Bouldertool?

Sellest on palju aga mööda läinud, kui ühtedest innovaatilistest kõverikest, millega saab siseseinal kirkadega ronimist imiteerida, juttu tegin. Siis hulga aega tagasi jõudis üldsusele uudis, et see toode on eilne päev. Hoopis uuem ja popim on Schmoolz. Paksu verd ja kaklemist, kumb parem, on UK pinnal palju. Aga see pole veel kõik, ameeriklased teevad ikka kõik enda järgi ning sealtmaalt on vahepeal tulnud kah üks analoogne toode nimega Dry Ice. Ja laste mõõtu Icicles. Hinnad on inglastel 65£ ja ameeriklastel 99$. Mitte just väga odav lõbu.

Ühesõnaga mul oli juba ammu plaanis ka endale midagi taolist meisterdada. Isegi jooniseid olen mitu korda teinud ja välja printinud, kuid saagimise-viilimiseni pole kunagi jõudnud. Nüüd kus töö-kodu trajektooril avati Ronimisministeerium ja näpud esimestest ronimistest täiesti katki, oli lausa hädavajalik see toiming ette võtta.

Esimene samm leida internetist profiilvaade olemasolevatest originaalidest õnnestus peaaegu ehk siis 2/3. Uurisin puurisin, mõõtsin skaleerisin ning lõpuks joonistasin ikkagi natike erineva variandi enda käe järgi.

Teine samm teha käepideme toorik õnnestus väga hästi. tegin kaks erinevat ning kujundasin täpselt nii nagu hästi kätte sobis.  Lõplik valik toimus pimetestimise teel ning käedublanti kaasates.

Kolmas samm tooriku järgi sabloon ning selle pealt kujutis vineerile üle kanda ning välja saagida. Materjaliks kasutasin kodusest ronimisseinast üle jäänud veekindlat 22-st vineer. Kuna mul freespinki pole, siis see on kõige aeganõudvam protsess.

Neljas samm ehk viilimine ja lihvimine on juba nati loominguline tegevus. eriti just käepide tuleb teha nii, et see oleks mugav, kahelt poolt kasutatav ning sile. Mida paremini on eelmine samm tehtud, seda lihtsam ka see.


Järgmisena lõikasin katki ühe vana rattakummi (Panaracer speedblaster 26x1.95) ning meisterdasin sellest kummiaasad. Siis veel vineeri otsa auk, ning poldiga kummiriba sinna külge. Testrippumised andsid kinnitust, et kumm peab ning kohe katki ei rebene.
Käelise tegevuse peale kulus 4 tundi, kuid töövõtete selgeks saamisega muutub kiiremaks.

Aga ükski asi pole valmis enne, kui on läbitud korralik testimine. Mis muud kui ministeeriumi külastama. Kuigi radade tegemisel pole selliste asjanduste peale üldse mõeldud, saab mõnes kohas siiski ronida. Suurema naudingu saamiseks tuleb aga ilmselt ise käed külge lüüa ning sobivatest nukkidest sobilikud rajad ehitada. Vaatame mis välja kukub.

Aga jubinatest: Käepide on mugav, kannatades rippumist isegi mu praeguste totaalselt rakkus näppudega. Ülemine käepide pole küll nii hea, aga see polegi mõeldud pikemaks rippumiseks. Kui tahta, võib selleks sobiva uue käepideme teha. Leidis kinnitust internetis leviv kuuldus, et käevahetuse ajaks tuleb tõesti hambaid kasutada, kuna pöidla või õla peale rippuma panna pole üldsegi hea. Samas on aga vars puust ning täiesti sobiva suurusega.
Kiirelt leitud lahendus kummiaasade jaoks polnud kõige parem. Peaks olema rohkem kummisemad, et nukkidega paremini haakuks ning natikene jäigemad, et lonti ei vajuks ning kuju hoiaks. Ka vastupidavus on tähtis faktor, sest pool tundi turnimist kulutas serva kummist puhtaks ning pidamine muutus veelgi väiksemaks. Võib kasvõi originaalkummid tellida, kui muud varianti ei leia.