Tuttav koht uued vormid

Aitäh kobras

Mõni aeg tagasi käisin jalutamas. Ütleme nii, et peale aastaid hoogu võtmist proovisin lõpuks ometi ära selle, kuidas oleks otse kodunt Väo karjäärini sammuda. Kuigi teadsin enamvähem, kust kuhu liikuda, oli koju unustatud kompass ja lauspilvitus suuna hoidmisel pärssivaks teguriks. Siinseal pidi sügava veega kohtades ringi minema kuid paaril korral tungis vesi siiski üle kummiku serva. Igati mitmekesine trass oli . Jäised ja hapud jõhvikad, suht kuiv raba, vesine metsaalune, kobraste üleujutused ja kõik muu taoline. Igati mõnus.

Vana koht uus pilt

Karjääris aga polnud suurt midagi rõõmustavat. Nagu korduvalt olen suurelt teelt näinud on põhisein ära tasandatud. Serva taga pumbajaama juures on küll järsakut, kuid praeguse seisuga ei tundu seal väga jää(ronimis)potensiaali olema. Eks käib lähiajal uuesti piilumas, kuid vanad head ajad on siiski möödas. Natuke eemal käib aga hoogne kaevandamine ning kui seal jäetakse sein järsuks, siis võib isegi ühtteist sobilikku tekkida. Elame näeme.

seina on, niiskust on, aga ...

Kuidas joostes ronida

Eelnevalt olin ühe korra suurt kummiringi proovinud ja teadsin vaid seda, et ühes kohas puud risti, tagumine pool suht sopane ning joostes on võimalik saada alla 20 min. Aga kas, kes ja kui paljud jõuavad seda joostes läbida?

Stardist võtsin rahulikult, sest teadsin, et niikuinii läheb kohe raskeks. Kaugeima nurgani jõudsin joosta ning aeg oli üheksa midagi. Järgneva lauge mudase "tõusu" kõndisin ning viimase sirge tegin vaheldumisi siledamate osade peal jooksu ning lompide ja mudarööbaste juures kõndi.
Seda on küll erinevate trasside tõttu raske hinnata, aga tahaks arvata, et olin paremas vormis kui eelmisel aastal. Kummi aeg 19:57 ehk täpselt see kuhu sihtisin.

Kiirkassid ja värskelt tehtud kiirrihmad andsid siinkohal edu. Isegi 2 raskuskotti mahtusid suht okeilt mu marsuudikotti ära. Esimesest ronimisest ei mäleta midagi muud kui seda, et ta sai kähku läbi. Teine oli pikem, kuid kirka leidis kogu aeg hea koha ning suuri pause ei tekkinud. varustuse sättimine + kahe ronimise aeg 6:11

Aga raske osa alles ees. Kõigepealt kummiga lühike ring, mis tähendas kahte tõusu. Kassid jätsin jalga, kuid selle mõtteni jõudmine võttis +10 sekundit. Teine üleliigne 10 kulus rihmade sättimisega. Esimene paun polnud hullu midagi, aga teisest tõusust üles rühkimine oli jube. Kirkad käes ja kassid jalas vedisin kummi nõlvast üles, ikka samm sammu haaval. Puhkasin vist 3 korda, kuid olin kaunis süsi ja kindlalt ei julge väita. Aega kulus 5:22 ja see oli ainuke etapp, kus mul polnud parim aeg. Nõrgad jalad?

Järgmiseks tuli varustus maha koukida raskuspaunad maha jätta ning tõsise raskuskotiga haaratsitõusule minna. Varustuse segaduses ringipakkimisega kulutasin üleliigsed 10 sekundit, kuid see oli võibolla hingamise taastamiseks vajalik, sest tõus oli raske. 19 kilone kott rebis keha jõhkralt taha ning see tegi mu muidu hea pikkusega lindi 5 cm liiga pikaks. iga sammu juures oli pingutamist et uuesti haaratsi sangast kinni saada. Mingi hetk tundus küll, et see ei tohiks ju nii raske olla ja siin peab mingi konks olema. Üles jõudes olid käed täiesti läbi ning mõtlesin hirmuga, et peale laskumist peab ju kohe ronima hakkama. Laskumist võtsin seega sutsu rahulikumalt. Enne ronima hakkamist kulus veel nati üleliigset aega varustuse sättimisele ning siis viimane etapp.

See on see hetk, kus mägedes kõige rohkem ja hullemaid vigu võib tulla. Kui oled juba päris väsinud, lõpp on juba siinsamas ja tuleb väikene lõdvaks laskmise hetk. Mul õnnestus seda vältida ning kuigi ei roninud päris lühimat trajektoori mööda, kulges liikumine siiski pidevalt ning ilma suurema ebalemiseta. Ülemises otsas tegin enne enesejulgestust veel paar fistjam'i. Tundus tol hetkel kõige parem ja turvalisem variant olema.

Kui ma ükskord enesejulgestusotsa uuesti lahti sain läks laskumine kiirelt.
haaratsi-ronimisetapp 14:28 Koguaeg 45:58

Kui mõningane pudistamine välja arvata olen enda sooritusega rahul. Tulemust oleks ilmselt parandanud natukene lühem haarava lint ning tõusuköie otsa raskuse sidumine.  Teisest küljest aga valmistas üllatuse järgnevad suured vahed. Oleks soovinud rohkem tasavägisemat tirimist ja sekundite lugemist. Eelnevalt (ja teiste sooritusi jälgides) arvasin, et vähemalt ronimisetappide parim aeg läheb kellelegi teisele, kuid millegipärast seda ei juhtunud.

Rada oli oma ülesehituselt hea. Parajalt vahelduv ning kui pressida, siis võimalik ennast ikka päris kapsaks tõmmata. Samas aga oleks saanud ka palju rahulikumalt teha. Võtmeks oli siinkohal planeerida, kus pingutada ja kus natukene hingamisruumi jätta. Pikkust võiks muidugi olla rohkem, kuid saan aru, et siis venivad vahed veelgi pikemaks, tuleb veel rohkem hunnikusse jooksmisi ning ka päevavalguse puudumine hakkab rolli mängima.
Igati mõnus laupäev oli.

Ametlik leht

Rokua Geopark Challenge

Käisime Soomes seiklemas ehk Metsapeatus osales Rokua Geopark Challenge seiklusvõistlusel. Nende feissari lehel on nati rohkem infi

Olemuselt 24-33 tunnine nonstop võistlus, kuhu mina läksin kogema soome maastikku ja huvitavaid alasid. Ootused eelkõige kanjoneeringul ja kanuul, mis kodumaal hoopis teistsuguse maastiku tõttu midagi erinevat.

Start oli reede hommikul kell 10 ning kohe esimese mõnesaja meetri järel oli rajameistril planeeritud tropp. Kuna ei plaaninud kohe alguses ribadeks tõmmata, siis seisime seal sabas ja kui ükskord normaalselt liikuma saime, olime kuskil tagapool otsas.

Alguses siis jooks mööda urbanistlikku piirkonda, aga suurtest teedest pidi truupe mööda alt läbi ronima. Ei midagi keerulist, aga palav ilm ja hoogne tempo tegid oma töö. tagasi 11:06

11:10 Järgmisele proloogi etapile jooks-ujumine võtsime kaasa madratsid ja lestad. Kui ükskord kaardi saime, selgus, et kõik on väga tükeldatud ning lestade ja tossude pidev vahetamine oleks väga aeganõudev.
Esimesel vesisel jupil selgus, et lestad saab ka käe otsa toppida ja niimoodi tõmmata. Meil olid mingid väikesed lestad. Madratsid, mis sai valitud selle järgi, et saaks kiirelt täis ja väikseks kokku pakkida osutusid liiga nigelaks ning lihtsast vee peal liuglemisest polnud juttugi.
Teisel ületusel selgus, et käed on meil meganõrgad. üks madrats jooksis keset vett õhust tühjaks ning lestad ei sobi kohe üldse käe otsa. Ühesõnaga feil. Järgmisele ületusele panin mina lestad jalga, aga peale hoogsat ja paljulubavat algust ragistas parema jala säär jubedasse krampi. kogu edasine jalgadega siputamine oli välistatud ning ülejäänud võistluse aja oli kogu aeg sääres kerge valu. Kui me ükskord kuivale maale saime, siis oli vähe parem.Mõned punktid ja eksimised hiljem taas vahetusalas, kus rullid jalga sai.

12:44 Võiks arvata, et nüüd edasi läheb lihtsamalt, aga kus sa sellega. Soomlastel on nimelt arusaam, et rullidega kannatab sõita ka kruusateel ja singelträkil. Seega sai selle legendi järgi 12 kildise ringi peal lausa 4 korda jalanõusid edasi-tagasi vahetada ja jooksusammu harrastada. Kohalikud muidugi sõitsid peaaegu kõik kaigastega ja niimoodi sai kõvaks trambitud kruusakal päris edevalt liikuda. Piltide pealt vaatasin, et mõni pani ka juurikalisel singelträkil edukalt uiskudega. Meil aga keppe polnud ning tuli joosta. Kokku möödus tossudes ligi tund aega etapile kulunud 2:15-st. Viga tegime mudugi kah. Ninad näiteks on neil seal kõik ühesugused järskude servade ja suurte kõrgusvahedega. Natike valesse kohta sattuda pole mingi kunst.


15:02 saime proloogiga ühele poole ning hakkasime pihta päris võistlusega. Selleks siis kõige pikem sektsioon, mis rattaga läbitav ning pidi oma 130km-ga liidritel võtma aega 8h.Jee rait...

16:08 jõudsime esimesse questi, mis pidi sulguma tunni pärast. Kõigepealt ootasime seal pikas ja igavas sabas, siis ronisime 11 korrust ülespoole, laskusime mööda hüdrojaama tammi 35m allapoole, siis läksime jaama sisse ning otsisime pimedast punkti üles.

16:48 saime uuesti ratastele ning edasi oli oodata ainult uhamist.
Mingi hetk hakkasin tundma, et ratas ujub tee peal ning tunne pole kõige õigem. Selgus, et esirehv tühjeneb vähehaaval. Lükkasin sinna kiirelt õhku lisaks ning sai veel paari pumpamispausiga 2 punktivahet liigutud, kuid siis läks tühjenemine kiiremaks ning sai uus lohv sisse pandud. CP10 juurde läksime põhja poolt, rattad võssa ning ise käisime üle jõe punkti juures ära. CP11 juurde oli kolm enamvähem valitavat teed. Meie otsustasime Lääne poolse pikema aga jämedama joone kasuks. See oli väga liivane ja mitte nii kiire tee. Samas hakkas ka tiimi nõrgim rattur väsimuse ilminguid näitama ning tempo langes päris alla.

12 poole läksime jällegi ringiga, sest otsetee, mis oli küll palju lühem,  tundus väga peenike ja tehniline. Tagantjärele mõeldes ilmselt kaotasime sellega aega.
12-13 punktivahe liikusime nii aeglaselt, et parmud sõid meid isuga. Õnneks läks see ühe järve kõrvalt mööda ning seal tegime ühe värskenduspeatuse. Minule mõjus hästi, aga üldist liikumistempot väga palju ei parandanud.

15-s pidi olema quest, aga kontrollaegade lõhkimineku tagajärjel oli see ära jäetud. Samuti olid maha tõmmatud mägises piirkonnas olevad punktid 16-19 ning meid suunati otse 20 juurde. Tankisime kõik oma anumad uuesti vett täis ning panime ajama.

21:21 Väike puhkus, raja lühendamine ning vee saamine mõjusid tempole drastiliselt ning järgnevad 3 väga pikka punktivahet tegime suht hea tempoga, kuid siiski kulus selle peale tervelt poolteist tundi. Peab nentima, et palju igavat sõitmist ja väga vähe punktiotsimist.

23 seevastu oli niimoodi sätitud, et ringi oli väga ringi ja otse oli ragistamine. Niisiis ragistasime. Mingi hetk tajusin, et läheme ratastega üle raba, on päikeseloojangu aeg, ümberringi on täielik vaikus, ei ühtki linnusidistamist ega muud häält. Kõrval hakkaks nagu kerge udu tekkima. Seisan parasjagu  mingi natukene kõrgema koha peal ning nuusutan seda mõnusat sookailu lõhna, mis ümberringi hõljub. Elu on ilus ja mina olen kõige selle keskel.
Noh ja siis tuli võsas ragistada ja rattaga üle oja kalpsata ja siis jälle natuke võsas ragistada enne, kui punktini jõudsime.

24 juurde minnes läbisime jõge ning täpselt samal ajal sõitis sealt kanuuga mööda liidrite tiim. Meil oli võtta veel üks punkt, kus järjekordselt oli quest ära jäetud ning siis vahetusala.

Vahetusse jõudsime väsinuna, kann haige, jalad märjad. Panime kuivad hilbud selga, vahetasime sokid ja jalanõud sõime mitu portsu head ja toekat hakkliha-kartuli pada. Täitsime jälle kõik oma joogianumad ning asutasime ennast kanuusse. Kõige selle peale kulus 45 minutit ning lahkusime täpselt kell 1:00

Kuivadest jalanõudest muidugi polnud mingit tolku, sest esimese kurvi peal pidi paadist välja astuma ja seda kividest üle udima. Ja ka kuivadest riietest polnud mingit kasu, sest paar minutit hiljem muutus kerge vihmasabin päris parajaks paduvihmaks, mis kõik korralikult läbi leotas.  Muus osas oli kogu kanuu üks suur madala veetasemega kärestikulistest kohtadest üle udimine ja läbi vedamine. Ja ja kui kärestikke ei olnud, siis olid puud, millest üle või ümber tassida või siis alt pugeda. Ühe sellise koha peal tegime ka uperkuudi.

Kanuu poole peal oli punkt ning quest. Viimane seisnes selles, et pidime minema 580m 190 kraadi suunas ning sealt punkti võtma. Keeruline ei olnud, aga jalad ei olnud enam need, mis hommikul üles ärgates ning aega kulus omajagu. Teine kanuu pool oli umbes sama mis esimene, ainult et ülevalt ei tulnud vett. Kogu etapi peale kulus meil mõni minut vähem, kui 6 tundi, see tähendab, et tegime selle ära tempoga, mis roadbookis kirjas.

Järgmine jupp oli kanjoneering, mis põhimõtteliselt tähendas sama teekonda, mis kanuuga, ainult et vastupidi ja mööda maad ohtrate jõeületustega.vahetusest saime kähku minema, sest oli tahtmine sooja saada. Alguses liikusime käbedalt, aga mida punkt edasi, seda rohkem lonkimiseks läks.Eks punktid olid ka üha keerulisemates ja sopastemates kohtades. Kaart polnud liikudes minu käes, kuid praegu tagantjärgi vaadates on mul päris hea arusaamine, kust me liikusime. Üldiselt on jalgsi 45000 kaardiga kaunis nigel liikuda, kuid meile jagatud kaardid olid ebaloomulikult täpsed. Ja selle täpsuse juures veel ka selgelt loetavad, mitte nagu viimase xdreami kaart.
33 punktis oli järjekordne quest, mis tähendas, et pidid mööda jõge ülesvoolu liikuma ja vees sulistades punkti võtma.
34-35 oli väga lihtne etapp, kuid pikk ja mööda joostavat teed. Jaksuga oli meil kehvasti ning kaotasime seal teistele palju.
Alates 35-st algas osa, kus pea iga punkti järel pidi jõge ületama ning kõik punktid olid kuskil padrikus peidus. Kanuuga sõites sai mõningad potensiaalsed ületuskohad valmis vaadatud, kuid pärast kujunes ikka niimoodi, et ronisime suvalises kohas jõe äärde ja vaatasime kas saab üle/läbi. Üldiselt sai, kuid päris kuivaks jäime vist ainult kahe ületuse juures. Roadbuuki teine leht oli meil kah kahjuks vahetusala kotti jäänud, seega polnud meil punkide kirjeldusi ning otsimine toimus vaid kaardi järgi. Mõnel juhul oli see väga vaevaline. Lõpu poole oli punkte küll tihedamalt, kuid tempo padrikus ja mülgastes nii madal, et aega kulus ikkagi palju. Samal ajal oli aga esile kerkinud uus probleem. Sääsed olid välja ilmunud ja neid oli palju. Ainuke võimalus mitte torgatud saada oli joosta, niisiis saigi igal hetkel utsitatud, et hakkame nüüd jooksma.  Tõrjevahend oli mul küll kaasas, kuid see sulatas mu pükstesse augud ja sääski ikka ära ei ajanud. Pidev higistamine ja vees mulistamine ilmselt vähendas toimeainet piisavalt palju. Omajagu abi oli okstega vehkimisest, et sääski mingilgi määral eemale peletada.
Kõige keerulisemad või siis punktid, mis kõige rohkem otsimist nõudsid olid siin lõigul 37 ja 41.

13:04 olime taas vahetusalas ning saime teada, et ka viimaselt sektsioonilt on raskemad punktid ära korjatud ning alles jäetud vaid rattaga ligipääsetavad kohad. Meie elu läks lihtsamaks, kuid natukene kurb ikkagi.

TA3-43 olime otsustanud sõita põja poolt suuremat teed mööda. Asfalti mööda oli tõesti hea sõita, kuid pööramiskohale liginedes tundus midagi valesti. Seal, kus kaardi järgi oleks pidanud olema suur tee, polnud midagi. Eelnev ja järgnev teeots olid olemas, kuid seda õiget ja kõige jämedamat polnud. Tõmbasime järve juurest metsavahelt ja tõesti natukene kaugemal metsa vahel oli tee olemas. Kuid see polnud üldsegi selline nagu oleks lootnud. Liivane ning auklik, kohati vägagi sügavate pehme liivaga rööbastega. Loodetud kiirest sõidust ei tulnud siin midagi välja, kuid venitasime siiski kuidagi läbi.

