esmaspäev, detsember 31, 2007

Ajaraisk

Pühapäeval sai kasutatud Bauhofi aastalõpu soodust "Kõik kaubad -20%". No enne ikka sai nati ringi vaadataud, et mida vaja majale külge kruvida ja kuhu mida osta. Nimekiri sai pikk.
Veetsime poes tund-kaks ning lahkusime sealt ühe vetsupoti harja, vetsurulli hoidja ja ühe plekitükiga. Kõik need olid kompromissi peale minek, et midagi ju peaks ikkagi ära ostma ja enamvähem sobib kah. Aga ülejäänud asjad olid neil kõik otsas, kehva valikuga, üldse mitte toodete nimekirjas või siis lihtsalt 100%'lise juurdehindlusega. Täiesti mõttetu pood. Ja sellele järeldusele tulen pea iga kord, kui seal käin. Huvitav miks ma ikka veel seal käin?
Ahjaa, müüjaid seal kah pole või siis vähemalt mitte piisavalt.

neljapäev, detsember 20, 2007

Joostes tööle, rattaga kooli, nii see esikoht koju toodi.


Trenni tegemise ajaga on alati kitsas ja kui võimalik midagi ühildada, siis tuleb seda igal juhul teha. Varem, no umbes nii paar nädalat tagasi oli mul kodunt tööle kilomeeter-poolteist ehk siis 25 min käimist.
Nüüd on seda maad elukoha muutusega seoses 8,5km ehk siis viimaste katsete kohaselt umbes 50 min jooksu või 30min ratast. Rattaga ma ju sõidan ringiga, et ikka natukenegi funni saada.
Tulevikus (krt seda teab, millal see ükskord teoks saab) hakkab seoses töö tegemise asukoha vahetusega olema kõige otsemat teed pidi ümmarguselt 13km, millest enamus mööda linnatänavaid ja ülejäänud maantee ääres. Tunduvalt huvitavamat trajektoori pidi (kolmandik metsavahel) liikudes venib teekond veelgi poolteist-2km pikemaks ning joostes tööle jõudmise aeg läheb juba sinna 1,5-2 tunni kanti.
Kaks korda päevas niikuinii ei jõua joosta ja seetõttu on veel eriti raske oma tegevusi planeerida. Parim variant, millele praegu olen tulnud, et ühel päeval jätan auto linna, jooksen koju ning järgmisel hommikul jooksen tööle ja õhtul autoga koju. See peaaegu et sobiks, ainult et ma tahan hommikuti magada. Ja kui hommikut alustada jooksuga, siis söök jääb ju vahele ja see on umbes sama hull, kui mitte magamine. Kuidas aga hommikul tööle saada nii, et õhtul saaks rahulikult koju joosta, ei suuda minu väike peake välja mõelda. Mingi ühistransport liigub, aga suhteliselt harvalt.
Ülesanne kitse, hundi ja kapsapea jõe teisele kaldale transportimise kohta on sellega võrreldes lapsemäng.

kolmapäev, detsember 19, 2007

Olen vist nati õel

Eile ironiseerisin natuke ühe hädalise kallal. Aegajalt tuleb meile ühe it süsteemi tehnilisi probleeme ning seekord siis oli isik saatnud sisu poole pealt mõttetu maili küsimusega, et mis jama on. No ja siis mul keeraski vindi üle ja panin ühe pirni totra paralleelprobleemi tõstatamisega. Kontoris said muidugi kõik asjassepuutuvad aru, et miks ma seda tegin, kuid kliedile jõudis asja point väheke aeglasemalt kohale.
Nati põdesin, et kohe niimoodi kirjutasin. Ebadiplomaatiliselt ja puha.
Täna hommikuks sai aga siiski probleemi lahendamiseks vajalikud andmed kätte ja mul oli õigus. Jummal tänatud sellegi eest eksole. Nüüd ehk ei satu kuskile ülemaailmsesse häbiposti oma teo eest.
Edaspidi katsun ironiseerida ainult tuttavatega, kes naljast ja poindist aru saavad.

esmaspäev, detsember 17, 2007

Seinakalendrit vaja

Kodus on alatasa probleem, et mõningad üritused saabuvad äkki ja niiöelda moraalne ettevalmistus minu kodust ära olemiseks jääb lühikeseks. Eks ma ikka üritan seda kuidagi ise siluda, aga sellest jääb väheks. Olen üritanud ka mingisse kalendrisse ringikesi tõmmata, et siis oleks näha, millal mingi asi planeeritud on, kuid kalendrid on kuu põhised ja mis järgmisel leheküljel, seda pole ju ilma lappamata näha. Need kalendrid aga, kus kõik päevad ühel lehel on tüüpiliselt nii tihedat kirja täis, et isegi ürituse nime lisamisega on raskusi. Ja tegelikult pole poes neid plakati moodi kalendreid tegelikult eriti saadagi.
Sestap ootan soovitusi hea mahutavusega seinakalendri osas, kuhu saab märkmeid juurde teha ja samas mahutab kogu aasta ära.

Ja kõige tähtsam on see, et asi kena ja popp välja näeks, sest muidu mul ei lubata seda kodus seinale riputada. Nii palju tingimusi ja nii vähe valikuid. Oleks mul kunstiannet, siis teeks ise sellise kalendri, aga ma olen ju stiilitundetu.

Hea rada Jõelähtme karjääris

Aga pühapäeval juhatati mind hea raja peale. Kui ma nüüd õieti ütlen, siis peaks see olema jupike Jõelähtme rattamaratoni rajast. Kuna meie tegime seda juppi joostes, siis kujutan ette, et rattaga on asi veelgi mõnusam läbida. Meie läbitud lõik siis Tallinna Prügilast ida poole jääval karjääri alal algusega mõnisada meetrit enne prügila väravat.
Rada on kenasti lintidega tähistatud ning VÄGA tuus. See on koht, kuhu peab kindlasti uuesti minema. Kindlasti annab tegevusele hoopis teise dimensiooni pimedas lambiga raja läbimine, mida tulevikus plaanin ette võtta. Ja kui raja üldine kulgemine juba enamvähem selge, siis võib rattaga peale lennata.

Aga tegemist on ühe-otsa raja mitte ringiga ehk siis tagasitee peab ise kuidagi üles otsima. Õnneks on metsa all ka tagasiteeks sobilikud käänulised teed olemas (osaliselt tähistatud) ning ka siinkohal pole vaja mööda igavat sirget sörkida. Kaardi peale ei suutnud esimese hooga mingit jutti vedada, aga hinnanguliselt sai kuskil 10km ring tehtud. Veel autoni ja tagasi jupid juurde ja oligi 2 tundi täis

neljapäev, detsember 13, 2007

Minu esimesed villid

No tegelt küll mitte päris esimesed, kuid siiski esimesed mis nii
eredalt meeles püsivad. Kuigi hiljem on metsajooksudel jalad õnnestunud
kaunis rakku saada ei unune siiski see ammune kogemus. Olin siis vist
kuskil viiendas või kuuendas klassis. Isa oli just kuskil väljamaalt
tagasi tulnud ning kingikotis olid minu jaoks uued popid väljamaised
tossud. See oli veel see aeg, kus muidu joosti ringi tartu isetormavates
ja igasugune lääne poolt tulnud asi oli kõva sõna.
No ega ma kaua aru ei pidanud. Toppisin aga uhiuued tossud hommikul
jalga ja panin kooli poole ajama. Uute tossudega uhkeldamine viis aga
selleni, et kuskil teise-kolmanda tunni lõpuks hakkasid jala kannad
vaikselt nahka ajama. Ehk siis uued jalavarjud polnud mitte sellise
kujuga, nagu minu jalgadele oleks sobinud. Peale kõige muu oli seal
kannas selline piisavalt terava ja jäiga servaga plastmassi tükike, mis
mõnuga lihasse kaevus.
Nii siis oligi, et kuskil lõuna ajal kehka tunnis tuli mul paljajalu
ringi joosta, sest muidu ei kannatanud. Peale seda aga üritasin liikuda
nii vähe kui võimalik. Võiks lausa öelda, et vahetunnid olid liikumatud.
Tõeline kannatus hakkas aga siis, kui tunnid läbi said, sest päästva
koduni jõudmiseks oli mul vaja vantsida 2 km. No tegin ma selle
katsumuse läbi, kuid korrata küll ei soovitaks.
Siis õppisin ma oma kandu teipima. Alguses et rakud paraneksid ning
siis, et uusi rakke ei tekiks.
See aga ei olnud siiski see. Need tossud ei saanudki läbi kantud. Kui ma
nüüd õieti mäletan, siis lõpetasid nad oma maise teekonna kaunis
korralikena ja väheste kandmisjälgedega.
Ainult kannad olid seestpoolt kulunud.
Sealt plastmassserva koha pealt.
Ja kergelt vere karva...

teisipäev, detsember 11, 2007

Rjukani eesmärgid

Rjukani raamatut sirvides ja netist lisa otsides on väga palju valikuid. Tahaks ju võimalikult head marsuute, suhteliselt võimete piiril, kuid samas mitte liiga rasket. WI3 on nati liiga kerge, WI4 ronin ilmselt normaalselt, kuid tahaks ka WI5 ära teha.
Aega on aga ainult 5 päeva ning üle ühe marsuudi päeva peale planeerimine oleks liiast. No loomulikult, kui tegu on ikka 3 ja enama köiepikkuse rajaga. Lühemaid võib päeva peale ka mitmeid planeerida. Igaljuhul läheb nimekirja vaadates meel kurvaks, sest aega vähe ja teha niiiii palju.

Silmapaistvamad on esialgu:
Rjukanfossen WI4 3 köit
Trappfoss WI5- 3-4 köit
Two assholes & five nice bolts D6+ lühike. (Vana võlg)
Nye Vemorkfoss WI5 3 köit
Herligheten WI4 3 köit
Sykehusfossen WI4 3 köit
Svaddefossen WI4 3 köit
Skuffelsen WI5 3 köit (kõrval Jailhouse ice WI4 4 köit)
Ja Mael orus tahaks ühe päeva veeta (ühe alguspunktiga 4-5 koske)
Ja Kong Winter'i piirkonda võiks kah üheks päevaks põigata. Seal WI3-WI5

Ja kõige lõpuks tuleks kõikidele nendele toredatele päevadele ka sobiv paariline leida. Millegipärast arvan, et raskemad projektid jäävad kas siis enda või paarilise julguse taha toppama.

esmaspäev, detsember 10, 2007

Aidaa Kalamaja

Enam ei saagi hommikul jalutades tööle minna.
Ega õhtul vanalinnas lonkimas käia
Ega lastega Snelli pargis mängimas käia.

aga nüüd on oma aed (tegelt küll veel aeda pole ja maapind on üks tohutu mudamülgas),
toas(ja õues) lastel ruumi jooksmiseks ja mängimiseks,
söögilaud, kus taga perega KOOS einestada,
saun, kus argimuresid välja higistada (tegelt küll lava veel pole ja sein on osaliselt võõpamata ja kerisekivid ootavad ämbris mudast puhtaks pesemist)
ja veel miljon väikest ja suurt asja mille kallal nokitseda, et kodu veelgi rohkem koduks saaks.
Ja mis kõige tätsam -- ma võin nokitseda nii nagu ise tahan ja nagu mulle meeldib, mitte ei pea maja kaasomanikelt (oma pere välja arvatud loomulikult) luba ja meeldimist küsima.

Aga kodu tunne on hea.

neljapäev, detsember 06, 2007

Jääronimine lähinaabrite juures

Sattus ette väheke infi lapimaa jääronimise kohta ja, et see ära ei ununeks panen igaks juhuks ka siia teistel lugemiseks. Niisiis tuleb sõita nati (paarsada km) rohkem kui Soomes asuva korouoma kanjoni juurde, kuid vaiatsioon on nati suurem ja marsuudid ka mõnel pool pikemad. Põhiinfo saab ehk siit. Ja sealt siis juba lingitakse edasi kah. Näiteks tuletati mulle meelde üht juba varem bookmarkidesse salvestatud aadressi Stora sjöfallet kohta. Käesolev hooaeg ilmelt sinnakanti ei jõua, aga tulevikus võtaks plaani küll. Enne muidugi vaja korralik eeltöö teha, et millal kuhu ja mis varustuse ja kellega minna, sest sellist valikut, nagu Rjukanis seal ikkagi ei ole. Aga näiteks Snövit tundub täitsa tore päeva marsuut olema.

kolmapäev, detsember 05, 2007

Tehnika rasketesse oludesse


Rohkem kui aasta tagasi tegin ühe uuringu, ilmastikukindlate telefonide kohta. Nüüdseks on üks neist variantidest (Casio G'zone Type-R) saanud uued versioonid Type-V ja Type-S. Väga paljulubavad asjandused, ainult et müüakse ja kasutada saab vaid jänkistanis.
Ja üllatus-üllatus kasutan endiselt veel oma tuimade nuppudega 5100'i. Ei ole veel suutnud teist täitsa ära uputada ja katki toksida. Kuigi olen juba eesmärgile palju lähemale jõudnud :)

teisipäev, detsember 04, 2007

Isetehtud jääkirkad


Ka niimoodi võib teha jääkirkasid
Aga mina nii ei teeks. See tähendab, et mina olen ikka teistmoodi teinud.

Teine äärmus "isetegemise" koha pealt on Bubu. See mees on asja ikka väga proffesionaalselt käsile võtnud ja pole ka ime, kui ta maailma tasemel nii kõvasid tegusid teeb.

Ja siin on veel Andrej Pecjak teinud endale mõned kirkad. Juba natuke rohkem kodukootud mulje, kuid uuemad versioonid on juba kaunikesti hea väljanägemisega.

Ja siis on minu tehtud kirkad. Kuidas need välja näevad saab vaadata kõrvalt, kuid millest nad koosnevad panen mingi aeg siia kirja. Aja jooksul on jooniseid hästi palju erinevaid, kuid aja puudusel olen valmis jõudnud teha vaid mõned. Eelviimane paar sai ilusa punase kuue selga ja meetri pealt vaadates ei oska küll öelda, et need poest pärit pole. Aga eks kõigest ikka varsti täpsemalt.

2008 kalender

Nendele üritustele tahaks tuleval aastal minna. Tärniga on tähistatud neeed, mis pole veel kindlad ning eks neid asju tekib siia aja jooksul vastavalt teada saamisele juurde.

*12-13 jaanuar
Icebug 25h talvine seiklusvõistlus mille põhialad jalgsi, jalgarattaga ja murdmaasuuskadega. Kolmene tiim. Valgamaa

*28 jaanuar HP Winter xDream. Talvine vaba liikumisvahendi valikuga valikorienteerumine ~3-5 tundi. Kolmene tiim. Kõrvemaa

02-09 märts Jääronimisreis Norras. Fun üritus igas mõttes. Muu hulgas plaanis teha mõned WI4-WI5 marsuudid ja ehk mingi M6 mixed line või drytool. Elame näeme. Kui ei eksi, siis on veel mõned vabad kohad.

xx-xx märts Künnapi jääronimisvõistlus.

27.aprill HP xDream Event 1 etapp

*30 mai-01 juuni 36h eesti etapp. kolmene tiim. Kui võimalust on, siis osaleme.

28-29 juuni xDreami 2 ehk öine etapp.

24.august xDreami 3. etapp

13-14 september Rogaini MM. Regatud on tavapärane kolmene tiim. Seda üritust silmas pidades on plaanis nati pikemaid ja kestvust kasvatavaid treeninguid teha.

05 oktoober xDreami neljas ehk viimane etapp.

*11 oktoober TAOK 8h rogain

Nädalavhetusel sain tünni

Siiamaani ei teadnud ma veel, kas 6 tundi sauna järjest mahub minu taluvuse piiridesse. Nüüd tean.
Kui selle käigus saab ära joodud kõik olemasolev õlu, siis veel on. Kui enne on pidulauas krundiks natuke viina ja rosoljet võetud, siis veel on. Kui aga õlle puudusel on janu tõttu ilge vajadus siidri peale üle minna, siis natukese aja pärast saab mõõt täis. Peale mõõdu täis saamist kebisin magama ja hommikul ei olnudki hea olla. Tegelikult oli üpris kehv enesetunne, mis avaldus suhteliselt olematus söögiisus ja suures soovis mingit lahjat lurri juua. Isegi kommi ei tahtnud.
Aga positiivse poole pealt peab nentima, et sõrmede ja varvaste vahele ei olnud pika tünnis leotumise tagajärjel ujulestade algeid kasvanud.

reede, november 30, 2007

Lõunarindel muutustega

Eile tegin esimese sauna.
Või oli see siiski täna. Igaljuhul oli kell juba kaugelt üle kesköö, kui lõpuks teise korruse põranda segutööd vaba põrandapinna ja segu puudulikkuse tõttu pooleli jäid.
Kuigi kive on veel kerisel vähevõitu, lava pole ollagi ja kerise übmruse seina värv natukene "lõhnab" sai higi lahti küll ja tegi hinge värskeks. Praegu on küll tunne, et topime kola autosse ja vurame kogu elamisega linnast ära. Aga seda siis ilmselt järgmine nädalavahetus, sest seekord peab kuskile kaugemale tinutama minema.
Ja lumelabida peab muretsema. Vana on kuskile jalutama läinud ja ilma ei saa enam hakkama. Harjaga on suuri hangesid keeruline kokku kuhjata, kuid tänahommikune võimlemine tõestab selle äraspidise tegevuse võimalikkust.

teisipäev, november 27, 2007

Iga päev mõni uus asi.

Täna sain teada uue inglise keelse sõna "opt" või siis väljend "opt out". Ei teagi, kuidas oleks õigem öelda. Instinktiivselt küll aimasin mida tähendab, kuid kõlas väga võõralt. Mind paneb natuke imestama, et miks kasutatakse tavakeeles selliseid sõnu/väljendeid, kui tegelikult on ju samatähenduslikke (sõltub natuke kontekstist kah) ja laialt kasutamist leidnud sõnu hulgim. Esimese hooga "select", "choose" "agree on" "accept".
Antud juhul (google analyticsi mailiraportist loobumise link) oleks mul ja võibolla ka mõnel teisel asi palju selgem olnud kui seal oleks olnud sõna "unsubscribe".
Aga tegelikult pole mul uute sõnade teadasaamise vastu midagi. Lihtsalt mõnikord võib sellise ootamatuse peale hetkeline peataolek saabuda.

reede, november 02, 2007

Aim ö laki baastard ehk õnn koputab teist korda.

Järgmisel aastal peab jälle xDreami sarjas osalema. Selle eest hoolitses Papilloni baarimees, kui koukis klaaskausikesest meie tiimi nimega paberikese. Kuna jäime juba teist aastat täpselt poodiumikohalt välja, siis võtame seda kui lohutusauhinda ja proovime järgmisel aastal tugevamad olla. Kui sama trendi jätkata, siis ülejärgmine aasta ostame ise piletid ja üle-ülejärgmine aasta veab meil jälle loosiga.

teisipäev, oktoober 23, 2007

Kohupiimast seinakate

Meil endiselt käsil saviseina ehitamine. Juba lõppjärgus, aga siiski pooleli.
Hiljuti tegime saviseina konserveerimiseks kaseiinikrunti. No kõigepealt "väike" kogus testimiseks, et kas ja kuidas. Toimis küll. Ja isegi selle toonimine õnnestus mõningate mööndustega. Ilma toonimata jäi savisein täpselt seda värvi, mis ilma katmata, ainult et pind ei pudise ega erita vastikut peenikest savitolmu. Kuna aga me kasutasime sealtsamast vundamendiaugust võetud kohalikku savi, siis on isegi peale sõelumist väikesi kivikesi ja terakesi sees. See kajastub ka käega katsudes. Eks vaatab, kuidas muutub olukord mitmekordsel võõpamisel. Praeguseks on meil saviseinal vist 2 pakki rasvata kohupiima ja äkki paneb veel nati. Seina teiste külgede viimistlus on veel lahtine.

Ja et tuba, kus on massiivne savisein ei tunduks hiljem ebardlik tahtsime ülejäänud seinad üle teha kaseeinvärviga. Rahva keeles siis kohupiimavärv.
Toonisime kah, punase ja kollasega. tundub, et see kollane värvimuld ei taha hästi lahustuda ja kuigi ma panin punast natuke ja kollast palju, siis oli värv potsikus ikkagi ainult kergelt roosakas. Aargh ütlesin seda tooni vaadates mitmeid kordi ja surasin kollast juurde. Toonile see väga suurt mõju ei avaldanud.
Siis tegin ühe testivärvimise. Olenemata roosakast toonist ämbris tuli seinale kena oranzikas toon. Umbestäpselt selline nagu soov oligi.
Kuna oli juba hiline õhtu või lausa varajane hommik sai seina värvimine järgmisele päevale lükatud.
Kui järgmisel päeval kohale jõudsin, oli kaseiinvärv omandanud endise vedele hapukoore konsistentsi asemel pigem piima konsistentsi moodi oleku, kuid toon paistis ämbris endiselt petlikult roosa. Nii, kui ma pinsliga üle seina tõmbasin ja värvi nägin sain aru, et roosast ja isegi oranzist on asi kaugel. Seinas olev toon oli pigem üks kolmest põhivärvist ehk siis täiesti kollane. Nagu hullude päevade plakat, ainult natukene tumedam ja soliidsem. Teha aga polnud midagi, sest värv ei säili potis kaua ja hetkel ei olnud ka võimalust seda tooni kuidagi muuta. Pealegi on kohupiimavärvi puhul alati võimalus järgmine kiht teha natuke läbipaistev ja seega tooni natuke lasuurida.
Hakkasin siis ühest seinaotsast värvima. Ikka selliste korrapäratute pintslitõmmetega, et värvitud sein hiljem efektne paistaks. Kuna värv kuivades väheke oma tooni muudab, siis ei saanud kohe aru, mis ja kuidas, igaljuhul väga kahju, et fotokat kaasas polnud. Kõige kihvtim oli sein siis, kui värv oli osaliselt kuivanud ja sein oli korrapäratult säbruline. Kui olin kõik vajalikud seinad üle tõmmanud ja värvi oli veel üle vaatasin, et kahjuks oli seina algus siiski suhteliselt ühtlase tooni omandanud. Vaid paksema värvikihi kohad olid tumedam-kollased kui ülejäänud.
Idee... tõmban seinale sellised paksema värvikihi sigrimigri sisse ja saangi efektselt natuke kirjuma seina. Tehtud-mõeldud. Jällegi kahju, et ei saanud pilti teha, sest efekti oli küll. Miski aga ei valmistanud mind ette selleks, et kuivades ei muutunud värv kollaseks nagu igalpool mujal seinas, vaid jäigi selliseks valkjasroosaks nagu oli potis olev vedel pläga.
Nüüd kus sein on täies koosseisus kuivanud ja sellesama värviga on igatsugu paranduskatsetusi tehtud on tulemuseks mingi sodipudi.
Peab nentima, et täpselt sama värviga, sama tooniga, sama pintsliga ja samale pinnale on võimalik erineva pealekandmistehnikaga saavutada täiesti kardinaalselt erinevat tulemust. Tumekollasest läbi oranzi ja punase kuni hele-roosa ja valgeni välja. Ja kõik need toonid on nüüd meie seinal esindatud. Kuna aga samas kõrval on naturaalse olekuga massiivne savisein, põrandal tammeparkett ja sein on nii kreisilt sigrimigri, siis ehk ei olegi väga häiriv. Esialgu igaljuhul jääb nii.
Enne järgmist kohupiimavärvimist peab aga vist veits harjutama või kuskilt tarka nõu küsima.

reede, oktoober 19, 2007

Tegin eile "trenni".

Tegin eile trenni.
Kätele.
Õigemini paremale käele.
Kõigepealt joonistasin seinale kaheksaid.
Ja mitte niisama, vaid ikka jõuga peab vajutama, et värv korralikult pinstlilt seinale kanduks.
3 tundi järjest.

Ja siis pintseldasin sellesama parema käega hüdroisolatsiooni seina.
Veel 3 tundi.
Siin ei olnud vaja mitte niivõrd jõudu, kui kiirust ja osavust.
Ja akrobaatikat, kui upitad kaugemat laealust nurka üks jalg taburetil ja teine toetumas vastu seina juba mõginast kummiseks muutunud käega kergelt tasakaalu hoides.
Lõpuks tegin venitusharjutusi ehk üritasin käele haakunud ja juba tahkunud pläga ära saada.
Natuke sain kah, aga koos karvadega.

Ja koju voodisse saades oli kell juba ammu 3 läbi.

teisipäev, oktoober 16, 2007

Väikene jõudehetk

Peale laupäevast sünnipaevapidu otsustas poiss, et temale aitab. Kruvis aga temperatuuri üles ja andis sellega teada, et ei mingit pühapäevast sünnipäeva. Aga meie olime kavalamad, poolitasime pere ja sünnipäevapeole sai siiski mindud.
Minu ülesandeks jäi siis poisiga kodus kvaliteetaega veeta, mida ma ka isuga tegin. Mõtlesin, et võiks üle tüki aja (paar aastat vist) nati raamatut lugeda.
Väga hea oli.
Peaks teinekordki tegema, sest poole jäi ju veel lugemata.
Aga vaevalt, et poiss lähiajal jälle niimoodi haigeks jääb, et mina teda "kantseldan". See tähendab siis seda, et põnn magab teises toas ja mina saan suhteliselt rahulikult raamatusse sukelduda ja mõne lonksu punase veiniga maiustusi nautida.

teisipäev, oktoober 09, 2007

TAOK Rogain Jägala joal

Seekordne rogain möödus rahulikumalt, kui ükski eelnev. Eelkõige oli see testijooks ja hooaja lõpuüritus ühes kompotis. Ja peab nentima, et kõik läks kokkuvõttes peaaegu plaanipäraselt ja päris hästi.

Rajavalikul jätsime koheselt välja paar eraldi nurkades paiknevat kallist punkti ning kaardi keskel olevad üksikud väikesed pudinad. Sellest hoolimata tuli ring natuke hirmutavalt pikk ning keskele ja lõppu sättisime paar ärajätmise kohta, et oleks võimalik aja kiiremal lennul plaane muuta. Meie planeeritud trajektoor: S-37-46-29-25-35-49-57-34-58-20-33-43-56-55-28-54-44-50-48-31-32-53-42-41-30-(51-40)-52-24-21-(39)-59-38-(47)-26-27-F
Sulgudes siis need, mis aja ülejäämisel juurde võtta ja naksama olime valmis suts peale poole maa läbimist ja päris lõpu eel. Välja kujunes aga nii, et poole maa läbides oli meil kulunud nati rohkem kui pool aega ning jätsime ära 31 ja 32. Lõpu eel aga oli jälle natuke aega rohkem ning võtsime juurde 39. Üleüldse oli lõpus juba rahulikum olemine ning viimane tund möödus praktiliselt kõndides.
Trajektoori valik sujus enamvähem igal pool hästi. Vaid 58-20 oli selline lõik, kus tegime hiigelaja, sest tegime tegelikult väga kehva valiku. surusime otse läbi tihniku, üle kraavide ja ojade mööda katulipõllu serva ja okastraadi otsas. Aga natuke kõrvalt oleks mööda rada saanud.
Ka põlveside oli igaks juhuks kaasas, kuid seekord pidas füüsis kõigil hästi vastu. Ainult mina olin enne starti capsicam'i natuke palju põlvele pannud ning pidin pea tund aega kõrvetavaid põlvi taluma. Vahepeal tegin neile lausa head jahutavat samblakompressi.
tulemuseks siis igati hea 31 koht ning järjekordselt parima neljase tiimi staatus. Sellega kaasnev auhind on veel teadmata, kuid lähipäevil saab ka see müsteerium lahenduse. Boonuseks seekordse võistlue juures oli meie tavapärase tiimi koosseisuga lisandunud segasus... Selle koha pealt olime muide seitsmendal positsioonil. Poodiumist jäi puudu need kaks ära jäetud kolmest punkti.

teisipäev, september 25, 2007

xDream Moostes

alapealkirjaga

kolm käiku millest ühte ei ole ja teised ei tööta.


Asi algas nii, et parklas ratast korda sättides ja prooviväntamist tehes katkes täiesti ootamatult tagumise käiguvahetuse tross. Kuna uut trossi polnud kuskilt võtta ja mingit nipppi ei saanud uuesti kinnitamiseks kasutusele võtta, siis regullisime liiklusvahendi ühe kindla hammasratta peale. Tulemuseks siis kolmekäiguline ratas, millest kõige kergema käigu puhul oli kett liiga pikk ja hüppas kogu aeg kahe hammasratta vahel. Aga etteruttavalt võin öelda, et poole maa peal sai veel nati regullitud ja siis sai juba kõigi kolme käiguga normaalselt sõita.

Eimene ala Rulluisk ja tänu heale stardipositsioonile ei olnud ka alguses väga trügimist ja pingutamist. Rahulik samm ja hoolimata märjast teest kasvasid kiirused parajalt suureks.
Koht 7 ja edasi siis vildaka rattaga seiklema. Kohe alguses oli selge, et liivastel teedel on kolmekäigulisega jama sõita ja tuleb rahulikult võtta, et ratast mitte täitsa ära lõhkuda. Neljandasse (ratta teise) punkti läksime natike ringiga ja kaotasime sellega veel 2 kohta. Viiendasse jõudsime kohal 12 ja algas jalgsi joonorienteerumine. Valik langes A raja kasuks, kuna tundus olema sobilik rada. Joont käest ei lasknud, kuid vähemalt rabas liikudes oli küll tempo vägagi madal. Lisaks veel mõningad kõhklused liikumise õigsuses ning saimegi jooksuga ühele poole alles 16-ndaks langenuna.
Edasine punktivahe 10-11 oli pikk jalgrattaetapp, kus meie trajektoor oli üks keskmine variant päris mitme valiku hulgast, kuid nüüd juba 3x0,75 käiguliseks muutunud ratas ei lubanud head tulemust teha. Kõik kohad, kus tee oli natuke rohkem ülesmäge, kui lauskmaal pidin ma rattalt maha hüppama ja jala edasi lippama, sest pedaalidele jõuga peale vajutada ei saanud ning kergemat käiku kah polnud kuskilt võtta. Suusaradadel sai ühesõnaga kõvasti joosta. Seal oli ka üks järsk nõlv, kust korra koos ratastega alla ja pärast üles ronisime. Selle rattaetapi viimane punktivahe jällegi üks pikem ja mitmete rajavalikutega. Meie panime kõige otsemat teed ehk siis raudteesillast üle natuke mööda väga madalate käsipuude ja astmetega treppi (raudtee) ning siis põhja poole mööda metsateid. Kuskil siin metsavahel sättisin nati oma käiguvahetust täpsemaks ja edasi sai juba kolme korraliku käiguga sõita.
Kuigi ratta lõigul juhtus ühtteist, siis kokkuvõttes jõudsime vahetusalasse umbes samal positsioonil, kui olime eelmisest vahetusalast väljunud. Küll aga tegime seal alas kiirelt ja saime sellega 3 kohta ettepoole.
Nüüd väikene jooks kanuu algusse ja sealt siis mõlades edasi. Koht oli meil 13 ning liidritest ümmarguselt poole tunniga maas. Kuskil lugesin, et seekordne kanuu oli tuim mõlamine ja jooksujuppe ei saanudki kuidagi plaani võtta. Meie trajektoor küll miskit sellist ei olnud, sest vähemalt esimesel kolmandikul sai mitmes kohas kanuu minema lastud ja ise mööda maad silgatud. Liikumisteede animeeringul oli ka ühes kohas selge võit silmaga nähtav. Edasine jah oli suhteliselt üksluine mõlamine, kuid vastutulevad kanuud ja vette langenud puud tegid asja natukene huvitavamaks.
Kanuu lõpuks vahetasime kätt juba päris tihti ning peab nentima, et meie käevahetamistehnika lihvub aina täiuslikumaks. Edaspidiseks võib seda veelgi tihedamaks teha, sest ega väsinud käega tõmmata ei ole mõtet. Hea trajetoori ja jõulise tõmbe tagajärjel tõusime mõlamisega paar kohta, kuid märkimist väärib ehk asjaolu, et saime mõlamises kokkuvõttes paremuselt seitsmenda aja olles parimast vaid 7,5 minutit aeglasem.
Edasi tuli väikene jooks ronimisseina juurde, seal oli SI jaam natuke kõrgemale viidud, niiet pidi sinna ronima. See määrab küll vähe, aga siin siis paremuselt teine aeg. Nüüd veel mõningad jooksuotsad mööda teid, sihte, raba ja männimetsaaluseid, kuni jõudsime järgmise lisaülesandeni. Siin siis pidid kõik mööda paralleeltrosse üle jõe minema. Kuki-muki ütlesime meie, silkasime üle ja vahetusalas olimegi.
Nüüd jälle üks pikem lõik, kuid valikuvariante eriti ei olnud. Vaid üks teedega kaetud koht, kust üle jõe sai ning trajektoori sai sättida vaid ainult lõigetega. Me küll lõikasime sutsuke, kuid mitte mööda lühimat ja kiireimat varianti. Lõpu eel olid korraldajad veel kamaluga lisaülesandeid (karjääris traktorikummi veeretamine, ja veesuuskadega ümber poi sõitmine) pannud ning ka rajavalik oli ühes kohas täiesti arvestatavaks teguriks Meie valisime pika sirge ja asfalttee, kuid äärepelt oleks läinud mööda sihte trampimisele ja kogemata ei märganud kaardil lõike varianti. Pidevalt oli meil küll tagantpoolt tulijaid näha, kuid õnneks oli meil tempo piisav ja kohanumber suuremaks ei läinud.
Täitsa enne lõppu siis ka üks mööda lintidega tähistatud rada kolme kontrollpunktiga takistusjooksukas. Täpselt enne finishit oleksime äärepealt hakanud veel seal leiduva oranzi lindi pärast kellatornigi ronima, kuid kohtunikult pärides selgus et see polnud siiski vajalik.
Seekordne xDream hooaja lõpuetapp sai ühele poole siis ajaga 6:49:49 ning kohaks jäi meile ilus ümmargune 10.

Sarja kokkuvõttes jäime täpselt poodiumilt välja ehk siis kohaks kuraditosin. Ja kui meenutada, siis eelmisel hooaja lõpetamisel olime vist samas seisus. Üldkohad sarja algusest kuni siiamaani saadud siis sellised: 8, 10, 7, 13). Tõenäoliselt võib põhjust otsida esiotsa tiimide tugevnemisest, sest eks meiegi ole paari aastaga kogenenumaks ja osavamaks muutunud. Trenni muidugi pole eriti teinud, aga hähh, kas see ka midagi loeb :)

Kui aga järgmisel aastal saab siis paneme paremini.

esmaspäev, september 17, 2007

Uputus


Jube milline uputus. Selleks, et taha aeda minna, peab kõigepealt kausitäie ploome tee pealt eest ära korjama. Ja et kaminaesisel platsil nati liikuda, peab veel teisegi kausitäie kuskile koguma. Ja et vähekenegi lillepeenras rohida (mitte et ma rohija tüüp oleks) peab sealt kolmanda kausitäie kokku koguma. Ja ma ei räägi mingitest pisikestest kaussidest, vaid ikka korraliku pesukausi mõõtu anumatest.
Jumal tänatud, et selle aasta üüratu saagikuse raskuse all murdus üks puu ja alla sadas mitu suurt oksa. Vähemalt järgmisel aastal on kergem. Aga teisalt on mul järgmisel aastal juba savi, mis seal aias toimub, sest resideerun siis loodetavasti juba mujal.
Seniks aga ploomipaanika...

neljapäev, september 06, 2007

Viisakus ja harjumused

Käisin täna aknalaudadel järel ja eks ma olen ikka viisakust silmas pidades üles kasvatatud. Paar korda nimelt juhtusin jummalasta loogilistes kohtades aitäh ütlema. Tsehhi juhataja või siis kauba kätteanda või siis firmaboss või siis lihtsalt tähtis ja muhe nina ütles mulle aga ootuspärase "palun väga" asemel "tubli laps".

???

Harjumuspäratu ja natuke häiriv oli. Ise pean end juba lapse staatusest väheke edasi jõudnuna. Oleks veel öelnud, et "Tubli poiss", oleks nati parem olnud, sest ega ma väga täiskasvanud nüüd kah oma tegudelt ja olemuselt ei ole. Aga laps....

Nujahh.

teisipäev, september 04, 2007

xDream - Keila-Joa kandis

Aga vahepeal sai ju Keila-Joa'l xdreamil käidud. Ja ma polegi sellest midagi kirja pannud. Proovime siis tähtsamad seigad meelde tuletada.

Algus ratastega läbi militaarmaastiku. Kuigi panime peale kogemata vale teeharu valimist risti üle mingi prügise rohusiilu ja varemete vahe, säilisid kummid tervetena. Esimest punkti otsisime massipsühoosiga vale künka tagant. (1-2 min) Teist punkti otsisime esimesest koopast, kuid punkt oli hoopis teises (2-3 min ja suure pundi järgi jõudmine kitsal ja lombilisel teel). Enne kolmandat punkti oskas Risto keset sirget ja tasast teed mulle tagarattasse sõita mispeale minu tagumine käikar hammustas naksti neli tema ratta kodarat katki. Selle ajaga, kui me saime kodarad kõik enamvähem stabiilselt kõrvale painutatud ja pidurid lahti võetud ning liikuma, oli meist möödunud tohutu rattakolonn ning edasine sõit suundus kitsale metsavaheteele, kus möödumine oli ülimalt raskendatud. Kaotus 5-7 min pluss mõned peatused kodarate paremaks sättimiseks edasistel lõikudel.
Paar punktivahet sõitmist ja jõudsime mere äärde, kust vasturääkivalt kaardile ei pidanudki ujuma, vaid piisas ainult jalgade kergest märjakstegemisest. Nüüd tuli väike legendi moodi sõit, kus juhend oli teksti kujul. Esimesse punkti jõudsime niimoodi probleemideta, ning teise punkti arvatava asukoha juurde majaka väravas jõudsime mööda teed tunduvalt paremini, kui suur punt tiime, kes mööda rannaäärt liikusid. Nüüd kulges tee mööda kena rannaäärset matkarada, kus ma paar aastat tagasi oma pliksiga jalutamas olin käinud. Mäletan elavalt, kuidas ma pliks ühes kaenlas ja titekäru teises mööda seda pangapealset käisin ja kraave ületasin. Nüüd rattaga liikudes oli igaljuhul sama mõnus.
Legendi kolmas punkt pidi olema punkris ning kuna seal oli väga-väga-väga kottpime, siis läks seal palju aega. Valgusallikat meil polnud ning tegime seinakompamise-hargnemise meetodit. Ühes nurgataguses prügihunnikus siis Jaak selle jaama kogemata leidiski. Meie punkri juurde saabumise hetkel polnud seal kedagi ja meie lahkumise hetkel oli otsijate hulk kasvanud vähemalt 10-20 tiimiliseks.
Edasi oli suund mööda väga poriseid metsateid Vääna-jõesuu ranna poole ning siis mööda rannaäärt jõe suudme juures oleva sillani. Seal punkt silla alt ning kohaks hõigati meile 5. Pole paha. Lausa imekspandavalt hea tulemus peaks ütlema.
Järgmise punktini jõudsime peaaegu ilma viperusteta, kuid sealt edasi peale jõe ületust keerasin ma vist kuskilt täiesti valest sihist ära ning sattusime hetkeks oma asukoha suhtes täielikku segadusse. Risto pani lõpuks 1+2 kokku ja saime siiski õigele teele. Kaotus jällegi mingi 10 min.
Nüüd jällegi üks jõeületus, punkt ja siis üks pikem sõit. Ühe järsuma kurvi peal aga oli pudine pinnas ning kurvis kallutades kadus mul ratas alt ära. Kuigi külg valus ja prügine, ei olnud vahejuhtum siiski väga hull. Ajakulu aga minutike jällegi.
Järgmisse punkti sõit oli aga hoolsa kaardilugemise lõik. Mina nii hoolsalt ei jälginud ning sattusime lõpuks valele poole jõge paralleeltee peale.
Noh, ratastega vees kahlamine polnud meile üldsegi probleem, kuid aja ja energiakaotus oli selle valesti lugemisega 5-10 min. Vead neil kahel viimasel lõigul maksid ümmarguselt 10 kohta.
Nüüd veel üks rattaga metsas ragistamine, natuke sõtkumist ja olimegi esimeses vahetusalas, kus saime valikorienteerumise kaardid. Selleks hetkeks oli meie koht 13 ning kaotus liidritele pool tundi.

Jooksul erilisi vigu ei teinud ja arvan, et ka trajektoor oli küllaltki optimaalne. Meie jooksutempo on aga alati natuke nadi olnud. Vead kindlasti alla 5 minuti, kuid kaotus liidritele juba 50 min ja koht 19.

Järgneva rattasõidu esimene punkt ilmselt kõigil ühte teed pidi ja rajad juba sees, teise oli aga valikuvõimalus. Suhteliselt kogemata satume sellele lühemale ja huvitavamale rajavalikule. Mulle meeldib mõelda, et see oli ka kiirem, kuid see pole üldsegi kindel. Edasises pikal suure tee lõigul läheme natuke ringi, aga mööda suurt teed ning lõpus suudame ka 500m enne õiget teeotsa sisse keerata (2 min), kuid selle veaga vähemalt esialgu positsiooni ei kehvenda. Ja järgmine punkt ongi juba vahetusala, kus peale pisikest maleülesannet vahetame rattad kanuude vastu. Oleme kohal 18 ja liidritest endiselt kuskil 50 mintsaga maas.
Kanuu oli omapärane. Suurt osa sõidetavast jõest kattis paks roheline plägakiht. Ei oskagi öelda, mis see oli, aga ju ta mingi taimne ollus oli. Mõnes kohas oli sõites tunne nagu mõlaks mannapudru sees. Kui mõlamise järgi jätsid, siis jäi kanuu kohe seisma. Ja haises kah nagu mingi solgioja. Mitte küll igal pool aga seda lehka ikka oli. Alguses siis vastuvoolu, siis pärivoolu tagasi ja edasi kuni Keila joa eelse maantee sillani välja. Vahepeal tuli punkti võtmiseks korra puu otsa ronida (miskipärast kiskusid jalad krampi), korra tõelises solgiojas seilata, korra kanuud 100m kaldast eemale ja tagasi tirida ning ikka ja jälle sellest mannapudrust läbi trügida. Muideks sinna kanuu tirimise punkti unustasin(pillasin) maha oma kaardi ning sellele tuli veel korra järgigi joosta.
Kanuu lõpuks olime enda kohta väheke parandanud. positsioon 16 ja endiselt liidritest 50 min maas.
Nüüd järgnes üks korralik parkmetsa orienteerumisjooks mis sisaldas ka mõned lisaülesanded. Punktide leidmine iseenesest polnud mingi probleem, kuid jooksusamm oli tönts ja sinna kadusid ka mõned kohad. Lisaülesannetest siis sai Jaak Keila joa kohal kõlkuda ning mina Türisalu panga pealt köiega laskuda. Samas said teised jällegi kena coasteeringut ehk siis rannajoonel turnimist teha. Panga alt tulime mõnda punkti tee peal võttes juba finishisse, kus enne lõppu tuli veel väheke jalgpalli toksida. Millegipärast sattusin mina palli väravasse lööma ning teise korraga see mul õnnestuski.

Lõpus koht 17 ja kaotus võitjale koguni tund-kakskümmend. Meie aeg 8:26:43.
5 min ajaparandust oleks tähendanud 3 kohta paremat positsiooni, aga see jäägu siis järgmiseks korraks.

esmaspäev, august 27, 2007

rullid veeresid hästi

1:25:24.2 sai uhatud nii kuis jalad ja selg lubasid. Tulemuseks koht esisaja seas. Igati arvestatav, kui hinnata eelnevalt rullidel läbitud kilomeetreid.
Rada oli tore. Põhimõtteliselt oli kolmeks jaotatav. Esimene kolmandik lihtne allatuult ja allamäge, siis kolmandik vastutuult ja valdavalt ülesmäge ning siis kolmandik kus oli mõlemat.
Algus ei olnudki väga trügimine ja juba esimese 500m järel sai pika sammuga sõitma hakata. Muidugi oli seda kaassõitjate vahel laveerimist omajagu, aga see väga ei seganud. Pigem oli hea kogu aeg enamvähem tuules olles oma kohta ja positsiooni parandada.
Esimese ringi esimene kolmandik läks lennates, teine kolmandik paaris grupis ettepoole liikudes kah suhteliselt kenasti. Sellel lõigul sain teada, et kui teisele hakkad liiga lähedale vajuma, siis pole üldsegi patt eessõitjale käsi õrnalt seljale panna ja niimoodi hoogu pidurdada.
Siis aga hakkas suures grupis mingi juhmerdamine ja tõmblemine ja siblimine. Panin teise joogipunkti eel grupist jeehat. Ja niimoodi sai põhimõtteliselt üksi sõidetud esimese ringi lõpuni, siis teise ringi esimene kolmandik ja siis veel teise kolmandiku esimese tõusu poole peale. Selleks hetkeks oli mulle järgi jõudnud osa tagapool liikunud pundist ning nendega koos edasi rühkides sai jälle hingamise ja eluolu kontrolli alla. Pikal vastutuule otsal püüdsime veel paar gruppi kinni ning kuni viimase nn finishilõiguni tehti eesotsas kogu aeg vaheldumisi tööd ja veeti tempo üles.
Lõpu eel aga oli tugev vastutuul ja keegi ei tahtnud enam vahetult enne finishit vedamist enda peale võtta. eesotsas toimus uimerdamine, grupp paisus suureks ja siblimine tihedaks. Mõned korrad sattusin ka ise täiesti ette kogu gruppi vedama, kuid üritasin kah veidike valvsalt viilida.
Ümmarguselt kilt enne lõppu aga pandi pune peale ja siis ei olnud enam suurt tuules hoidmist ja passimist, vaid tuli täiega anda.
Igaljuhul surusin ennast veel finishisirgel mõnest mööda ja sain oma grupist teisena üle joone.
Nüüd peab mõtlema, kas tõesti muretseda endale suuremate ratastega rullid, või punnida nende pisikestega edasi. Vaid mõni üksik minu vahetus läheduses sõitjatest kasutas sama mõõtu rattaid kui mina. Kiirust ja stabiilsust tuleks kindlasti juurde.

reede, august 17, 2007

Olen tagasi

Puhkus on nüüd läbi.
Surfama ei jõudnud, kuna tuul ja vaba aeg ei saanud kokku.
Matkama ei jõudnud, kuna ilus ilm ja vaba aeg ja mittehaige pere ei sattunud kokku.
Reisima ei jõudnu, kuna lihtsalt oli muud tegemist.
Ronima kah ei jõudnud.
Ja orienteeruma pole kah jõudnud
Üldse selline natuke mittejõudmise moodi puhkus oli.

Aga see-eest on majal katus peal, väljast krohvitud, seest peaaegu pahteldatud, elekter seinas ja laes, sitapütt kah maja ees maasse kaevatud ning veel mõningad tähtsad asjad aetud.
Edasi läheb jällegi nii nagu enne. Hommikul tööle, õhtul ehitama ja ööseks koju. Ootan juba pikisilmi aega, kui ei pea ööseks koju sõitma vaid võib rahumeeli objektile magama jääda. Aga sinna veel paar kuud kõva rabelemist.

teisipäev, juuli 10, 2007

Ma ei tea, kas olen mingi kiirustaja ja etteruttaja tüüp, aga igaljuhul loksub praegu autos uhiuus saunakeris. Saunaruum ise on veel olematu, sest osad vaheseinad ja vahelaedki veel puudu. Rääkimata loomulikult vee ühendamisest ja pesemisvõimalustest.
Aga tegelikult sai keris ostetud selle pärast, et millegagi ruumi kütta ja kuivatada. Pahteldamine ja muude segudega tegelemine teatavasti eraldab tohutult niiskust ning hallituse tekkimise vältimiseks peab ruumi pidevalt kuivatama. Senimaani kasutasime meetodit uksed-aknad valla, kuid see pole praeguse niiske ilmaga just kõige efektiivsem variant.
Aga nüüd vaja veel meetrike suitsutoru ning 100 kilo kerisekive.
Peab vist hakkama põldu kündma.

esmaspäev, juuli 09, 2007

Elutarkust muudkui koguneb.

Laupäeval oli üks juhtumiste päev. Kõigepealt juhtus see, et köögimööbli firmas oli mulle algse joonise ja projekti teinud töötaja just eelmisel päeval puhkama läinud ning seetõttu saime jutule toreda müügimehega, kes oskas ka asjadest nii rääkida nagu tegelikult on. Nüüd on meil mõtlemiseks enamvähem sobiv disain ja värvivalik. Hind muidugi on soolane, aga karta on, et ega mujalt samaväärset asja odavamalt ei saa. Ja seda peab kah mainima, et kuigi neid värve ja dekoore ja spoone ja midakõike veel on salongides lademetes, ei leia oma värve komplekteerides üldsegi seda õiget üles. Ehk siis karkassi värv võiks teist tooni olla, aga lihtsalt ei ole midagi paremat võtta kah. Mõtleb homseni ja siis peab otsuse ära tegema.
Ja siis juhtus selline asi, et ostsime mõningad kipsplaadid. Plaadid naksti autokatusele, köiega kinni ja minekut. Õnnetuseks olin teadmatusest jätnud fikseerimata esiservad ning kui ma järvevanal 50 sisse sain hakkas pihta pahaendeline plagin ning tahavaatepeeglist oli näha lenduvaid kipsplaadilahmakaid. Seis oli 4-1 tuule kasuks ja kipsplaatide ja minu kahjuks. Nüüd on elu lõpuni meeles, et kipsplaatide vedamisel tuleb esiservad korralikult kinnitada, sest muidu võtab tuule alla ja panevad tiibade lehvides lõuna poole. Peale korralikku sidumist ja prahi teelt koristamist kaotusseis ei suurenenud ning olin õnnelik oma ühe terve ja lugematute tükkide õnneliku ehituspaika jõudmise üle.
Ja siis juhtus selline asi, et panin vahelakke villa. Tassisin parasjagu üht villaplaati pakist paigaldamiskohta ning ei olnud ülearu ettevaatlik. Mainimist vajab, et teisel korrusel pole meil muud kui paljad talad ja esimese korruse lakke on papinaeltega vaid kergelt soome papp kinnitatud. Kui ma seal tolmusel talal siis libastusin möödus murdosa sekundist ja mu alakeha oligi naksti esimesel korrusel. Minu õnneks jäi ülemine ots siiski talade peale kandma ning hoolimata katkisest jalast ja käest oli olukord kontrolli all. Peab meelde jätma, et kui toetuspind pole kindel, siis ole eriti ettevaatlik. Ma millegipärast kardan, et see jääb küll meelde, aga aegajalt ma seda omaenese nõuannet siiski ei arvesta. Aga villa panin peale lae parandamist edasi.
Ei saa ju lasta juhtumistel tuju ja töötahet rikkuda.

kolmapäev, juuni 20, 2007

Jää(puu)ronimine hooajavälisel ajal

Nüüd on jälle pikem vahe tulnud, sest nädala jagu viibisin koolitusel ja siis oli nii kiire, et ei saanudki midagi kribada. Samas on aga vahepeal käidud nii xdreamil ning ühtteist muud korda aetud. Otepää kuplite vahel seiklemisest panen kindlasti midagi kirja, aga täna tahan jagada üht nati teistlaadi kogemust.

Eile õhtul sai siis välja kougitud talvine jääronimisvarustus eesmärgiga teha väheke puuronimist. Mitte niisama, vaid ikka asja pärast. Kaks haaba vajasid maha võtmist ning õnnetuseks (minu õnneks) olid need nii majade ja aia ja grillnurga ja muude asjade läheduses ja vahel, et niisama maha lasta neid ei soovitud. Ning kuna puudel olid oksad kuivanud ja esimese kümne meetri ulatuses teisi õieti polnudki, siis oli appi vaja natuke köietöö tundlikke inimesi.
Esialgne plaan oli loomulikult bravuurikas, kibekähku hopsti puu otsa, ja siis ülalt otsast hakata jupp haaval neid puid lühemaks nüsima. Töö käigus muidugi plaanid väheke muutusid, kuid lõppude lõpuks oli ikkagi seis, kus puud olid väiksemate ja suuremate tükkide haaval turvaliselt maapinnale jõudnud
Vöö peale, kassid jalga, slingid julgestuspunktide tegemiseks kaasa, kirkad kätte ja tuld. juba esimese slingi panemisel selgus, et jule raske on sileda tüvega puu ümber slingi panna, kui teise käega pead kirkavarrest tugevalt kinni hoidma. Ja kuna kasutasin seekord võõraid kasse, siis polnud ka kannakonksu, mis "purika" ronimisel on lausa et hädavajalik. Kuidagi sai siiski ka jalaga ümber puu tasakaalu hoitud ja slingid kinnitatud. Ei saa ka märkimata jätta, et kui jääronimisel on omad nõksud, kuidas kirkat korralikult jää sisse pidama saada nign seda pärast minimaalsete jõupingutustega vabastada, siis puu puhul on tunnetus ja käitumine hoopis midagi muud. Korralikult teritatud kirka läheb sopstigi puu sisse ning peab väga hästi, kuid töövahendi välja võtmine on selle võrra raskem. Mõnes kohas läks lausa minutike selle peale, et korralikult sisse löödud terariista uuesti puu seest kätte saada. Loomulikult on jõuvarud ja tasakaal ja kogu ronimise tunnetus sellega häiritud.
Kassidena olid kasutusel nn. horisontaalkihvadega variandid, kuid sellise pehme puu puhul nagu haab, ei tunnetanud väga suurt probleemi. Mõned korrad küll jah lõin jalad meelega viltu, et kihvad rohkem puu kiududega samas suunas oleksid. Kokku siis altjulgestusega kaks ronimist ja ülaltjulgestusega üks ronimine. See viimane läks eriti kiirelt, kuna segavaid oksatüükaid oli vähem ja kirkasid ei löönud enam nii tugevalt purikasse.
See oli mu senise elu kõige pikem ronitud purikas. Jää puhul ei julgeks ma sellise jämedusega nii pikka purikat altjulgestusega küll ronida, sest üpriski tõenäoliselt katkeb teekond enne lõppu jalgealuse kokkuvarisemisega. Suvel mööda puud turnides aga on tunne natukene kindlam.

Nüüdsest võin enda portfooliosse lisada ka puuronimise. Lausa kahekordselt.

Ja ku kellelgi on vaja turvaliselt puid maha võtta, siis "väikese tasu" eest võin kirkade ja kassidega kohale tulla.

neljapäev, juuni 07, 2007

Nimepäevak Jõelähtmel

Selle aasta esimest orienteerumispäevakut andis kaua oodata. Eks põhjuseid ole erinevaid, kuid läks niimoodi, et enne teisipäevast Jõelähtme oma ma metsa ei ole saanudki. Seega oli mõningane puterdamine ülimalt loomulik.
Jõelähtmel õigemini küll Maardu taga metsas on mul alati olnud probleeme lagendike ja metsatukkade eristamisega. Samuti ei suuda ma mitmel juhul kaardil olevaid ja maastikul paiknevaid kõrguserinevusi omavahel paika panna. Seekord üritasin ekstra hoolega pidevalt oma asukohta jälgida ja lagendikke ning seljandikke ja siile lugeda.
Peab nentima, et see õnnestus mul paremini, kui aasta tagusel üritusel, kuid siiski oli mõnes kohas selline ai-ai-ai tunne peal. Kõige suurem ajakadu tekkis 250 m lõigul 3->4 kus lihtsalt ei hinnanud läbitud vahemaad õieti ja otsisin punkti vales kohas. Seal kadu mõned minutid. ülejäänud eksimused väiksemad ja pigev oli takistavaks teguriks füüsiline vorm.
Ja viimase puterdamise tegin peale finishit. Selle asemel, et info lasta SI pulgalt maha lugeda, hakkasin hoopis juttu ajama ning panin vehkat. Nüüd ei teagi, kuidas ma teistega võrreldes perfoormisin.
Enda kell näitas ajaks 1:09 midagi ning pulss
AVG:153 MAX:186
Mul on aga kahtlus, et pulsivöö patakas on tühjavõitu ja kell ei saa kogu aeg südamelöögi signaali kätte, sest mõnikord kella vaadates juhtun seal ümmargust nulli või äärmiselt ebaloogiliselt väikest numbrit silmama. Ja kui kell on randmel ning käe välja sirutan, siis mõnikord on kell niiöelda levialast väljas ja ekraanil jällegi null. Lähemale tuues saab aga jälle signaali kätte. Niiet enne nädalavahetust peab energiaallika igaks juhuks ära vahetama.

esmaspäev, juuni 04, 2007

Lühkarid ruulivad

Ja aasta sai täis.
Ja nohu on kallal ning keegi kõdistab kurgus.
Ja endiselt on aega palju vähem kui vaja oleks.
Ja magada pole enivei normaalselt saanud.
Ja põnnid on kah nohuga kes vähem ja kes rohkem lääbakil.
Ja mulle kingiti lilli. Nüüd peab mõtlema mis nendega pihta hakata.
Aga muidu on elu ilus.
Vaja ainult korraks peatuda ja ringi vaadata.
Ainult et pole aega ju...

neljapäev, mai 24, 2007

Varustuse kandmise seadme apgreid

Kui eelmisel aastal kasutasin Authori seljakotti, siis sellest hooajast on kasutusel uus väheke ergonoomilisema kujuga kotike. Suurus on sama ehk 12 liitrit, kuid jubin pole enam kandiline, vaid ilusti ümber selja ja keha laiali. Kott ise on siis Millet'i Axiom 12. Tegelikult on tegu vist mitte niiväga seiklusvõistluste kotiga, kuivõrd mägimatka tipukotiga. Tüüpilise kiivri kinnituse kummipaela asemel seljal on sellel küljes hoopis jääkirkade kinnituse aasad. Sellegipoolest on aga tegu täiesti sobiva asjaga.
Võrreldes eelmise kotiga on edasiminek märgatav. Omadustest võiks välja tuua:
  • Eelkõige muidugi kuju ja seljas isutmine mugava ja funktsionaalse vöö ja rinnarihmaga
  • joogisüsteemi vooliku väljatoomise ava ehitus on õlarihmade seest ja nii suure avausega, et vooliku küljest ei pea enam huulikut ära võtma.
  • võtmetasku kotis sees, kus siis pisemaid ära kaduma kippuvaid asju saab hoida ja isegi koti külge kinnitada
  • Peal suur lukuga avaus, saab väga lihtsalt kogu koti sisule ligi
  • pealmine kiht venivast materjalist, et kui asju on rohkem kui kotti mahub, siis venitad natuke riiet ja mahub veel. Samas on kõik siiski tihedalt koos ja ei loksu. Veekindlust pole veel testinud, kuid ilmselt see veniv materjal eriti veekindel ei ole.
  • Käepärane lukuga pudinate võrktasku vöörihmal.
  • Loomulikult külje peal olevad võrkkummist taskud
  • Ahjaa, märkimata ei saa jätta väga mugavaid ja käepäraseid aasakesi lukkude küljes. saab ka pimesi ja kinnastega kobades luku saba kätte ja tasku lahti ning kinni tõmmatud.

Et aga kõik ei tunduks nii ülivõrdes, siis mainin siinkohal ära mõningad ideed, mida tootedisainerid võiksid edaspidi paremini teha, kui sihiks on hea seiklusvõistluste kott.
  • vöörihm võiks olla eemaldatav
  • või siis vähemalt vöörihmal olev pudelitasku võiks olla eemaldatav, sest ei leia sellele seal erilist kasutust ning rattaga sõites jääb see pidevalt kõhu ja jala vahele.
  • selle pudelitasku asemel võiks olla hoopis samasugune lukuga tasku nagu teise vöörihma poole küljes
  • koti ülemises otsas on see kande/riputuse aas. Sealt on hea riputada küll, aga mõnikord segab ta natuke rattasõidul kiivri vastu toksides pea vaba liikumist.
  • õlarihmade küljes on mingid varustuse riputamise aasad. umb 10cm pikad ja vabalt tilpnevad. Need võiks olla kas ära võetavad või peidetavad või midagi sellist. praegu pean neid teipima, et nad metsas liikudes oksa taha ei takerduks.
  • vöörihm on disainitud suure kõhuga (või paksu riietusega) kasutajatele. Minul on see kõige kitsamas asendis. Pingutusrihm on aga nii pikk, et otstele võid kogemata peale astuda või sii rattaga sõites kodaratesse takerduda. Selleks puhuks on koti tootjad paiguanud rihmale spets kummid ning mul on vöö peal kunstiliselt sätitud lehvid.
  • ja õlarihmade küljes võiksid kah mingid pisikesed võrktaskud olla. Eelmisel kotil olid ja tundus väga mugav.
Praeguseks olen sellega teinud Türi xdreami etapi ning natuke treeningut. Tegelikult kasutan suht igapäevaselt rattariiete transpordiks tööle ja rattaga ehituse vahel liikudes, kuid seda ei saa väga trennina võtta.
Nagu juba öeldud, siis rattaga sõites segab natuke see vöö peal olev pudelitasku ja kuklas olev riputusaas, kuid seda vaid vähesel määral. Joostes on asi suhteliselt märkamatu, kui vöö ja rinnarihm korralikult kinni on. Eelmise koti õlarihmad höörusid pikapeale mu pluuside küljed väheke karvasteks, uuel ei tundu vähemalt esialgu seda probleemi olema.

Eks kui olen kotiga vähe rohkem tuttavaks saanud, siis ehk teen talle mõned uuendused külge. Ei midagi drastilist, sest tegu siiski peaaegu et väga hea kotiga.


Eestis tegutseb Millet edasimüügiga Xadventure.

Suverõõmud

Olen väga jäätisemaias. Aga jäätis paganas on viimasel ajal nii kalliks läinud, et poes ei raatsigi teda eriti osta. "Eriti" on minu puhul siis mitte iga poeskäiguga liiter. Keegi aga mõtles välja, et ilm peaks soojaks minema ning päike hullult kütma hakkama. Need ei ole elamisväärsed tingimused, kui pole võimalust end jäätisega jahutada. Seega olen ma nüüd ülirõõmus, et sai külmkapi sügava külma ossa niipalju ruumi tekitatud, et sinna 5L potsik sisse mahub. Nimelt on sellise koguse korraga ostmine kokkuvõttes mitmeid kordi odavam, kui ühe liitri kaupa. Ja kohe mitu purki kirsikompotti ostsin kah juurde, sest valge jäätis ilma kirssideta on nagu musta nahksisuga auto soojal suvepäeval ilma konditsioneerita. Ja kuna seda jäätist juba piisavalt sai muretsetud, siis kõrvale ka natuke mahla, et soovi korral oleks võimalik üks värskendav jäätisekokteil valmis meisterdada. Mmmm....
Kõigile kirssidega palun!

kolmapäev, mai 23, 2007

Peaks mürgist linnaõhku importima hakkama

Mürgise linnaõhu kasulikusest saab aimu siis, kui on juba õhtupoolik, päike on loojumas või juba metsa taha vajunud ning viibid kuskil MITTE mürgise linnaõhu piirkonnas. Nimelt tähistab päikese otsene kadumine vähegi linnast eemal seda, et välja ilmuvad need kõige verejanulisemad elukad. Massiga lennaatkase peale, ning elu muutub koheselt kaunis talumatuks. Eile õhtul autovarjualuse karkassi püstitades oligi just selline olukord. Nii kui kollane kera puudelatvade taha tuttu läks ujusid kuskilt välja metsikud sääskede hordid. Nad ei valinud keda imeda või kust imeda. Isegi väike põnn oli sääskedest tihedalt ümber piiratud. Nüüd peab midagi välja mõtlema, sest tulevikus terved õhtud toas istuda nagu ei tahaks ja kaalulangetamine sääskede abil ei ole kah see kõige õigem variant.
Aasta-kaks tagasi reklaamiti kuskil mingit sääsehävitajat. Et paned aga mingit värki sisse ja see siis podiseb terve hooaja läbi hävitades ümbruskonnast enamuse vereimejatest. Loomulikult oli alginvesteering suur ning ka ülalpidamiskulud parajad, kuid eile tekkis mõte, et peaks vist naabritega mitme peale sellise seadeldise muretsema. Nüüd vaja ainult meelde tuletada, mis asi see oli ja kust selliseid saab.
Variant on muidugi ka OFF'i kasutada, kuid pooled meie perekonnast seda mürki oma nahal ei kannata ning neljandik perest on veel nii väike, et talle mingit erilist jama peale määrida ei tahaks.
Hüva nõu on kallis...

reede, mai 18, 2007

Kaardialuse minevik, olevik ja tulevik

Et rattaga kiirelt ja muretult orienteeruda on vaja head kaardialust. Tingimusteks siis pööratavus, pealt kiletatud vihma kaitseks, lihtsalt avatav, suhteliselt jäik ja lenksust piisaval kõrgusel.

- Alustasin, nagu iga teinegi, loomulikult kaart käes ja hambus liikumist. Muidu hea järge pidada, aga lenksust vaja ju kah kinni hoida. pealegi kui kaart pole kiletatud, siis läheb asi vähegi niiskema ilmaga kiirelt käest ära. Nii ei tahtnud kaua jätkata ja hakkasin uurima kust ja mida saaks

- siis sain mingi vahe kasutada krõpsudega lenksu külge kinnitatavat kaardikotti. Suurim miinus oli pööratavuse puudumine ja kaartidega kehva(aeglane) manageerimine. Oli laenuks ja kasutasin vaid hädajuhul ja pikematel trettidel.

- järgmine versioon oli mingi isetehtud laenuks saadud alus. Keerles ühe M6 poldi otsas ning pöölemise jäikust sai reguleerida mutriga. lenksukinnitus oli korralik, kuid vahelüli lenksukinnituse ja kaardi vahel oli natuke pehme. Kaardi kaitseks oli kasutatud läbipaistvast kilest dokumendikausta, mis sulgus üle serva trukiga. Kokkuvõtvalt täiesti töötav riistapuu, kuid plate oli lenksuga natuke liiga lõdvalt ühendatud ning seega oli kaardilugemine raputamise tõttu väheke raskendatud. Ja kuna pinget sai sättida vaid väga väikese puutepinnaga (polt ja väike seib), siis ei saanud seda pinget hästi timmida ja kaart keeras alatasa ise eest ära. Ka see mudel ei püsinud minu käes kaua, kuid tean, et seda kasutatakse siiamaani edukalt ja mõnikord natuke vähemedukalt :)

- järgmise versiooni tegin juba ise käepärastest vahenditest. plateks vineeritükk ning kaardi kaitseks samasugune dokumendikaust. Lenksukinnitust mul head polnud, kuid natuke alumiiniumtoru ülejääke, puur, viil ja saime hakkama. kinnitamiseks oli ainult kahte nr 10 võtit vaja. Vahetükk oli enamvähem samasugune painutatud lattraud kui eelmisel, kuid seekord alumiiniumist. Põhiline erinevus eelmisega oli see, et kontaktpind plaadiga oli vahetüki paremini disainitud ehituse tõttu tunduvalt suurema diameetriga (umb 6cm) ning seetõttu oli ka plate pööramine paremini timmitav ning iseeneslikku pöördumist esines vähem. Viga oli aga selles, et puutepind vahetüki ja plate vahel oli ringjoone kahes punktis ning see põhjustas plate ebaühtlast paindumist, mis omakorda põhjustas vineeritüki osalist väsimist ning mis omakorda põhjustas mingi aja pärast iseeneslikku pööramist. Sellise asjaga sõitsin ringi ümmarguselt võttes 2 aastat. millest viimane aasta möödus uue mudeli väljamõtlemise ja disainimise tähe all. Jõudsin vahetada ühe korra plaati ja lenksukinnitust ja vähemalt 2 korda kaitsekilet, kuna see kas siis muutus krimuliseks või purunes padrikus ragistamise tagajärjel.

- nüüd on mul päris hea asi. Plate ja kaitsekile on pärit veel vanalt mudelilt, kuid need vahetan varsti paremate vastu välja(20.-). Suurem muutus on toimunud aga kinnitus ja pöörlemismehhanismis. Kinnituseks ostsin poest kahe toru seinale kinnitamise jubina(20.-). Saagisin selle pooleks ning lasin metallribaga kokku keevitada nii, et tekkis lenksust kinni hoidmise mehhanism, kuhu peale saab midagi korralikult kinnitada. Metallriba muideks on taaskasutuse jumalate meeleheaks mu vana ja katkise pedaali plekkriba (0.-). Siis ostsin 110mm kanisatsioonitoru pimeda(15.-) ning kruvisin selle tugevalt eelneva konstruktsiooni peale servad üles poole. Siis jäi üle muretseda üks peitpeaga pikk M6 polt(1.-) millel on sisekuuskant pea(neid on vaja tikutulega taga otsida) ning liblikmutter(2.-) plate kinnituseks. Tulemuseks on jäik süsteem, mille pöörlemistihkust saab lihtsalt liblikmutriga reguleerida ning puutepunkti 100mm raadius annab just sellise tundlikkuse, nagu vaja. Kui vaja veelgi paremat haakumist, siis võib kanalisatsioonipimeda servade peale kummiriba installida, kuid selle vajaduse üle otsustan peale tõsisemaid katsetusi.

upgreidida saab veel
  • plaati mis võiks olla läbipaistev kerge peaaegu jäik plastik.
  • pealmist kilet, mille materjalist on mul hea ettekujutus, kuid mida ma pole veel kuskil poes näinud
  • pealmise kile kinnitust mis võiks olla avatav mitmest küljest, kuid samas piisavalt ilmastikukindlalt
  • kaardi valgustust öisteks sõitudeks. Siinkohal jätan esialgu veel oma superidee avaldamata. Kui realiseerin ja norm välja tuleb, siis näete.

Ja kui ma ükskord multimiljonäriks saan, siis äkki kunagi ostan endale miry aluse. Aga ma usun, et selleks ajaks on mu enda alus juba nii täiuslikuks timmitud, et miry oma jääb kaugele seljataha.

Aasta tagune sündmus


Kuna raban igapäevaselt tööd teha ettevõttele, keda küberkurikaelad otsustasid massidega rünnata, siis oli vahepeal interneti käsitsemisel väheke takistusi. Seega läks ka ilma postituseta mööda päev, kus möödus aastake algusest.
Igatahes pole midagi väga erilist toimunud. Nati ehk enda jaoks mingit kokkuvõtet.
Alguses loomulikult polnud mingit korralikku kaunterit ega analüüsi mootorit käivitatud. Sellest ajast aga, kui sai googli analytics pandud (05.09.2006) on korralik inf olemas.
  • postitusi 135. mõned paremad, mõned halvemad.
  • Külastusi 1642 ja pooled uued, pooled tagasi tulevad. Bounce rate on kuskil 70% ligi ehk kõige hullem polegi.
  • popimad otsingusõnad on viljar ja jääronimine sekka ka erinevaid kobminatsioone xdreamist, ehitusest ja niisama orienteerumisega seonduvast. Kokku 165 erinevat ning kõige rohkem klikkis mu lehel siiasinna tegelane, kes tuli otsinguga "xdream lõpp". Minu suureks meeleheaks on suur osa otsingusõnu seotud konkreetselt jääronimisega
  • popim leht loomulikult esileht, sellele järgneb pika vahega üks saviehituse leht, mille link sai kunagi savikodu foorumisse pandud. Tundub, et seda foorumit ikka loetakse ja savihuvilisi eestis jagub. Ja kontrastiks siis kolmandal kohal leht, mis sai üles vaid nädalapäevad tagasi ja sisaldab endas vedamissüsteemide lühireferaati. Ja noh siis edasi juba igasugu võistluste kommentaarid ja kirjeldused. Üldjuhul on topis hilisemad kirjutised, kuna kes see ikka viitsib ajaloos tuhnida ja mõttetuid heietusi üles otsida.

Järgneval aastal jätkan kindlasti võistluskommentaaride kirjutamist ning sekka ka ehk mõni toredam juhtumine. Kindlasti tuleb täpsemat juttu erinevast varustusest ning kui tuleb talv, siis ka jääronimisest. Eelkõige ikka enda jaoks, see kui keegi teine minu kirjutistest abi või meelehead saab on juba lisaväärtus.
Aga nüüd jälle argipäeva toimetuste kallale.

esmaspäev, mai 14, 2007

Nõrgemate abistamise süsteemid.


Viimase xdreami valguses on palju kära tõusnud sellest, et tiimid ei tee omavahel eriti koostööd. See tähendab tiimi siseselt. Pigem on tegemist koos (üksteise läheduses) liikumisega, mitte üksteise liikumise toetamise ja tiimi edasi liikumisega. Ütleme nii, et oli ka enne plaanis, kuid nüüd sai mõõt täis ja tegin natuke vedamise süsteemide alast uuringut. Ja kuna ma pole kade, siis palun, tulemust võite ise lugeda.

Vedamist võib kasutada pea kõigil aladel. Koos kanuus istudes muidugi pole asjast kasu, kuid jooksmine, rattasõit, rullitamine ja muu selline kulgemine on täiesti õiged kohad, kus saaks aeglasemaid liikmeid abistada.
Jooksu ja rullimise peal on lihtne, tuleb lihtsalt võtta üks kumminöör (bungee cord). mõlemasse otsa aasad ja siis vstavalt vajadusele seda kuskile kinnitada või lihtsalt käevahel hoida. Optimaalne pikkus oleneb loomulikult alast, maastikust ja isiklikest eelistustest, kuid pakuksin kummi venimisalaks 0,5-4m
Keerulisemaks läheb süsteem aga siis, kui tegemist on rattasõiduga. Kiirused on suuremad, käed peavad juhtrauast kinni hoidma, nöör peab olema avarii korral kiirelt lahti päästetav ja kindlasti peab olema süsteem nii ehitatud, et vabalt tolknev nööriots ei saaks ratta ega käiguvahetuse vahele kinni jääda. Viimane oleks kindlasti väga valusa lõpptulemusega.

Internet on meie sõber, seega ilmestan oma juttu mõningate linkidega laias maailmas leitud saitidele. Lahendusi on erinevaid ning õige variandi leidmiseks tuleks ikka kõiki natuke piiluda. Laias laastus jagunevad süsteemid kaheks.
  1. Sadulatoru küljest kummi ja turvatoruga variandid
  2. Vedruga pooli peal oleva nööri variandid.
Esimese musternäidised on siin ja siin. Ise peab ainult vaatama, missugust toru kasutada, et oleks piisavalt kerge ja jäik ning millist kummi kasutada, et oleks piisava venivusega. Ka toru pikkus on tähtis. Ühest küljest peab olema piisavalt pikk, et minimiseerida nööri veosüsteemi takerdumise ohtu ning teisalt jälle võimalikult lühike, et mitte välja näha nagu õngitsema minev jorss.
Teise puhul on mingi mehhanism, kus vedruga rulli peal nöör ning otsast lahti lastes jookseb nöör ise rulli peale tagasi ilma, et oleks nööri kodaratesse ja käiguvahetaja vahele sattumise ohtu. Kõige levinum abivahend sellise süsteemi puhul on tavaline ise tagasi tõmbav koera jalutusrihm. Ja selle kasutust saab vaadata siit.

Ja siis tuleb veel otsustada, et kuidas kinnitada nööri teine ots veetava ratta külge.
  • Võib kinnitada rattale lenksu või stemmi või raami esiotsa külge mingi konksu, kuhu taha siis aas panna. Lahti võtmiseks peab aga selle ka sealt konksu otsast ära võtma. Aitab, kui orgunnida mingi nupuga avatav konks, aga see läheb vist juba keeruliseks.
  • Võib nati suurema aasa panna ümber lenksu stemmi taha või muidu võimalikult keskkoha lähedale. Lahti laskmine on pikem ja keerulisem ning avariiolukorras kindlasti ei toimi.
  • Panna aas lenksu alt ümber stemmi otsa. tundub olema hea variant, sest nii kinnitamine kui ka lahti laskmine on vaid krahmamise küsimus. Küll aga ei püsi selline kinnitus hästi igasuguse stemmi otsas.
  • Kumm tuua lenksu alt ja ümber juhttoru ning otsa hoida käes. Peale panemine on nati keeruline, kuna peab lenksu alt sudima ja vajab lahtiste kätega sõitmist või kahe käe head koostööd. samas on lahti laskmine kõige lihtsam. Sellise variandi puhul ei tohi veetava otsas olla mingit sõlme ega aasa, sest see võib tahtmatult kuskile takerduda.
  • Ja loomulikult võib kummi kohe stardis lenksu külge siduda, kuid see vist pole see mida me ühelt healt süsteemilt otsime :)


Kindlasti loe ka järgmisi lehti ehk on mingit tarkusetera kõrva taha panna.
http://www.pdxadventureracer.com/node/view/375
http://www.adventureracingzone.com/forum/viewtopic.php?t=560&highlight=

Ehk oli abi.
Mina igaljuhul vaatan midagi järgmisek etapiks valmis.

Ootame huviga edasisi infokillukesi

Mainisin siina nati aega tagasi Meeste suurest saavutusest.
Rootsi kaevandustes jääronimisest pajatab nati ka Brittide ronimisfilmide tegijate punt "Hot Aches Productions". Endiselt on jutt selline ettevaatlik ja mitte väga palju paljastav. Aga lootust, et peale niiöelda ametlikku TV saadet ja uudiseid asi korraliku materjaliga avaldatakse on endiselt õhus. Seekordne avaldatud materjal näitab pigem taustajõudude tegemiste poolt.
Lingi taga peituv blogi muideks on üks saite, mida ilusate ja hästi võetud ronimispiltide hindajatel tasuks aegajalt külastada.

EDIT Veel kaks linki infoga Rootsi kaevanduste jääronimise kohta.
http://themountainworld.blogspot.com/2007/05/wildest-ice-climbs-ever.html
http://www.climbing.com/news/hotflashes/undergroundicesweden/

esmaspäev, mai 07, 2007

Selg, valu ja ravi

Reede õhtupoolikul tuli kohale suurem ports ehitusmaterjali. Siinkohal on rõhk just sõnadel "suurem" ja "ports", sest kogust ja gabariiti oli meeletult, kuid raskust osadel asjadel mitte nii väga. Kuna aga tänapäeva asjade soovimatu omanikuvahetusega on nagu on, siis kindlasti pidi asjad ööseks sisse silma alt ära ja luku taha saama. Nii siis oligi, et rassisin tassimisega hilisõhtuni välja. Tegelikult aga tahtsin kogu selle asjaga öelda, et õhtuks oli selja ülaosa nii valus, et ei saanud hästi peadki liigutada. kuidagi sain vaid end voodisse paigutatud ja enamvähem sobiliku magamisasendi leitud.
Kõige hullem oli aga hommikul, kui selgus, et voodist üles saamine ja isegi asendi vahetamine on suhteliselt vaevaline tegevus. Kuna aga elu tahab elamist ja maja ehitamist, siis polnud valikut, väikene hambad ristis venituste seeria ja lage ehitama.
Õhtuks oli kolmandik lage pandud ja selg korras. Lausa imepärane, kuidas mõnikord just need kõige vaevalisemad liigutused mõjuvad kõige paremini. Enne ei saanud selga ja kaela sirgeks ajada ja vahtisid ainult varbaid, lage lüües aga pidi kogu aeg üles vaatama ja selga painutama.
Ehk siis töö teeb haigeks ja töö parandab kah. Jõudu tööle.

Varasemalt olen seljaprobleemide korral ravimina kasutanud ronimist, sest selline rahulik venitustega liikumine tundub hea. Tuleb ainult tähelepanu pöörata sellele, et niiöelda raviperioodil proovida kasutada suuremaid nukke ja rahulikumaid ja vähesemat pingutamist nõudvaid liigutusi. Küll aga on head kõiksugu rippumised ja sirutamist nõudvad liigutused. Seega väga hea tasakaalu ja tehnika harjutamise aeg.

reede, mai 04, 2007

Eile panin poolteist ruutmeetrit vitsa seina. Ja loomulikult said selle peale vitsad otsa. Nüüd peab jälle võssa ragistama minema, et seinaehitus kauaks toppama ei jääks. Alguses oli tunne, et mis see vitstest punutud seinakarkassi tegemine siis ära ei ole. Mõned toikad seina ja ongi korras, kuid nüüd tekib tunne, et pane ja pane neid roikaid sinna postide vahele, kuid mingit erilist edasijõudmist küll ei paista. Ainult materjali hunnik väheneb kohutava kiirusega. Väänamist ja painutamist on aga omajagu. Iga toigast peab hindama, et mispidi ja millist kohta kuhu susada. Ikka kaks tükki tüükad ühele poole ja kask tükk tüükad teisele poole. Ja kui ühele poole tuleb jämedam roigas, siis peab vastukaaluks ka teisele poole jämedama panema. Muidu ju kisub seina väga inetult kiiva.
Aga enivei ei kahetse, et sellise seina tegemise ette võtsin. Veel mitte.
Eks kui sõrestik valmis ja saab hakata savi peale panema, siis ehk tuleb teisi mõtteid.

kolmapäev, mai 02, 2007

xDream - Türi sprint

Hooaeg ja seekordne etapp algas ratta seljas. Kuna rajal oli 92 A-raja tiimi, siis oli algus suhteliselt massis sõitmine. Esimesed kaks punktivahet tuligi liikuda nurki lõigates ja võsast ragistades et aga eespool olevatest aeglasematest mööda saada. Siis vahepeal aga tuli rattalt maha hüpata ja mägisel metsavahel nati krossijooksu teha. Üles-alla jooks võttis võhmale nii nõrgemad kui ka tugevamad ning järjestas tiimid kenasti enamvähem tugevuse järjekorda. Edasi jälle rattaga. Väheke kiiret maanteed ja tuules sõitu, siis pehmet ja munakivist kruusa, siis metsavaheteed ja siis lausa kraaviületusi ja puutumatust metsaalusest läbi trügimist. Teisel pool ootas meid Türi suusarada ja sealt edasi juba siledad tänavad. Niimoodi siiasinna tiirutades võtsime mõned punktid ja jõudsime järjekordse lisaülesande juurde. No seda osa on kiitnud taevani kõik seniloetud memuaarid. Jah eks rongi katusel on ju natuke teistmoodi liikuda küll, kui muidu. Aga ainult esimesel korral. Ja kui ma õieti mäletan, siis on saanud sellist asja juba kunagi varasemas elus teha. Igatahes oli hea vaheldus.
Nüüd veel imepisike rattalõik ja järgmise lisaülesandena tuli tetrise mängust tuttava kujuga puuklotsidest kuubik kokku panna. Esimese hooga ajasin kuubiku ja ruudu segi. Ning kui selgus, et sellistest klotsidest ei saa kohe mingi valemiga ruudu kujulist asja kokku panna, siis astendasin ülesannet ühe võrra. Krips-kraps ja nüüd läks juba paremini.
Edasi anti meile kätte kaart, kus muidu oli kõik maastik ja asjad peal, ainult et punkti lähem ümbrus oli millegipärast valgeks jäänud. Ilmselt oli trükkijal värvi kokkuhoiupoliitika. Esimesed paar punkti tulid normaalselt, kuid siis oli mingi kraavide ristumise punkt ning loll pea luges kraave valesti. Punkti hakkasin otsima millegipärast eelmise kraavi juurest ning selle ajaga läks mitu kohta kaduma. Lõpuks taipasin kaine mõistuse ehk tiimikaaslase abil viga ning edasine sujus libedamalt. Selle kaardi lõpuni mingeid vigu ei tulnud ning kohakaotused võib vaid kehva jooksuvormi kraesse ajada.
Kui jooksul oli vaid punktide ümbrusest kaart kadunud, siis nüüd ei antud üldsegi kaarti - järgnes rattaralli ehk legendi järgi sõit. Sügisel peale lätis toimunud BAR06 võistlust mainis Urmo et nüüd on hulganisti kavalaid nippe varuks, mida jälle xdreamil osalejatele pakkuda ning oodata oli halvimat(parimat). Tegelikult aga oli rada suhteliselt lihtsalt tehtud ning läti moodi vimkat hakkas silma vaid ühes kohas. Aga see oli ka koht, kus ülejäänud punt korraks seisma jäi ja mina rahumeeli vaikselt itsitades mööda sõitsin.
Natike häiris aga see, et meiega samal ajal oli sedasama trajektoori sattunud/sätitud sõitma B-raja tiimid. Nii mõnegi koha peal pidi ahastusega vaatama, kuidas väikese mudakoha peal rattalt maha tuldi ja teinekord lihtsalt keset rada seisma jäädi. Kui mõni selline siinset teksti nüüd kogematakombel lugema juhtub, siis ma ei taha teile miskit paha öelda, kuid muda nähes peab ikka hooga sõitma, et ilusti läbi saaks. Pidurdamisest palju abi pole. No ja muidugi oli meil ka see värk, et minul polnud kaardi aluse ehitusliku eripära tõttu võimalik seekord spidokat kasutada ja pikkuste vaatamine käis verbaalsel teel tiimikaaslasega. See aga tõmbas kindlasti liikumistempot ja reageerimiskiirust alla ning tulemusena ei olnud võimalik rongil eest ära sõita. Lõpus tänavatel läks juba lihtsamalt ja see oli ka vaheaegade pealt näha. Järgmiseks korraks ostan kindlasti selle vajaliku pika poldi ja kaardialus saab oma viimse vajaliku lihvi.
Järgmine etapp oli rullitamine Säreveres. Pikkust umbes 6 kiltsa, kuid enamus aeg läks meie tiimil vist küll alguses rullide jalga ajamisele ja pärast ära võtmisele. Peab vist seda asja natike kodus kiiruse peale harjutama. Sõit ise läks kenasti, kui välja arvata see, et tagasipöördel oleks ma peaaegu punkti võtmata jätnud ja selle jaoks pidurdamisel üritasin pärisuisu pidurdamise tehnikat (külg ette) kasutada.
Rullid uuesti maha ja vestid selga ning olimegi kolmekesi paadis. Seekord saime hea sõiduvahendi väga heade mõladega ning minek oli üle keskmise. Tammist alla sõit sujus kenasti, kuid eelnevalt ei teadnud, kuspool punkt peaks olema ning all hakkas manööverdamiega kiire. Järgmise nuka peal olin kahevahel, kas vedada või mitte ning sai otsustatud mõlamise kasuks. Täiesti vale otsus peab mainima. Ülejärgmine tiim vedas ja sai sellega meist tublisti ettepoole. Õnneks saime nad kätte järgmise nati väiksema ja tunduvalt ebamugavama ülevedamise koha peal, kus meie vedasime ja nemad mitte. Kanuust tasub mainimist veel see, et väikeste saarekeste koha peal tuli kanuud pikalt mööda kallast lohistada ning vare alt punkti otsida. Mina loomulikult otsisin valest küljest ning jällegi ajakulu. Siis oli ühe silla all suhteliselt madal ja kivine ja kiirevooluline koht, kus muidu edasi ei liikunud, kui põhjas kõndides ja sõiduvahendit järgi tirides. Ning siis oli kanuu lõpupunktile eelnev punkt järvel oleval saarekesel. Nüüd polnud muud, kui aga läbi mõne kontrollpunkti finishi poole joosta. Muuhulgas nägin vilksamisi ära ka selle maja, kus olen vanaema-vanaisa juures lugematuid päevi veetnud. Kunagi armas roheline maja suure siseõue ja naelu täis löödud kuuriseinaga tundus roosaks ülevõõbatult nii võõras.
Jooks aga polnud sugugi vaid finishisse lippamine, vaid ees ootas veel üks lisaülesanne. Kuidagi pidi ju üle jõe saama ning selle tarvis olid korraldajad vee kohale köied pingutanud. Rullikuga köiele rippu ja siis lihtsalt ennast üle jõe lohistada. Meil läks hästi ja nüüd panime finishi poole.

