Öine Muhumaa ehk Orissaare xdream

Seekordne öine toimus vähe pimedamal ajal ning saare peal ehk siis natike omamoodi.

Start anti rullidele ning kohe läks lahti ilge paugutamine. Kuidagimoodi sattus nii, et meie ja põhigrupi vahele tekkis mingi vahe ning loomulikult oli vaja see kergema sõidu nimel kiirelt kinni võtta. Seega sai punnida, aga millegipärast vahe ainult suurenes. Peale esimest punni andsime tempos järgi rohkem oma tempoga sõites ning kohe muutus olemine paremaks. Siiski liikusime jõudsalt ning kanuusse jõudsime päris heal positsioonil.

paadi valikuga panime nati mööda. Oli teine väga lai ning tüürimees pidi natuke lisatööd tegema, et paat laines õigel kursil püsiks. Üldiselt aga kiiremate tempost väga palju maha ei jäänud. korra jäime keset lahte niimoodi madalikule kinni, et pidi paadist välja astuma ning Muhu poolses kaldas oli roostik kaldajoont niivõrd muutnud, et kaardist väga palju abi polnud. 7->8 ei hakanud üldse otseminekule aega raiskama, sest paistis juba kaugelt, et mingit mulku ei paista. Vahetusalasse jõuame harjumatult ees otsas. Suure rabistamisega avastan mingi hetk et jalad on sulanud küünlarasva täis. Häiriv, aga mitte väga valus.

Ratta valikusse oleme valinud 53-55-56, aga teel esimesse paneme viltu ning peale siia-sinna tõmblemist leidsime rajakese. Alguses on suund õige, aga hiljem kaldub kuidagi vasakule ära. Rapsime natuke heinas ja kadakates ning muidu võsas ning ükshetk satume üllatuseks suurele teele. Seal saab selgeks, et punktid tuleb ringi mängida ning suundume otse edasi 54 poole.

Punkti läheduses vassime kah natuke, aga suures joones saame ikkagi õigessekohta ning piiksud tehtud. 54-55 tahame teha lõuna poolset väikest rada pidi. Kõigepealt magame ühe teekese maha ja läheme lageda serva pidi ning lõuna poole suunduv tee muutub üks hetk suht sujuvalt ida poole kulgevaks sihiks. Seisame natuke nõututena lageda soo serval ning kaalume tõsimeeli sealt ratastega otse punkti poole üle sumpamist. Õnneks tuleb mõistus koju, teeme mõned sammud tagasi ning saame õige teeotsa uuesti kätte. Rohkem jama kuni punktini ei tee. Eksimused selles rattaosas jäävad poole tunni ringi.


Nüüd oleme oma esialgse valiku juures tagasi ning jõuame peaaegu sekeldusteta punktini. Vaid ühes kohas oli keegi oma elamise ehitamisega teede kulgu takistanud ning sealt panime pool kilti vales suunas.

Tükk maad sõitmist hiljem jõuame sealasketiiru, kus mina suudan kolme kuuliga ühe tüübi pikali ajada. Jõuan just kaamera välja koukida ja paar hädist klõpsu teha, kui juba peamegi edasi sõitma. Kuigi ees ja taga on aegajalt hulk tiime ragistamas, siis on ikkagi tunne, et oleme suhteliselt ees otsas liikumas. Samas on metas vahel liikumine üksildane ning kaarti päris maailmaga tuleb ikka ise kokku viia.

Diskussioon teemal teed/rajad vs. siht jääb peale viimane ning seekord oli see ilmselt õige valik. Arboristi ülesandesse jõuame ühe väikese mõttepausiga Piiri talu juures, aga muidu sai igal pool normaalselt sõita.

Raketibaasi punktid olid nii ja naa. Esimese garaazi katusele ronisime mööda puid ära, aga punkti seal polnudki. Nati maad edasi sõites oli teise katusel punkt juba kaugelt näha. Samuti saime suht loogiliselt tuletades kätte kõrgeima tipu punkti. Kolmanda otsimisele kulutasime omajagu aega, enne kui selle kuskilt võsast kätte saime. Kokkuvõttes mitte kiire aeg, aga ka mitte väga palju munemist.

Nüüd oli jälle üks otsustamise koht, kas põhja poolt mööda rajakesi või läände sihi peale. Eelnev õnnestunud sihti mööda liikumine tundus positiivne ning seda otsima läksimegi. Õige teeotsa leidmine aga võttis omajagu aega. Oleks pidanud kohe suuna peale läbi võsa ragistama, mitte mööda krossirada ringiga sõitma. Ajaline kadu müstiliselt suur. Kolmandik teest on mõnus metsarada, kus sõita saab, Teine kolmandik aga siht. Kõigepealt on sihi leidmine mitte kõige lihtsam ning kui lõpuks suund õige ja mingi jälg nagu oleks ees, siis on puid ja võsa nii tihedalt, et liikuda saab vaid kõndides ja ragistades. Sihi viimane ots kaob aga vaikselt olematusse ning lõpus pressime endid ratastega läbi tiheda võsa, kuni üks hetk normaalsele rajale jõuame. Edasi pole punkti leidmine probleem.

20->21 läheme alt suure tee kaudu ringi. Võibolla oleks ka otse läinud, aga käisime punkti viimases lõpus jala võtmas ning rataste uuesti tassimiseks huvi puudus. Vähemalt sai natuke tuules sõita.

Aerofoto järgi jalgsietappi tehes läheb meil üllatavalt hästi. Esimese punkti peale kaldume küll kergelt paremale, aga see saab korrigeeritud. Ülejäänud kindla peale ja kiirelt. Jalgsi osa lõpus oleme kuuenda ajaga ning tõusnud 4 koha võrra 14-ndaks.

28->30 on üldiselt porised heinamaa rajad, mis kaardil ja maastikul kenasti kokku viidavad. Liikumine mõningate mõttepausidega sujuv ja sihipärane. Kõinastu laiu lähistele jõuame suurema pundiga ning sagimise käigus ununeb kõige tähtsam.

Olles juba pool kilti jalgsi läbi vee laiu poole sumanud tuleb õnneks meelde võtmata punkt ning teeme kiire tagasijooksu. Kaotame sellega 8 min ja jääme maha suuremast pundist. Muidu on laiu peal käimine ajaliselt selline keskmine. Madalamates kohtades proovime joosta, sügavamates kõnnime. Kuival maal aga teeme pea eranditult jooksusammu. Tagasi tuleme samuti lõunapoolsest küljest mööda vett kahlates.

Ees on ootamas veel viimane rattajupp ning võtame sellest viimast. Kuigi saame etapi üheksanda aja sõideti meist siiski rajal mööda ja eest ära ning kaotasime kohti. Viimane lõpp asfaldil kerivad kiirused juba suureks ning eessõitva tiimi sabas püsimine pole kerge. Ees ootav kanuu tundub mõnusana.

Kanuu valikus polnud eriti valikut, sest võtma pidi kõik punktid. Meie plaan oli tõmmata esimese punkti kaudu tagumise juurde ning siis vastutuule ots sopis oleva punkti kaudu ja kõrkjate varjus tagasi. 59 saime ilusti kätte ning võtsime suuna kauguses paistvate kanuude ja arvatava punkti suunas. Kuidagi aga sattusime "rannajoonest" segadusse ning õiget soppi otsides sattusime üha kaugemale ja kaugemale. Panime vähemalt kilomeetri jagu kaardist välja enne kui lõpliku tagasikeeramise otsuse tegime.

Väikese lohutusena oli seal veel mõned tiirutajad, kes meist veelgi kaugemale punkti otsima suundusid. Igaljuhul tulime mööda kaldaäärt tagasi ning saime punkti kenasti kätte ning isegi kaart hakkas natukene päriseluga kokku minema. Tagasitee vastutuules polnud kerge, aga vähemalt oli kindel siht silme ees. Kanuuga saime umbes-täpselt 30 minutiga vastu pükse. Lisaks olime siin järjekordselt hoolimatud ning peale kanuu ära andmist ei jälginud legendi ning ei jooksnud tagasi joogipunkti juurde piiksu tegema. Loomulikult tuli see meile pähe alles hiljem ning järjekordsed 45 minutit trahvi saime ära.

Jalgsietapp tagasi keskusse viis meid kõigepealt nabani vette. Samas ei tundunud ka sama pikka maad vesises roostikus ragistada mingi mõnus tegevus. Ajaliselt polnud ilmselt väga suurt vahet, aga lagedat vett mööda minnes oli eksimisvõimalus pea olematu. Punktist välja viis täitsa õiges suunas suur elevandirada ning oleks patt olnud seda mitte kasutada. Edasine oli lihtne jooks mööda teid, radu, heinamaad ja tänavaid. Tuli vaid pressida.

Kuid sellega polnud veelkõik läbi. Enne lõppu tuli veel kuuli tõugata, Orissaarest paar punkti üles leida ning üks köieülesanne sooritada. Kuulid saime õigele kaugusele, punktidest võtsime kaks kõige silmatorkavamat ehk siis telemast ja veetorn. Megaredel oli meie kohale jõudes ülerahvastatud ning just vabanes kõige tagumine variant. Tol hetkel muidugi panime kohe kiirelt rakmed ja hakkasime pihta pööramata tähelepanu teistele redelitele.
Algus tundus lootusetu. Kuidagi ei saanud pulgale püsti ilma tasakaalu kaotamata ning kuskilt polnud tuge kah võtta, sest paarilise käed lihtsalt ei ulatunud alumisest redelipulgast ülespoole. Kui esimese kahe vahe juures sain ma püsti olles sõrmed ümber ülemise pulga kokku pandud, siis ülemine pulgavahe oli veelgi suurem ning ulatusin vaid sõrmedega kergelt üle pulgaääre kinni hoida. Tolleks hetkeks, ku ma viimast vahet üritasin ületada oli tasakaalu tunnetus juba veidi parem ja nipid selged, kuid sirutus oli nii pikk, et esimese hüppega ma ülemist pulka kätte ei saanud. Alla pudenedes sain siiski redelist kinni ja jäin rippu. Teisel katsel sirutasin end siis veelgi rohkem ning sain sõrmeotstega pulga taha.
Alla tulek oli lihtsam, aga siiski pikkade vahede tõttu keeruline.

Kokkuvõttes mulle see redeli ülesanne meeldis, aga see, et ühel redelil on vahed pool meetrit pikemad kui teisel pole väga aus. Meil kulus selle redeli peale üle poole tunni, samas kui esimeste redelite peal oli 10min aeg normaalne.

Finishis olime ajaga 13:18:57 mis oleks andnud meile koha kuskil 15-16 juures. Kui siit võtta maha veel loll kanuuviga oleks kohanumber olnud 11 ning veelgi oletades puhtamat rattasõitu ja lisatiiru ärajätmist Kõinastu lähistel saaksime kohanumbrit veelgi ühe-kahe võrra vähendada.
Selle asemel saime aga 45 minti trahvi võtmata punkti eest ning jõudsime 21-sele positsioonile. Üldtabelis ei muutunud meie jaoks midagi ning viimasele etapile stardime täpselt sama koha pealt.
Eks saabuv sügis näitab, milised õunad kõige magusamad on.