Keava-Peetri rattasõit

Rongiga Keavasse sõit kulges peaaegu probleemideta. Noh kui see välja arvata, et ma vale rongi peale sattusin ning pidin Sakus ümberistumise tegema. Noh ja see ka, et meid viisakalt esimesest klassis välja visati ning tagasi alla lihtrahva juurde suunati.

Start umb 19:00 ning loomulikult oli tuju hea ja hoog üleval ning kohe esimesest keeramisest sai mööda tuhisetud. Alguseks sattus kohe metsalõik, kus ka paar mahakukknud puu ületust ning alt ronimine. siis kruusakat ning üle heinamaa ning läbi elektriakarjuste keava mägede radadele. Korralikud künkad võtsid isegi rahulikult kulgedes võhmale. Peagi võis proloogi kaardi kõrvale lükata ning süveneda põhitrassile.

Võtmelõik Järlepa raba juures.

Edasine rada kulges mööda järkjärgult väiksemaks muutuvaid teid kuni ühe metsalõikeni. Kitsed olid seda hoolikalt kasutanud, kuid sai ka rattaga enamvähem sõidetud. Mõned mudasemad ja okslikumad kohad talutasime. Nüüd jälle sama muster vähenevate teede osas kuni Ingliste asulani. Edasine kuni Atla jõeni sisaldas omajagu asfalti, suures osas kruusa ning natukene poole meetriste rööbastega metsavaheteed. Jõe juures aga ei pööranud kaardile piisavalt tähelepanu ning potensiaalne lõige jäi proovimata. Selle asemel lisandus kilomeetrite viisi auklikku kruusateed. Järlepa juures sai mõisaaiale autiir tehtud ning ujumisrannas sättisime endid valmis võtmelõiguks. Läheneva hämaruse tarvis võtsime ka lambid välja, et vajadusel saaks kohe kasutsele võtta. Ees ootas 3 kilti rabamaastiku, kus ei pidavat mingit läbipääsu olema.
Orto ja erinevate kaartide ja sisetunde najal kaardile tõmmatud joon aga juhatas meid kenasti mööda Angeja oja äärt kulgevat rada aina edasi ja edasi. Minek oli küll pehme ning künkliku pinnase tõttu aeglane, aga täiesti sõidetav. Vaid lõpus enne tee peale välja jõudmist tuli ühe juurikalise võsa vahel nati tugevamalt pressida, et jalga ei peaks maha panema. Greit saksess.

Loomulikult põikasime läbi ka Pahkla maastikult. Tegime angaaris kaja, väntasime mäe otsa ning külastasime kivide kuningat. Miinimumprogramm, ilma milleta Pahkla kaardilt läbi sõita ei tohi.

Vasak või parem?

Edasine sõit pidi olema suht kruusaralli vaid kahe nikerdamisega. Tegelikult oli kruusakas mitmes kohas selline pool pinnastee ning mõnes kohas ka päris puhtakujulne pinnastee või juba peaaegu singel. vahele muidugi mahtus ka üks paari kilomeetrine vältimatu asfaldilõik.  Muideks Kurna ehitatavas tunnelis on lõputu kaja. Ei ole nii, et hõikad ja siis tuleb sealt hõige või paar vastu. Iga asi mis heli teeb kordub lihtsalt lõpmatu arv kordi aina vaiksemalt ja vaiksemalt nii kaua, kuni kõrv enam ei erista. Väga omamoodi efekt.

Päris plaanitud lõppu Peetri kooli juurde ei hakanud sõitma, sest seltskond vajus laiali ning igaüks pani oma voodi suunas ajama.

Minul tuli  82 km, 5:39:24
Tõusumeetreid oli maastikust tingituna küll minimaalselt, aga vahelduv trass korvas selle täiesti. Samuti oli suur erinevus orienteerumises enne ja peale päikeseloojangut. Jälle kord peab nentima, et kogu maailm muutub päikesevalguse kadumisega ikka hoopis teistsuguseks. Natukene võiks selles vallas juba kogemust olla, aga ikka ja jälle kerkivad üles  ühed ja needasamad jamad suuna ja kauguse ja ümbruse tajumisega.

Seda ka veel, et kevad on sellise treti tegemiseks palju sobivam aeg kui sügis. Nimelt on taimestik veel tärkamata ning rattaga saab vabalt ukerdada põllu äärtes, heinamaal ning isegi metsas ja rabaserval. Nii mõneski kohas oleks suvel läbipääs oluliselt raskendatud. Eesmärk teha võimalikult maastikune sõit  õnnestus minu arust päris hästi. kes soovib see proovib. Hea meelega võin jagada ka valmis nikerdatud kaarte. Tressi kulgemist saab vaadata siit