Lõppaeg 04:04:54. ÜldKoht 15, meestes 11, naised seekord mööda ei pääsenud. Elementaarseid vigu kogunes omajagu: kuubiku kokkupanemise segadus 1min, 14-nda punkti otsingul kraavide segiajamine 5min, rullimise alguses probleemid uiskude jalga saamisega 3min, ühe ülevedamise ärajätmine 1min, vare alt punkti otsimine 30sek. Lisaks veel jalgrattajalanõude vahetamine 1-2 min.
Ja loomulikult paistis tulemustest selgelt välja, et meie nõrgad kohad olid peaaegu alati seotud jooksmisega. Aga teisest küljest oli meie hooaja alustuse tulemus tunduvalt parem kui eelmine aasta. Võiks lausa öelda, et olime peaaegu oma tasemel.

esmaspäev, aprill 30, 2007

Vitsad seina

Eile (kolm päeva tagasi tegelikult juba) peale tööd oli nii ilus ilm, et kohe patt oleks olnud mitte loodusesse minna. Pakkisime siis lapsed autosse ja põrutasime looduse poole. Et aga mitte ajalist resurssi raisata, siis suundusime koos oksakääride ja nugadega sarapuuvõsasse, et sealt saviseina sõrestiku jaoks toikaid muretseda. Sõrestiku ehitamine niigi juba toigaste puudumise tõttu üle nädala seisnud.
Kui jõudsime arvatavasse sarapuude kasvupaika, selgus, et alles hiljaaegu on sealtsamast läbi käinud liinide aluste puhastamise kampaania. Kõrgepinge liini alune oli kenasti puhtaks tõmmatud. meil jäi üle vaid maas vedelevast oksalasust sobilikud toikad välja otsida, okstest puhastada ja autosse toppida. Noh eks sai ka ikka kõrvalt korralikumaid (pikemaid, sirgemaid ja ühtlasemaid) toikaid kah lõigatud.
Tegime nii palju näputööd, et pidi ka vasaku käega oksalõikamise ära õppima. Paremal nimelt hakkasid mõned nahapiirkonnad alumisest kihist irduma. Tagasi linna sõitmine oli omamoodi huvitav. Kõrvalistujat ei näinud, sest vahel oli toigastest laotud virn. Ja kogu aeg oli mingi krudin, sest puud nühkisid auto kõikumise taktis üksteise vastu ja nagisesid.
Nüüd saab jälle natuke pesa punuda :)

teisipäev, aprill 17, 2007

Odavad sportimise prillid

Rattaga sõites on teatavasti ilgelt vastik, kui külm tuul silma puhub või tolmaval kruusateel silmad tolmu täis on ja need vesistama hakkavad. Pilk muutub häguseks ja pole üldsegi mõnus sõita. Selle vastu aitavad enamusesl kordadel prillid. Olen vahelduva eduga kasutanud erinevaid "Relax" päikeseprille, mille hinnaklass jääb kuskile sinna 200 ja 300 krooni kanti. Kuna aga olen selline hajameelne kobakäpp, siis pole mul enam ühtegi neist ostetud prillidest alles. Mõnele olen peale istunud, mõni on jäänud kuskile ühte eestimaa lõputututest rabadest või siis on lihtsalt kuskile haihtunud. Igatahes ei raatsi mingit kallist värki osta lihtsalt selleks, et järgmisel hetkel kuskilt kadunud okulaare otsima hakata.
Millalgi sai rattaga sõiduks ostetud töö ohutuseks mõeldud kaitseprillid. Sellised kollased ja 3M markeeringuga. Need olid suht ainukesed, mis kätte saadavas valikus mu pea ja nina kujuga sobisid.
Nüüdseks võib öelda, et kollane värv oli viga. Esiteks pole päikese vastast kaitset kollasest värvist vähimatki tolku ja teiseks muudab kollane värv nii mõnegi asja teistsuguseks. Rattaga aga kannatab sõita küll. Ja niisama metsavahel oksavastaseks kaitseks kõlbab kah. Ja kuna värkidest sellise hinna juures väga kahju pole, siis saab neid ka ehitusel ja muidu nikerdamise juures sihtotstarbeliselt kasutada.
Eks ma kasutan neid nii kaua, kuni kuskile unustan või ära lõhun ja siis muretsen kirka klaasiga variandid.

esmaspäev, aprill 16, 2007

Värsked peakatted

Talviste tegevuste käigus sain ühe Ilvese mütsi ja ühe Buff-i võrra rikkamaks. Nüüd on saanud teisi juba natuke kasutada ning peaks ära mainima, millega tegu ja kas ka head asjad on.
Buff -- see siis see kõigile teada ja tuntud kootud toru moodi asjandus Venib igatepidi ja saab kasutada sadat eri moodi. Nii piraadimütsina, ninjamaskina, salli kui ka mille iganes muuna. Mul on õhuke see ilma fliissallita jubin ja tore ongi, sest muidu ei saaks teist ju suvel kasutada.
ISC lycra müts (ARTUR vist) -- niinimetatud munamüts. õhukesest lycrast

Seni on ilmad suhteliselt jahedad olnud ning mütsi on alati vaja läinud. Mõlemad eksemplarid on suhteliselt õhukesed ja tuult läbi laskvad, seetõttu ka ehk ilvese mütsi kohta üks negatiivne ilming. Nimelt on ainult mütsiga liikudes kõrvus kogu aeg tuulevilin. Kui ka müts korralikult alla sikutada nii, et kõrvad peidus, siis koheselt venib asi jällegi oma vanasse asendisse, kus tuul pääseb kõrvadele liiga tegema. Võib ka olla, et tegu minu peakolu eripäraga, kuid siiski on siin tootedisaini puudujääke. Oma lapsepõlvest tean, et siin peitub suur oht keskkõrvapõletikule...
Buffiga seda ohtu pole, sest seda saab vajadusel natuke teistmoodi voltida ja kõrvad katta, kuid ta on iseenesest natuke õhem ja tuul puhub lihtsalt riidest läbi. Sooja ilmaga pole sest lugu, kuid null kraadi ümbruses rattaga sõites on külm küll.
Neid kahte koos kasutades aga on tulemus väga hea. Kõigepealt paned buffi pähe nii, et see katab kaela, lõua, kõrvad, kukla ning pealae. Siis topid sinna otsa õhukese mütsi, kiivri ning ongi kõik. Selliselt sisse pakituna sai ka miinuskraadidega rattaga väga edukalt sõita. Ka tugeva vastutuulega polnud hullu.

Suve poole ilmselt jääb müts kappi ja liigun vaid buffiga, kuna õigustab end paremini.

Rae rabast risti läbi

Tean, et olen hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kedagi. Pühapäeva õhtul sai siis tehtud selle hooaja esimene jooksutrenn. Ühtlasi sai natuke uuritud tulevase kodumetsa radu. Olen juba tükk aega mõelnud, et peaks kompassiga metsa õigemini rabametsa minema avastama. Eile siis sättisin asjad niimoodi, et poleks muud võimalust koju saada, kui joostes ning õhtul siis peale töökat ehitamise päeva silkasin metsa kaudu tallinnasse. Ülemiste kanali ja lennujaama vaheline ala siis on kavas pikema perspektiiviga täiesti ristipõiki läbi joosta, kuid esialgu leidsin mingi raja, mis ühte peakraavi äärt mööda kanalist kuni lennujaama taguse slummini läks. No eks lõpus oli see rajake muidugi rohkem metsaalune rägastik, kuid liikuda sai. Boonusena nägin veel kahes kohas valge tagumendiga kitse. Ju siis on piisavalt looduse amiguline koht, et kitsed kartmatult ringi hüppavad. Sinna peaks tagasi minema ja mingi normaalse ringi moodi asja valmis vaatama.
Aga jalad on spontaanse 12km jooksu peale üllatavalt rahulikud. Ainult alguse jooks ebatasasel pinnal ja rägastikus jänesehaakide tegemine koormas ehk liigselt liigeseid ja kõõluseid. Annab neile nati rahu ja siis proovib uuesti.

esmaspäev, aprill 09, 2007

Vohaa, mis mehed leidsid...

Andreas Spak ja Will Gadd said hakkama ühe suure teoga. Siinsamas meie naabermaal Rootsis on sajandite vältel maapõuest erinevaid asju kaevandatud ning selle tulemusena on siin ja seal mahajäetud kaevandusi. Just sellistesse kohtadesse viiski otsing kõne all olevad mehed. Kaasa võtsid nad jääronimisvarustuse ja mõned filmimehed koos kõige vajaliku kamaga. Millegipäast oli mul siiamaani arusaam, et maaalustes koobastes peaks olema konstantsed 7 plusskraadi. Nüüd aga selgub, et seal on lausa nii külm, et tekib ja püsib jää.
Eriti palju infot pole veel meeste leidudest avalikkusele tilkunud, kuid mõlemad räägivad asjast natuke oma blogides. Andreas pakub nati pikemat ja illustreeritumat juttu. Lähiajal pidi tulema ka nati detailsemat infot ja juuniks pidi valmima film. Kui see juhtumisi ka alla laetav saab olema, siis teavitan kindlasti.
Kui selline asi tõesti olemas on (mul väike kahtlus siiski veel on), siis lisan selle oma veel tegemata, kuid tegemist ootavate asjade nimekirja.
Mis võiks olla veel coolim, kui jääronimine ennenägematutel jäästruktuuridel kuskil sügaval maapõues.

neljapäev, aprill 05, 2007

Välitrenn kaljul

Selle suvehooaja esimene välironimine on tehtud. Astangul olid maas jääkamakad ja kivi külm, kuid muidu oli kalju kuiv ja mõnus. Sellist savipläga nagu eelmine kevad seekord küll silma ega jalga ei hakanud. Kui oleks ainult väheke soojem olnud, siis oleks ehk ka ronimissussid jalga pannud, kuid kuna sokki ma sinna sisse kohe kuidagi ei mahuta ja välised temperatuurid on kuskil mõne kraadi juures, siis selline jalavarjude kasutamine kohe kuidagi ei kutsunud.
Esimesed liinid said ronitud kinnastega ning eneselegi üllatuseks ei olnudki väga hull. Kasutasin siis neidsamu õhukesi nahkkindaid, mis mind kirkadega ronimisel kõige paremini teenisid. Kuskilt tööohutuskeskusest sai need 90 krooniga ja peab ütlema, et väga head on siiamaani olnud. Isegi rattasõidule panen praegu need kätte. Üheõnaga siis kinnastega ronimine polnud väga jube. Haarde tunnetus oli küll tömp, kuid see-eest sõrmed enamvähem soojad ja poole seina peal ei teki tunnet, et kohe kukuvad sõrmed otsast ära.
Paremalt teise(või kolmanda) liini peal aga pidi kindad käest võtma, sest muidu lihtsalt ei saanud. Väiksematel servadel sõrmed lihtsalt ei püsi ja jalgadele kah ei saa rohkem toetuda, sest tossude servad ju pehmed ja nii head pidamist, kui spets jalanõuga, lihtsalt pole. Seekord tegin varasemast rohkem dünaamilisi liigutusi, mis aitas raskematest kohtadest kiiremini üle. Ma ei tea kuidas see kõrvalt paistab, kuid enda jaoks on arengut näha küll. Mitte palju, aga väheke ikka.
Ja ronimiskamraadide seltskond hakkab vaikselt kasvama. Tore.

teisipäev, aprill 03, 2007

Unes eestit avastamas

Täna öösel nägin imelikku und. Õigemini oli see mingi soovunelm või miskit sellist. On ju teada, et kui eestis mingit ronimiskaljut on, siis on see lubjakivi ehk paekivi. selline kihiline värk. Graniiti või mingit sellist tugevamat kivi võib aga leida vaid rändrahnude näol.
No vot.
Läksime meie perega kuskile kümmekond kilomeetrit Tallinnast eemale mingit ujumiskohta tsekkima, mis pidi suhteliselt tore olema. Kohale jõudes (mingi Ussi nimeline koht oli vist) toimus seal parasjagu mingi huvitav tegevus. See tiigike, mida olime otsima tulnud asetses mäenõlval ning ajas pidevalt üle kallaste nii, et sealt oli pidev veevool. ning selle tiigi kohale oli ehitatud suusahüppemägi. Tegelikult oli unes vist mingi kevadine ilus päikseline päev, kuid kohalikel oli hirmsasti vaja seal suuskadega mäest alla hüpata. Ja kusjuures oli veel lund kah.
Nookei, see pole veel kõige kummalisem, sest eks eestis neid suusahüppemägesid ole kah mõned ning eks sealt hüpatakse ka suvel.
Kuna ujuma ei saanud, siis tegime niisama jalutamist ning kohemaid hakkas silma, et ümbruses olid kõrguserinevused nagu lõuna eesti kuppelmaastikul. Ainuke erinevus oli selles, et pinnas oli kaljune ning järsem. Meenutas kangesti mõningat soomes/rootsis nähtud kohta.
Ja loomulikult ei olnud tegemist paekiviga, vaid järsud seinad olid mingist tugevast graniidi taolisest kivist. Pikipragudega ja puha. Oi kus seal sai siis ringi sebitud, ikka kaameraga siit ja sealtpoolt pilti tehtud, et oleks ikka teistele rääkides tõestusmaterjali ette näidata. Ja siis hakkas veel silma, et seal oli palju ronimiskama vedelemas, mingid vanad köiejupid, repsud, ... Tundus, nagu oleks seal ronimine juba iidamast-aadamast toimunud ja päris suuremahuliselt.
Kasnäe, ühed ronisidki. Lausa väljamaalased. Nüüd sain isegi unes oma inglise keelt harjutada, peaks järgmine kord mõne sommiga unes kokku juhtuma, et selles keeles kah praktikat saaks.
Koha nimi, selle mäestiku/kaljustiku, oli midagi Kuninga mägi või miskit muud kuningaga seotut. Sellel oli ka oma legend, kuid ma ei pööranud sellele siis erilist tähelepanu. Ütleme nii, et tähelepanu oli mujal.
Ja siis helises telefon. Tööl oli jälle midagi katki läinud ja pidin pärisellu sukelduma.
Ja kui päeva jooksul vaba hetke tekib, siis võtan vist Regio atlase ette ja otsin kohta. See kõik tundus nii reaalne, et mine tea.

neljapäev, märts 29, 2007

Väikese lapse sinine unistus

Unistused hakkavad ükshaaval selgemaid piirjooni võtma.
Nüüd on saanud iga päev peale tööd ehitamas käia. Jõle väsitav tegelt. Kui muidu oid peale tööpäeva tüdinud ja väsinud, siis nüüd on hilisõhtul koju jõudes veelgi rohkem väsinud tunne. Ühest küljest on see muidugi raske, aga samas on ehitusel nokitsemine ka tore tegevus. Näed, kuidas oma kätega midagi reaalset tehtud saab ning tunnetad oma kodu valmimist vahetult. Kui aga käed ploki saagimisest väsivad ja selg katusel tasakaalu hoidmisest spetsiifiliselt ära väsib, siis tuleb vahelduseks midagi muud teha.
Juba väga ammu olen tahtnud endale koju väikest ronimisseina teha. Sobilikku kohta ainult pole siiamaani olnud. Viimastel päevadel on saanud muude tööde kõrvalt natuke nokitsetud ning eile õhtul valmis esimene prototüüp. Hankisin endale keerulisi kanaleid pidi mõned OSB plaatidest tehtud euroalused ning nendest kätte saadud plaaditükkidest siis kavatsengi miskit head kokku meisterdada. Esialgu väga kiirelt kokku klopsitud ning lihtsalt proovimiseks sai 4 plaati üheks sirgeks (umb 4m) kokku pandud ning negatiivina vahelae tala peale toetuma pandud. Mõned puuklotsid kruvide ja naeltega külge ning saigi esimene proov tehtud.
Alguses panin kalde kohe optimistlikult liiga jõhkraks. Kui olin teist mõned korrad korrigerinud, sai juba paar liigutust teha. Potensiaali on, kuid nüüd tuleb veel plaadile mutri augud sisse puurida, löökmutrid paika toksida ja riidekapi põhjast ronimisnukid välja koukida. Ja suveks olen sellises ronimisvormis, et ...
Naisele muidugi ütlen, et see on lastele ronimiseks mõeldud, siis ta ei pahanda liigselt kulutatud aja pärast.

Ratas liikumas

Täna sai esimest korda sel aastal ratas välja aetud. Enne nimelt ei õnnestunud oma truult teeninud rattalukku kuskilt leida ning ilma lukuta pole lootustki rattaga tööle minnes pärast parklast midagi eest leida. Eile siis tegin väljamineku ja soetasin endale ABUSe koodiga luku. Nüüd ei pea võtit kogu aeg kaasas tarima ja ka lukk on vähe kobedama trossiga. Kobakas ainult on.
Kui ma nüüd ennast liiga õhukeste sõiduriiete tõttu ära ei külmeta, siis hakkangi rattaga liikuma. Ikka hommikul tööle, peale tööd krundile maja kallale nokitsema ja õhtul vurrdi koju. 20km päevas, 100km nädalas. Selline arvutus näitab, et Esimese xDreami ajaks on mul juba 400km tagumiku all. Tublisti rohkem, kui eelmisel aastal.
Ainuke probleem rattaga liikumisel on see, et ei saa piisaval hulgal vajalikke tööriistu kaasas tarida ning ehituspoest kraami muretsemiseks peab kuskilt eraldi liikumisvahendi sebima ja eraldi ajal ära käima. Ei kujuta hästi ette, kuidas sõidaksin Ülemiste kanali ääres lõka-lõka kilomeetri jagu kaablit kaelas kõlkumas. Kuigi see võiks päris hea vaatepilt olla.
Peakski fotolavastuse tegema...

neljapäev, märts 22, 2007

Cecile Corbel ja nõukaaegne kultuurimaja.


Eile hommikul silmasin õigemini küll kuulsin hommikutelevisioonist üht mahedat lauluhäält harfi ja kitarri taustal. Pärast aga mainiti, et seesamane laulja annab õhtul kontserdi sellises kohas nagu Aravete kultuurimaja. Kuna mul on Aravetel tutvusi, siis sai kõigepealt kohalikele soovitatud, et kui sa veel kuulnud pole, siis teil on praktiliselt koduõuel hea kontsert tulemas.
jutuajamine viis aga niikaugele, et planeerisime ka endi lapsed hoidlasse ja läksime kontserti nautima. Pikka aega pole käinud kuskil väikses kohas mingit kultuuri saamas, seega oli elamus veelgi erilisem. Õhkkond oli selline hubane ja kodune. Kohalik rahvas oli kokku tulnud ja vadistas vaikselt omavahel. Kõik tundsid kõiki või siis peaaegu kõiki. Saal oli siis selline sügavalt nõuka hõnguline väike kino/rahvamaja moodi. Või siis meenutas kõige rohkem ehk kunagist põhikooli aegset aulat. Ainult et tunduvalt väiksem. Kõigepealt nn soojendusesineja "klaveril" mis tegelikult oli tugeva võimuga ühendatud süntekas. Helid olid küllaltki klaveri moodi, ainult et liiga ülevõimendatud, jättes sellega väheke tehisliku mulje. Pianist ise oli aga tasemel. Mängis ühte jutti mingis kompositsioonis kümmekond prantsuse sugemetega lugu. Mina tundsin neist ehk pooled ära kui mingi filmi saundträki osa. Ülejäänud olid lihtsalt ilusti ette mängitud.
Õhtu peaesineja Cecile Corbel koos kitarrisaatega oli aga lausa võrratu. Mõnus pehme ja puhas hääl. Toredad viisid ning hea pillimäng. Kõik see mõjus nii, et nüüd on meil plaadimängijas üks uus plaat. Tegelikult on lausa imekspandav, et selline tegelane esineb sellises kohas nii väiksele publikule. Kohal oli vast mingi 80 inimest. Rohkem ei oskagi esinemise kohta öelda, kõik oli lihtsalt nii hea, et seda peab ise kogema.
Teie õnneks, kes te juhtute seda tükki siin lugema annab Neiuke Eestis veel mõned kontserdid. Näiteks 24 märts Tallinnas Kindlasti leidke see poolteist tundi ja minge head muusikat kuulama.

Lõdvestuspäev drytoolinguga

Öine sõit läbi Norra ja Rootsi oli minu jaoks suhteliselt udune, kuid peale seda, kui olime paar tundi kuskil tee äärses parklas maganud ja peale kerget hommikueinet edasi sõitsime oli plaan Stockholmi päeva asemel teha väikene matkake kuskil looduses. Üritasime ka ühes vahepealses linnas i-punkti külsatada, et selles suhtes abi saada, kuid otseloomulikult oli see pühapäeviti kinni ning info asemel viitsime hoopis hulga aega linna peal ringi tiirutades. Edasi hoidsime lihtsalt sõites silmad lahti tähistatud matkaradade ja kaljude/rändrahnude suhtes. Esimene koht, kus midagi silma hakkas oli umb 55km lõpppunktist mingi jõe kaldal. Seal paistis kõrge ja suhteliselt paljas kalju olema, täpselt teisel pool jõge päikesepaistel. Peale kohalike partide dresseerimist panime siis vajaliku kama kokku jategime väikese retke kaljudele. Jõest viisid üle kaks autosilda, millede all olid niiöelda hoolduskäigud. Sellist mööda me siis üle jõe põrutasimegi.
Kalju, mille leidsime ei olnud küll pikalt vertikaalne ja üldsegi mitte eriline ronimiskalju, kuid natukeseks lõdvestuseks sobis küll. Põhiline, mis seal ronimise raskeks tegi, oli Kasside puudumine ning räigelt libe sambla ja mudane kalju. Kassid nimelt olid meil teise natuke teist teed pidi sõitnud autosse jäänud ning meil oli vaid 4 kirkat, 2 vööd, köis ja mõned abivahendid. Seega ronida tuli suhteliselt käte peal, sest arvestatavad jalakohad olid suurte vahedega ning mitte eriti kindlad. 2 tunni sisse mahtus 4 erinevat rada. Üks neist suhteliselt "boulder" mõõtu ehk siis õieti ronides umbkaudu 5-6 kirkaasetust. Kui aga ei tea mida ja kuhu panna, siis läheb aega minuteid ja hulganisti proovimist ning sobitamist. Eriti tore oli ronida natuke alla 10 meetrist lõiku, kus oi kahe jala peale kokku umbes 6 normaalset jalakohta ning osasid neist sai kasutada vaid külje pealt koormates. See nõudis head tasakaalu, eelnevat läbimõtlemist ja kindlat kätt. Üldse on mulle selline tunne jäänud, et kalju peal kirkade ja kassidega ronimine annab tegelikult jääronmise tehnikale väga palju olulist juurde. Sellega õpib käsi õiges asendis ja stabiilsena hoidma ning jalgade asendit hoolega kontrollima. Jää peal pole ju erilist vahet, kuhu ja kuidas sa jala või kirka paned, kuid kalju peal pead täpselt arvestama, mis suunas sa koormad, kuhu su keharaskus kandub ja kuidas sa võid oma käsi või jalgu koormamise ajal liigutada. puutepunktid kaljuga on lihtsalt nii väikesed, et vähimgi vale liigutus võib sind seinast eemaldada.
Järgmine kord, KUI on sarnase ajakavaga Rjukanisse minek, siis esimese Stockholmi päeva asemel läheme hoopis drytoolingut tegema. Fun garanteeritud.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

peaaegu M6 onsight

See oli meie viimane päev Rjukanis ning seetõttu ei tahtnud keegi midagi pikka ega keerulist ette võtta. Suundusime Krokani’sse, mis peaasjalikult ühe köiepikkuste radade piirkond. Meie seltskond tegi seal aga peaasjalikult ülaköit. Peteri ronis ühe toreda WI3 raja altjulgestusega. Väga tubli. Ise tahtsin ronida sealsamas kõrval olevat täiesti vertikaalset purikat, mis ilma purika alumise otsata oleks olnud M7. Jäädmööda aga hinnanguliselt WI5. Juhtus aga nii, et reha tegemise (seinale jäetud omanikuta varustuse korjamise) käigus sai ka juhuslikult ülaköis paika pandud ja enam ei viitsinudki uuesti köit altjulgestuses ronimise jaoks maha võtta. Küll aga sai seda purikat ronitud erinevat liini pidi mitmeid kordi.
Päevalõpetuseks tegime väikese proovi ka drytooling rajal. Kolme minuti kõndimise kaugusel oli üks M6 rada, mida väga tahtsin proovida. Selle raja „onsight” kulges hästi kuni viimase poldini. Sealt edasi ülaankruni enam ei jõudnud ja jõud lõppes kätest selliselt, et mõlemad kirkad jäid sopsti prakku. Sama rada proovisid siis ka teised ning minu kurvastuseks tõi Tarmo ebaausaid võtteid kasutades mu kirkad ja ka varustuse seinalt alla. Mis siis ikka, see rada jääb minu järgmist Rjukani külastust ootama.
Sealsamas sai ka mingite Rootslastega juttu puhutud, kes olid vaimustuses meie omatehtud kirkadest. Sai neile siis ühtteist nende siseehitusest räägitud ning ka muud staffi näidatud. Selle peale tahtsid nad ka pilti koos varustuse ja omanikuga, et näidata kodus ootavale kaaslasele, kes pidi jutu järgi kadedusest roheliseks minema. Mina vastu ei olnud, mulle meeldivad kadedusest rohelised rootslased.
Edasine õhtu möödus bussiootepaviljonis söögi tegemise, peldikus riiete vahetamise ja öise sõidu tähe all. Aga igav ei hakanud. Ilgelt kahju oli lahkuda kohast, kus sai nii palju nii häid esmakogemusi, aga elu tahab elamist ja teod tegemist. Ka teised olid seda meelt, et peab ikka millalgi uuesti Rjukanisse tulema.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki