Start ratastel ja igaüks suunati paberite järgi erinevat teed mööda. Kuna kiire pilk legendile andis teada, et esimene punn on hoolimata erinevatest teekondadest siiski sama numbriga sai valitud kõige lihtsamana näiv trajektoor. Ometi panime massipsühoosiga kaasaminnes õigest teeotsast väheke mööda, mis aga kadu ei toonud, kuna järgmine rajake viis samas suunas ning varsti leidsime ka punni. Sealt edasi võtsime igaüks oma legendi ning andsime hagu. Minul juhutus loomulikult kõige halvem mis juhtuda saab ehk siis spidokas,millelt kaugust lugeda andis otsad ning näitas ainult üht ümmargust nulli. Nii ma siis üritasin käänakute ja kõhutunde järgi oma rada mööda liikuda. Korra panin punkti juures valesti, aga ajakadu oli minimaalne ning niikuinii sai järgmise kokkusaamispunkti juures tiimi kogunemisel oodata.
Nüüd üks lühike aga tore männimetsa alune rattalõik ning saimegi kanuusangad pihku haarata ning seda kallast mööda tassima hakata. Korraks põikasime ka merele ja komposteerisime punkti, aga siis tulime turvalisele kaldale tagasi ning vedasime ja tassisime edasi.
Tagumises otsas olid aga punktid kõik nati kaugemal meres ning seal sai ka natuke mõlamisega tegeleda. Laine polnud kõige hullem, kuid laine koos veepinna all varitsevate kividega tahtis meid küll paaril korral vee alla keerata. Õnneks olime tasemel ning jõudsime õnnelikult kanuuetapi lõppu. Täielikust õnnelik olemisest oli puudu vaid üks meres kaduma läinud kaart ning paugutamise tunne. Koht tolleks hetkeks 19.
Esimesed jalgsipunktid tulid talutavalt, kuid suund oleks võinud täpsem olla ning reljeefi lugemine parem. Peale 16 punkti juures meres sulistamist oli põlvest allpool vaja sooja teha ning kaardi vaatamine polnud ehk nii hoolikas. Pealegi olid nimekad orienteerumistiimid kohe siinsamas käeulatuses ning nii me sinna valesse võssa läksimegi. Peale 18-ndat olime rongi sabas ning ühel hetkel sattus minu jalg salakavalasse auku. Matsti oli hüppeliiges viltu, valuhüüe huulil ning mina ise sirakil maas.
Kui ma ükskord püsti ja kuidagi liikuma sain läks veel jupp aega esimese jooksusammuni. Ülejärgmist punkti ajasin aga juba jälle tiimi eesotsas kaardiga metsast taga. Tegemist siiski tiimi liikumise aeglusega, sest jalg tegi endiselt igal astumisel valu. Kohanumber suurenes kõige selle tulemusena 22-ni.
Rataste juurde jõudes selgus kurb tõsiasi, et viimasest kahest kaardist oli meil alles jäänud vaid üks ning kuna minu ratta kaardialus on eelmisest võistlusest saati veel ribadeks, siis olin järgmiseks etapiks taandatud statisti rolli. Väga imelik on sõita, kui tahaks vajutada, aga ei tea mis suunas peaks vajutama. Otsiks hea meelega punkti, aga ei tea kuhu suunas vaadata.
Igaljuhul saime kuidagimoodi vajalikest punktidest läbi käidud ning võtsime suuna järgmise vahetusala poole. Ja vaid natukene enne kohale jõudmist keerasime millegipärast võssa. Või noh mitte võssa vaid sihile, mis üsna pea muutus liivasossiks ning suht sõidetamatuks. Tegime sealt siis aegajalt kaardiga konsulteerides väikese tiiru ning jõudsime vahetusalasse umbes täpselt 29-nda tiimina.
Järgmine etapp oli jalgsi valikorienteerumine. Isegi tavapäevadel on jalgsietapid meile kaotusi toonud, seekord aga oli lisaks veel valutav hüppeliiges, mis ebatasasel maastikul ennast üldsegi hästi tunda ei lasknud. Orienteerumine ise oli suht lihtne, vaid 57 juures oli natukene mõtlemist ja arutlemist ning 65 juures ei leidnud kohe seda kõige õigemat kivi üles. Oli teisi sinna ju kohe küllaga puistatud. Aega kulus ringile 35 minutit ning taandusime pingereas veel kaks kohta.
Järgneva rattaga võistluskeskusse sõidu trajektooriks valisime põhjapoolse variandi, mis võttis meil kuidagi liiga palju aega. Ilmselt oli mingi väsimuse teema. Seeeest aga oli järgmine etapp köisraja ootejärjekorras seismine vägagi lihtne. Seisa vaid 20 minutit ühe koha peal ja vahi ringi. Eks me uurisime seal mölutades nati ka kaardi pealt veel järelejäänud trassi kulgu, uurisime sealsamas kõrval oleva järgmise lisaülesande teksti ning võtsime viimased toidusõõmud.
Turnima läksime igaüks ise rajale, mis ilmselt polnud kõige õigem valik, aga pold hullu kedagist. Nüüd veel kolme löögiga golfipall auku, Üks kiire jalgsi orienteerumisetapp, surfilauaga 10m edasi-tagasi ning tuligi finish.
Koht 28, aeg 4:06:42. Tulemus pole just kiita, aga vähemalt naistetiimidest olime seekord kiiremad.
Hooaja kokkuvõttes platseerusime kohale 34, mis on ikka väga suur number. Peab aga nentima, et eks see on kooskõlas kulutatud treeningtundidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar