kuidas veeta üks tore (töö)päev

Vahest on kohe nii, et ei viitsi tööd teha. Tahaks hoopis õue minna ja lumes ringi püherdada. No tegelt tahaks mina ikka kirkad kätte võtta ja jääd toksida, aga see on juba eelistuste küsimus.

Niisiis sai tehtud üks kobe trennipäev. Hommikul vara tööpäeva alguses Väosse ning õhtul enne pimeduse saabumist koju tagasi. Kuna tööpäevasel ajal on karjääri territooriumil ringisagivaid masinaid rohkem kui lugeda jõuab, siis soojenduseks ringiga lähenemine. 20 min lumes sumpamist tegi ihu korralikult soojaks.


paremal servas 15 toprõupi ja siis paar puurimist, et "õiget" tunnet saada. Kõik sujus nii jalgade kui käte töö osas. Sel päeval tegin muideks varustusevahetust ehk testisin paremat vööd ja lasin testida oma kasse. See muidugi tähendas, et minu oma jalgade otsas olid lihtsad, nürid ja lühikesed  horisontaalkihvad. Vahest tuleb ka seda teha, sest siis läheb jalgade tehnika paremaks. Pöörad rohkem tähelepanu jalgade asendile ja liigutustele. Esimesed ronimised oid väga ebalevad, aga päeva lõpuks sai juba päris kindla tunde sisse. Vaja ainult pidevalt jälgida, et kand all ja jalg paigal ning kui lööd, siis esikihvade vahele ei tohi purikat jätta.

Kui puurimisest tulenev õige tunne juba kergelt jahedaks kiskus, siis tegime veel 10 toprõupi otsa.


Kui seegi vertikaalne koht oli juba  täiesti auklikuks tambitud, võtsin ette ühe keerulisema koha. Jää osa polnudki niiväga keeruline, kuid ülemine ots oli hõre ning julgestuseks midagi head polnud. Olin aga mõned naelad vööle pannud ning lootsin neile.

Viimane puur oli see BD punane ehk see ilma CE märgistuseta pisike jupp. Jäässe istus ja kivisse ei keeranud, aga ega ma seda väga ei usaldanud. Olin sellest juba möödas, üks jalg jääl, teine väiksel kiviserval, üks kirka pisikese sulava jäänuki taga ning teine kuskil küsitava püsivusega kivinuki peal. Sellises asendis koukisin vöölt naela ning toppisin otsapidi prakku. Nüüd polnud muud kui oma värskelt kandiliseks viilitud kirkahaamriga valu anda. Peab tunnistama, et haamri löögipind peab olema sile. Eelmisel nädalavahel, kui Toilamõisas üritasin naela lüüa, olid mu kirka haamrid veel ümmargused, aga nüüd korralikult kanti viilitud ning seesama nael läks sisse palju lihtsamalt ning laulis nagu üks nael laulma peab.
Edasine oli juba kirkadega lume seest pidavate kivinukkide otsimine ja vaikselt üles ja  serva peale ronimine.

nendest proovisin vasakpoolset.
Parem on nati liiga õhuke

Peale sellist õnnestumist oli suht loogiline, et valin veel midagi krutskilisema poole pealt. Seekordse liini jää osa oli lamedam, kuid ülemine pool oli hoolimata heast väljanägemisest väga õhuke ning ei andnud puurida. Hea et kirka jaoks paksust oli. Hoolimata keerulisest jääst oli see siiski lihsam osa. Kahjuks oli alt ideaalsena paistnud pragu minu frendi jaoks nati liiga lai ning ükski muu pragu ei tundunud sobivat mu vööl olevate naeltega. Ilma enamvähem julgestuseta aga ei olnud isu hakata lae alt välja ronima. Selle asemel harjutasin natukene ka alla ronimist.

Päeva lõpetuseks veel üks järsem puurimine, kola kokku korjamine ning läbi lume autoni kõndimine.

7 ja pool tundi rassimist, 25 toprõupi, 5 puurimist ja järgi ronimist ning 40 min lumes sumpamist. Väsimus tuli peale küll, aga nädala pärast on oodata veel pikemaid ja rakemaid päevi.