Mul on õhuke see ilma fliissallita jubin ja tore ongi, sest muidu ei saaks teist ju suvel kasutada.
ISC lycra müts (ARTUR vist) -- niinimetatud munamüts. õhukesest lycrast

Seni on ilmad suhteliselt jahedad olnud ning mütsi on alati vaja läinud. Mõlemad eksemplarid on suhteliselt õhukesed ja tuult läbi laskvad, seetõttu ka ehk ilvese mütsi kohta üks negatiivne ilming. Nimelt on ainult mütsiga liikudes kõrvus kogu aeg tuulevilin. Kui ka müts korralikult alla sikutada nii, et kõrvad peidus, siis koheselt venib asi jällegi oma vanasse asendisse, kus tuul pääseb kõrvadele liiga tegema. Võib ka olla, et tegu minu peakolu eripäraga, kuid siiski on siin tootedisaini puudujääke. Oma lapsepõlvest tean, et siin peitub suur oht keskkõrvapõletikule...
Buffiga seda ohtu pole, sest seda saab vajadusel natuke teistmoodi voltida ja kõrvad katta, kuid ta on iseenesest natuke õhem ja tuul puhub lihtsalt riidest läbi. Sooja ilmaga pole sest lugu, kuid null kraadi ümbruses rattaga sõites on külm küll.
Neid kahte koos kasutades aga on tulemus väga hea. Kõigepealt paned buffi pähe nii, et see katab kaela, lõua, kõrvad, kukla ning pealae. Siis topid sinna otsa õhukese mütsi, kiivri ning ongi kõik. Selliselt sisse pakituna sai ka miinuskraadidega rattaga väga edukalt sõita. Ka tugeva vastutuulega polnud hullu.

Suve poole ilmselt jääb müts kappi ja liigun vaid buffiga, kuna õigustab end paremini.

Rae rabast risti läbi

Tean, et olen hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kedagi. Pühapäeva õhtul sai siis tehtud selle hooaja esimene jooksutrenn. Ühtlasi sai natuke uuritud tulevase kodumetsa radu. Olen juba tükk aega mõelnud, et peaks kompassiga metsa õigemini rabametsa minema avastama. Eile siis sättisin asjad niimoodi, et poleks muud võimalust koju saada, kui joostes ning õhtul siis peale töökat ehitamise päeva silkasin metsa kaudu tallinnasse. Ülemiste kanali ja lennujaama vaheline ala siis on kavas pikema perspektiiviga täiesti ristipõiki läbi joosta, kuid esialgu leidsin mingi raja, mis ühte peakraavi äärt mööda kanalist kuni lennujaama taguse slummini läks. No eks lõpus oli see rajake muidugi rohkem metsaalune rägastik, kuid liikuda sai. Boonusena nägin veel kahes kohas valge tagumendiga kitse. Ju siis on piisavalt looduse amiguline koht, et kitsed kartmatult ringi hüppavad. Sinna peaks tagasi minema ja mingi normaalse ringi moodi asja valmis vaatama.
Aga jalad on spontaanse 12km jooksu peale üllatavalt rahulikud. Ainult alguse jooks ebatasasel pinnal ja rägastikus jänesehaakide tegemine koormas ehk liigselt liigeseid ja kõõluseid. Annab neile nati rahu ja siis proovib uuesti.

Vohaa, mis mehed leidsid...

Andreas Spak ja Will Gadd said hakkama ühe suure teoga. Siinsamas meie naabermaal Rootsis on sajandite vältel maapõuest erinevaid asju kaevandatud ning selle tulemusena on siin ja seal mahajäetud kaevandusi. Just sellistesse kohtadesse viiski otsing kõne all olevad mehed. Kaasa võtsid nad jääronimisvarustuse ja mõned filmimehed koos kõige vajaliku kamaga. Millegipäast oli mul siiamaani arusaam, et maaalustes koobastes peaks olema konstantsed 7 plusskraadi. Nüüd aga selgub, et seal on lausa nii külm, et tekib ja püsib jää.
Eriti palju infot pole veel meeste leidudest avalikkusele tilkunud, kuid mõlemad räägivad asjast natuke oma blogides. Andreas pakub nati pikemat ja illustreeritumat juttu. Lähiajal pidi tulema ka nati detailsemat infot ja juuniks pidi valmima film. Kui see juhtumisi ka alla laetav saab olema, siis teavitan kindlasti.
Kui selline asi tõesti olemas on (mul väike kahtlus siiski veel on), siis lisan selle oma veel tegemata, kuid tegemist ootavate asjade nimekirja.
Mis võiks olla veel coolim, kui jääronimine ennenägematutel jäästruktuuridel kuskil sügaval maapõues.

