Eelmisel nädalal olin audis. Suisa leviaugus, kui koolitusel olemist ja interneti puudumist nii võib nimetada. Aga see-eest sai kolmapäeval (või oli see siiski neljapäeval) üle tüki aja jälle kummipaadile õhk sisse puhutud ja väheke raftingut tehtud.
Jägala all siis, sest ega mujal eestis (Tallinna lähistel) ju sellist vetemöllu ei leia.
Kahekesi paadis ja nii 4 korda. Kõik korrad oli paat lõppu jõudes ääretasa vett täis ja hargivahel rippuvad elutähtsad organid loksusid külmas vees.
Aga see polnud veel midagi. Ühes augus nimelt toimus meil ebastandardse kaalujaotuse ja ebapiisava kiiruse koosmõjul selline asi, et uuriti järgi mismoodi see paadipõhi ka välja näeb. Õnneks hoidis käsi ikkagi nöörist kinni ja juba 200m pärast olimegi jälle mõlemad paadis.
Aga tegelikult on raftimine tore. Eriti väikese paadiga, mida laine ikka loksutab ja mida annab ka ise kuskilepoole mõlaga nügida. Muidugi kui minna kuskile tõsisema jõe peale, siis peab ka tõsisem alus olema, aga kodukamaral kõlbab minu punn küll.
esmaspäev, aprill 07, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar