Kand ja Varvas WI4

Möödas on pea aasta enne kui jälle Toilamõisa kanti jõudsin. Seekordne hooaeg on nii toredasti alanud, et juba vana aasta sees on jääd piisavalt palju, et võtta ette tripp Ida-Virumaale.

Kõige tähtsamast kõigepealt. Liin, mida eelmisel talvel alustasin ja kus juhtus kurb lugu oli mul silme ees. Ilmselt selle pärast, et see on selle seina ainuke selge liin, mis on ronitav algusest lõpuni. Ja seda enamvähem julgelt.

Olud olid seekord palju paremad ehk külma mõned kraadid ning jää oli osaliselt vesine ja pehme. Segavat lund oli seinal sutike vähem, mis tähendas, et maapind rohkem külmunud ja hoidis kirkat paremini.

Liini esimene osa siis 75/80 jää, mis läheb sujuvalt üle 85/90 jääks. Kõrgus hinnanguliselt 20m. Kaasas oli 7 puuri, millest 2 viimast panin täitsa jää ülemisse otsa (mõlemale köiele oma). Kuigi see oli mul talve esimene puurimine, tuli kõik ladusalt. Mõned puurivahed olevat küll kiibitsejate snutsi liiga pikad jäänud, aga seinal olles tundus kõik ok.

Huvitavaks läks aga siis, kui jõudsin jääst ülespoole. Ronida oli veel umb. 5-8 meetrikest, kuid seal oli vaid lumi, muda pudine savimuld ja mõned lahtised kivilahmakad. Õnneks oli seinaprofiil enamjaolt positiivne ning sai ühe erandiga igal pool jalgadele toetuda. Peale pikka uurimist ja katsetamist ei jäänud üle muud, kui tagusin kirkaga pinnasesse sügava augu  ning lootsin, et see ei pudise tolmuks. Siis teise käega sama asi natikene kõrgemal, jalad järgmistele nukkidele ning jälle kordus. Kui kirka tera vähemalt poolenisti sees polnud, siis polnud mingit pidamist. Niimoodi lund eest ära kraapides, mulda tagudes ja ülespoole nihkudes jõudsin lõpuks esimese pehkinud juurikani, mille koheselt ära "lindistasin". Edasine oli vaid vormistamise küsimus ning üles jõudes sai rahulikult külmunud sõrmi raputada. Et mõne mehe kand ikka kiiremini paraneks, siis võiks edaspidi nimetada seda liini "Kand ja varvas"

Hea liin, kuid ülemine ots on ainult puuridega minnes nati ohtlik. Ühes kohas võibolla aitaks väiksem pähklike, kuid see pragu ei tundunud väga tugev olema. Pigem oleks abi "porgandi" või siis jääkonksu maase tagumisest. Peaks vist jälle poodi minema.

Muus osas oli jääsein kena. Sama lai, aga 2 korda kõrgem kui Väo ning erinevaid jäämoodustisi täis. Positiivset ja negatiivset. Purikaid ja lillkapsast vesist ja haprat jääd. Isegi värvi oli võimalik valida.  Õhtuhämaruses tuli aga välja, et on veel üks liin, mida on võimalik täies ulatuses ronida. See on vähe karmima kaldenurgaga ning ülemine jäävaba ots on palju järsem ja kivisem. Esialgu ei usu, et lähimal ajal keegi julgeks seda altjulgestuses teha. Vähemalt mitte enne, kui leiab head julgestuse tekitamise kohad jääpiirist ülevalpool. Toprõubis on kaks linnukest juba kirjas.
 
Natuke kõrval olevale toilamõisa joa peale me seekord ei jõudnudki, kuid sealgi on palju huvitavat ja väljakutset pakkuvat ootamas.

Kui nüüd suur sula ei tule ja aega leiab, siis kindlasti on mõned idaviru tripid sel talvel veel ees.