Välitrenn kaljul

Selle suvehooaja esimene välironimine on tehtud. Astangul olid maas jääkamakad ja kivi külm, kuid muidu oli kalju kuiv ja mõnus. Sellist savipläga nagu eelmine kevad seekord küll silma ega jalga ei hakanud. Kui oleks ainult väheke soojem olnud, siis oleks ehk ka ronimissussid jalga pannud, kuid kuna sokki ma sinna sisse kohe kuidagi ei mahuta ja välised temperatuurid on kuskil mõne kraadi juures, siis selline jalavarjude kasutamine kohe kuidagi ei kutsunud.
Esimesed liinid said ronitud kinnastega ning eneselegi üllatuseks ei olnudki väga hull. Kasutasin siis neidsamu õhukesi nahkkindaid, mis mind kirkadega ronimisel kõige paremini teenisid. Kuskilt tööohutuskeskusest sai need 90 krooniga ja peab ütlema, et väga head on siiamaani olnud. Isegi rattasõidule panen praegu need kätte. Üheõnaga siis kinnastega ronimine polnud väga jube. Haarde tunnetus oli küll tömp, kuid see-eest sõrmed enamvähem soojad ja poole seina peal ei teki tunnet, et kohe kukuvad sõrmed otsast ära.
Paremalt teise(või kolmanda) liini peal aga pidi kindad käest võtma, sest muidu lihtsalt ei saanud. Väiksematel servadel sõrmed lihtsalt ei püsi ja jalgadele kah ei saa rohkem toetuda, sest tossude servad ju pehmed ja nii head pidamist, kui spets jalanõuga, lihtsalt pole. Seekord tegin varasemast rohkem dünaamilisi liigutusi, mis aitas raskematest kohtadest kiiremini üle. Ma ei tea kuidas see kõrvalt paistab, kuid enda jaoks on arengut näha küll. Mitte palju, aga väheke ikka.
Ja ronimiskamraadide seltskond hakkab vaikselt kasvama. Tore.

Unes eestit avastamas

Täna öösel nägin imelikku und. Õigemini oli see mingi soovunelm või miskit sellist. On ju teada, et kui eestis mingit ronimiskaljut on, siis on see lubjakivi ehk paekivi. selline kihiline värk. Graniiti või mingit sellist tugevamat kivi võib aga leida vaid rändrahnude näol.
No vot.
Läksime meie perega kuskile kümmekond kilomeetrit Tallinnast eemale mingit ujumiskohta tsekkima, mis pidi suhteliselt tore olema. Kohale jõudes (mingi Ussi nimeline koht oli vist) toimus seal parasjagu mingi huvitav tegevus. See tiigike, mida olime otsima tulnud asetses mäenõlval ning ajas pidevalt üle kallaste nii, et sealt oli pidev veevool. ning selle tiigi kohale oli ehitatud suusahüppemägi. Tegelikult oli unes vist mingi kevadine ilus päikseline päev, kuid kohalikel oli hirmsasti vaja seal suuskadega mäest alla hüpata. Ja kusjuures oli veel lund kah.
Nookei, see pole veel kõige kummalisem, sest eks eestis neid suusahüppemägesid ole kah mõned ning eks sealt hüpatakse ka suvel.
Kuna ujuma ei saanud, siis tegime niisama jalutamist ning kohemaid hakkas silma, et ümbruses olid kõrguserinevused nagu lõuna eesti kuppelmaastikul. Ainuke erinevus oli selles, et pinnas oli kaljune ning järsem. Meenutas kangesti mõningat soomes/rootsis nähtud kohta.
Ja loomulikult ei olnud tegemist paekiviga, vaid järsud seinad olid mingist tugevast graniidi taolisest kivist. Pikipragudega ja puha. Oi kus seal sai siis ringi sebitud, ikka kaameraga siit ja sealtpoolt pilti tehtud, et oleks ikka teistele rääkides tõestusmaterjali ette näidata. Ja siis hakkas veel silma, et seal oli palju ronimiskama vedelemas, mingid vanad köiejupid, repsud, ... Tundus, nagu oleks seal ronimine juba iidamast-aadamast toimunud ja päris suuremahuliselt.
Kasnäe, ühed ronisidki. Lausa väljamaalased. Nüüd sain isegi unes oma inglise keelt harjutada, peaks järgmine kord mõne sommiga unes kokku juhtuma, et selles keeles kah praktikat saaks.
Koha nimi, selle mäestiku/kaljustiku, oli midagi Kuninga mägi või miskit muud kuningaga seotut. Sellel oli ka oma legend, kuid ma ei pööranud sellele siis erilist tähelepanu. Ütleme nii, et tähelepanu oli mujal.
Ja siis helises telefon. Tööl oli jälle midagi katki läinud ja pidin pärisellu sukelduma.
Ja kui päeva jooksul vaba hetke tekib, siis võtan vist Regio atlase ette ja otsin kohta. See kõik tundus nii reaalne, et mine tea.