Nüüd veel üks maastikulisem ja siis kaks suurema teega punktivahet ning olimegi saabunud viimsesse questi, kus pidi põlvini mudas sumbates saare pealt asuvast postkastist lehe tooma ja sealt finishi asukoha üles otsima. Veel viimastel meetritel purskkaevu moodi välja nägev veetakistus ning oligi kogu asi otsakorral.


Koguaeg 29:29:22, mille jooksul läbisime kogu raja. Üldpingereas 11 meeste arvestuses 9-s koht. Neljas jäi 40 minuti kaugusele, poodium on aga klass omaette ja sinna trügimiseks peaks midagi hoopis teistmoodi tegema.

Rattaspidokas näitas 162 km ja aega läks selle peale mõni minut alla 9 tunni.

Meeldis see, et rattaetappidel oli  väga paljudes kohtades valida kas otse või ringi. Kas nati jämedam või nati peenem joon? Kas mööda rada või läbi võsa? Ülesande tegi nati lihtsamaks see, et kaardid saime kätte eelmisel õhtul ning põhiline eeltöö oli juba tehtud. Küll aga valmistas peavalu teede klassifikatsioon. Paljalt kaardile vaadates polnud väga aru saada, kas see on sõidetav või kui kiiresti sõidetav või kas seda rada üldse on olemas. Meie üritasime ehitada strateegiat pigem ringi ja kiirematele teedele, kuid mitmel korral saime selle eest karistatud.

Lambi panin ma põlema ainult kahel korral: kitsast, pimedast ja pikast teetruubist läbi minnes ning hüdrojaamas punkti otsides. Muul ajal polnud selleks mingit vajadust. Isegi lauspilvituse ja paduvihmaga oli öösel nii valge, et lamp poleks mingit eelist andnud. See on see pöörijoone lähedane südasuvine aeg.


Ei meeldinud see, et tiimile oli antud vaid üks kaardikomplekt. Esiteks oleks tahtnud igaks juhuks tagavara omada, kui midagi peaks originaaliga juhutuma ning teiseks on jule nüri kulgeda, kui ainult üks kaarti jälgib. Eks aegajalt sai ikka koostööd kah tehtud, aga see pole ühe kaardiga üldsegi lihtne.
Teine miinus kaardi seisukohalt oli punktirõngaste ebatäpsus. Nii mõneski kohas oli rõngake kaardi peal mõned millimeetrid õigest kohast möödas. antud mõõtkava juures on see päriselus päris pikk maa.

Tee lühendamised oleks võinud teha ilma questide ära jätmiseta. See on just see, mis annab seiklusele vürtsi ning tekitab motivatsiooni. Suht nüri on teada saada, et rada on lühendatud, huvitavamate kohtade ja questide ära jätmisega. Aga on võimalus 2 tundi mööda igavat sirget teed sõita.

Kõige suurem pettumus minu jaoks on aga see, et koht, kus seiklus toimus oli nii ebatüüpiliselt soomelik, et kohe kurb. Ei mingit kaljut, ei mingit mägist maastikku. Kõik see, mis minu vaimusilmas on soome maastikule nii omapärane oli sealt puudu.

Aga tore ikkagi. Sai käidud nähtud ja tehtud. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam. 

Lõpuks siis ka mõned lingid:
Ametliku fotograafi Tapani Launonen pildid, Tuulia Miettinen pildid (Siin kasutatud pildid on kah nendest kohtadest võetud)

Kaleva.fi oli ametlik meediakanal, nende kokkuvõtlik leht Seal all ka linke teistele artiklitele.

Blogisissekanded soome keele oskajatele

Üks tagaotsa tiimi heietus,  Oxalis team

Kaardinduse abivahend isetegijale

Iga jumala kord, kui ma hakkan kuskile loodusesse miskit brausimist tegema minema, tuleb kõigepealt kaartidega mässata. Kuskilt ei saa normaalset kaarti normaalses mõõdus ning tuleb kogu aeg lõigata-kleepida ning ropult aeg raisata.
Aitab.

Tegin ühe väikese skripti, mis tõmbab wms'ist Maaameti kaardipilte ning kleebib need siis vastavalt etteantavatele parameetritele kokku. Nii saab tekitada päris täpse kaardi päris suure ala kohta päris hea resoga. Kahepoolse A3 jagu 300DPI tihedusega pildimaterjali kokku saada pole enam mingi probleem. Limiidi sätib vaid masina jõudlus pilti renderdada ja interneti kiirus piltide sikutamisel.

 Kuna mul pole imagemagicut installitud ja ei viitsinud hakata seda väga torkima, siis üldpildi kättesaamiseks tuleb kasutada kavalust. Mina tarbin selleks Firefoxi pluginit Screengrab, mis teeb siis kogu veebilehest pildi.

Võibolla on kogu selle tegevuse jaoks mõni parem tööriist olemas, kuid mulle pole kahjuks ette sattunud. Nii mõnigi programm oskab WMS infot tõmmata ja kihina kaardile kuvada, kuid pildi kätte saamise või printimise puhul on alati hambad.
Edaspidi igaljuhul on minu kaartide ettevalmistamine palju lühemaajalisem ning saab rohkem aega kulutada trajektoori enda tuunimisele.

Kujundus on muidugi nagu on, aga nuppude tähendus võiks enamvähem loogiline olla.Ja mõõtkava temaatikast pole ma ennast veel läbi närinud. Kui viitsin, siis millagi uurin. Senimaani tuleb loovalt läheneda.
Kes soovib see proovib. Heade soovituste puhul võib teada anda.



 <html>
<head><title>wms kaardi kodu</title>
</head><body>
<?php
if(!isset($x)) $x = "553675";
if(!isset($y)) $y = "6580486";
if(!isset($xsize)) $xsize = "1000";
if(!isset($ysize)) $ysize = "1000";
if(!isset($tilex)) $tilex = "3";
if(!isset($tiley)) $tiley = "3";
if(!isset($pixels)) $pixels = "300";
if(!isset($layer)) $layer = "ALUSKAART";
if(!isset($grid)) $grid = "0";

$layers = array('ALUSKAART' => "pohi_vr2",
                'ORTO'=>"of10000",
        'MV-ALUSKAART' => 'pohi_mvr2');
$imgurl = "http://kaart.maaamet.ee/wms/alus?SERVICE=WMS&VERSION=1.1.1&REQUEST=GetMap&FORMAT=image/png&LAYERS=".
        $layers["$layer"]."&STYLES=&SRS=EPSG:3301";
$height = $pixels;
$width = $pixels;
$imgheight = "height=$height";
$imgwidth = "width=$width";

$zoomfactorx = $xsize;
$zoomfactory = $ysize;

if (isset($pan)) {
    if ($pan == 'left') $x-=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'right') $x+=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'up') $y+=$zoomfactory;
    if ($pan == 'down') $y-=$zoomfactory;
}

if(isset($submit) && $submit == 'zoomout') {
    $xsize +=round($zoomfactorx/4);
    $ysize +=round($zoomfactory/4);
} else if(isset($submit) && $submit == 'zoomin') {
    $xsize -=round($zoomfactorx/4);
    $ysize -=round($zoomfactory/4);
}
$sx = $x-round(($tilex*$xsize)/2);
$sy = $y+round(($tiley*$ysize)/2)-$ysize;
for ($i=-1;$i>=-$tiley;$i--) {   //y
    for ($j=0;$j<$tilex;$j++) { // x
        $x1 = $sx+($j*$xsize);
        $y1 = $sy+$i*$ysize;
        $x2 = $x1+$xsize;
        $y2 = $y1+$ysize;
        $bbox = "bbox=$x1,$y1,$x2,$y2";
        $imgurl2 = $imgurl."&$imgheight&$imgwidth&$bbox";
        $images .= "<img  border=$grid margin=0 src=\"$imgurl2\" />";

    }
}
$divwidth = $width*$tilex+30;
$divheight = $height*$tiley+30;
?>
<form action="<?=$PHP_SELF?>" >

x<input type="text" name="x" value="<?=$x?>">
suurus<input type="text" name="xsize" value="<?=$xsize?>">
<br />y<input type="text" name="y" value="<?=$y?>">
suurus<input type="text" name="ysize" value="<?=$ysize?>">

<br /><input type="submit" name="submit" value="zoomin">
<input type="submit" name="submit" value="zoomout">

<div>
<input type="submit" name="pan" value="left">
<input type="submit" name="pan" value="up">
<input type="submit" name="pan" value="down">
<input type="submit" name="pan" value="right">
</div>

<select name="layer"><? print makeoption(array_keys($layers), false, $layer)?></select>
pilte <input type="text" size="2" name="tilex" value="<?=$tilex?>"> * <input type="text" size="2" name="tiley" value="<?=$tiley?>">
 pixleid (<2048) <input type="text" size="4" name="pixels" value="<?=$pixels?>">
Grid <input type="checkbox" name="grid" value="1" <? if($grid==1) echo "checked";?>>

<br /><input style="width:200;height:50;" type="submit" name="submit" value="uuenda">
</form>
<div style="border:2px;width:<?=$divwidth?>px;height:<?=$divheight?>px;" >
<?=$images?>
</div>

<?php
function makeoption($data, $keys, $sel='') {
        $result = '';
        if (is_array($data) && count($data) >0) {
                while (list($key, $val) = each($data)) {
                        if ($keys != true) $key = $val;
                        if ($key == $sel) $s = "selected";
                        else $s = '';
                        $result .= "<option value=\"$key\" $s>$val</option>\n";
                }
        }
        return $result;
}
?>
</body></html>


Teletorni vallutamine

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.

Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.


Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

Kosmiline kiirgus ja luhtunud plaanid

Plaan oli minna esimese trammiga Midi peale. Sealt jalutada hüti poole ning vahepeal nii möödaminnes ronida ära "cascade de cosmiques". See selline lühike (200m) ja lihtne (III 5).
Ilm oli ilus. Päike paistis ja pilvi polnud ollagi. Tatsasime oma suurte kottidega vaikselt mäest alla ja võtsime rahulikult ja ilma kiirustamata asju kotist välja ning seadsime endid väikseks kirkadega jalutuskäiguks valmis.

Esimese julgetuse tegime kohta, kust enam ilma edasi ei tahtnud minna. Algus tundus lihtne, kivide vahel olev tihe lumi ja natike jääd. Selle lõigu võttis Allan. Alt vaadates paistis kõik bueno ja mõnus. Kui aga saabus aeg ise järgi ronima hakata selgus karm tõde. selles kitsas kaljupraos ulgus tuul. Ja kõik mis ta suutis üles keerutada keerutas ta üles. Või siis tegelikult alla ja siis üles ja siis jälle alla ehk mida kaugemale sai ronida, seda hullemaks läks keerutav lahtine lumetuisk. Baas oli ühe eendi all ning seal oli minu üles jõudmise hetkel veel enamvähem normaalne olla.

Kõik paistab veel ilus.

Et edasi ronida tuli ületada üks vähese jääga järsem lõik. Proovisin sellega hakkama saada. Peale natikest julgestusega eksperimenteerimist ja proovimist sain üles. Selle käigus aga olid suud-silmad teravat lumepudru täis. Nimelt tuli eendi pealt nägu välja pistes koheselt tuisk näkku ning nähtavus langes nulli. Prillid ei aidanud, sest need udutasid ja jäätusid momentaalselt. Ainuke võimalus oli piiluda prillide alt või pealt.

10m vahepala ning järgmine lõik oli peaaegu koopia juba läbitud eendi alt välja ronimisest. Ainult et jääd oli rohkem, järsu osa kõrgust oli rohkem, sõrmed olid rohkem külmunud ning otseloomulikult oli tuisk siin mitu korda hullem. Isegi eendi all olles polnud rahu. Igalt poolt pressis lund. Tegin vist 3 katset, aga ükski neist ei kandnud vilja. Otsisin laskumisaasa ja tulin alla tagasi.

Esimene köis. Foto: Allan Valge.

Laskumisel saime tunda, et vahepeal on tuul tüki maad hullemaks keeranud. Köied lendlesid siia-sinna ning silmad kinni oli parem laskuda kui silmad lahti. Isegi all kompsude juures oli juba paras purgaa. Õnneks polnud asjad veel tervenisti lume alla mattunud. Jalutuskäigu viimane paarsada meetrit hütini oli nagu lõik mingist arktilisest seiklusfilmist. Tugev tasakaalu häiriv tuul, tuisk, mis mattis valgesse uttu kõik vähegi kaugemal olevad objektid ning külmapakitsus kepist kinni hoidva käe sõrmedes. Hüti uksest sisse astudes oli mõnus pääsemise tunne.

Olime kogu kompleksi ainukesed külalised.

Sodi lendab. Seinal olev lumi
kirkat ei hoia. Võrdle
järgmise päeva pildiga.

Söömine, joomine, kaardimäng, aknast välja vaatamine. Ühesõnaga üks pikk ja sisukas munemine.

Järgmise päeva plaaniks sai võetud üks 500 meetrine jäine värk. Äratuskell kolmeks pirisema ning ise sooja magamiskoti sisse tukkuma. Kõigil südames suur lootus, et ilmajaam teab mis lubab ja homme on tõesti mõnus mõõduka tuulega ja vahelduva pilvitusega sademeteta ilm.

3:00 kuskil koliseb katuseplekk, midagi taob perioodiliselt vatu midagist muud. Seina taga undab ja viliseb nagu kiirelt üksteise vastu hõõrduvad õhuosakesed seda ikka teevad. Lükkame kella 2 tundi edasi ja katsume magada.

5:00 Mina vahet ei tee. Endiselt midagi koliseb, endiselt tormab ja pole mingit tunnet, et olukord muutuks.

7:00 no ei suuda enam magada. Kolin ja mühin on seina taga ikka veel vastikult vali. Kõige lähemaid kaljusid on juba vaikselt läbi lumetuisu näha, aga päevaplaanid on kindlasti untsus. Tuiame nati maja peal ringi joome teed ja mingi hetk võtame ka hommikusöögi asjad välja. Hommikune ilmateade ennustab homseks sama asja mis tänaseks ehk ilusat ilma ja mõõdukat tuult. Aknast välja vaadates sellesse aga suurt usku pole. Otsustame asjad pakkida ning vaikselt liftijaama poole tagasi vantsida. Ajusopi tagumistes käärudes elab väike lootus, et väljas on olukord parem ning vaatame mis eile pooleli jäänud marsuut endast kujutab.

Alumine järsk tuisune koht

Kosmikute raja all üles piiludes on tunne nagu seal valitseks tuulevaikus. Ei mingit tuisku ega üles-alla sahistavat pudi. Paneme laagri püsti ja vupsti ülespoole.



Seekord teame, kus jaamad ja julgestused, rasked ja kerged kohad. Allan võtab tuttava jupi, aga nati lühemalt. Mina võtan teise jupi ja teen jaama selle lõigu alla, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Olukord on tuule suhtes parem, kuid midagi roosilist ikkagi pole.  Ühe erinevusena on mul nüüd suusaprillid näos ja see aitab nati nähtavusele kaasa. Altpoolt tundunud tuulevaikus on siin muundunud tugevalt tuntavaks mittetuulevaikuseks.

Foto: Allan Valge

Kolmas jupp ehk crux langeb mulle. Hakkan minema. Topin mõned puurid, võitlen tuisuga,panen jälle puuri, võitlen jälle tuisuga. Klikin teed tõkestava suure kaljurahnu  küljes oleva naela ja poen prakku.
Pragu on aga ebamugavalt kitsas, käed on külmad ning nii kui pea üle serva pistan ulub mingi asi mulle teravalt näkku. Pika mõtlemise ja asendi otsimise ja passimise peale lasen Allanil selle jupi ära teha. Järgi ronides selgub, et üle serva ronides kaob nähtavus peaaegu nulli, jalgadele pole siledal seinal erilist tuge ning kirkat pole kah käsikaudu kobades kuskile tugevalt lüüa. Baas pole aga kaugel, ning seal on natukene vaiksem ilm. Otsustame, et paneme hoolimata kehvast ilmast ning kitsast ajagraafikust edasi ning kui jääme trammist maha, siis jääme. Mis seal ikka.

Cruxile lähenemas. Foto: Allan Valge

Edasine kuluaar jaguneb kaheks, millest kõigepealt proovin vasakpoolset jäist. Jää on aga väga õhuke ja järsk ning julgestust(julgust) ei suuda tekitada. Valin parempoolse trajektoori, mis on kivine ja lumine, kuid siiski omamoodi järsk. Kõige hullem on see pidev tuisk. Isegi suusaprillid on tuulutusaukude kaudu seestpoolt lund täis. Mingi hetk lükkan asjad laubale ja proovin ilma. Valus ja ebamugav aga ma vähemalt näen midagi. Puurid tolgendavad asjatult vööl. Suuremad pähklid hakkavad vaikselt otsa saama ja pean järjest väiksemaid pragusid otsima hakkama. Julgestuste vahed venivad pikaks, kuid ka sein muutub laugemaks. Päästev hari saabub täpselt sel hetkel, kui köis otsa saab.

Allan pistab varsti näo tuisu sisse.

Kui teised üleval, on plaan küps. Kiirelt alla, kompsud kokku, kotid selga ja Midi jaama poole ajama. Laskumised lähevad peaaegu kõik libedalt, ainult esimesel pikkusel lähevad köied pusasse ning viimasel allatõmbamisel jääb köis kuskile kinni. Peale mõningast nõksutamist siiski tuleb lahti.

15:20 saame astuma hakata ning tempo tuleb kiire. Aga me oleme kärmed tüübid ning jõuame eelviimasele trammile.

Üle tüki aja sai midagi tehtud. See polnud küll mingi suur asi ega ülemäära keeruline, kuid ilmastikuolud muutsid olukorra meie jaoks piiripealseks. Kõike seda tunnet on soojas ja vaikses toas arvuti taga istudes raske edasi anda, kuid vähemalt natukeseks ajaks jääb endale meelde.

Ronisime 3:10, Laskusime 0:50 ja sprint liftijaamani kestis 0:45.

Suuskadega mune korjamas

Seekordne kevad on kuidagi salamisi ligi hiilinud ning märtsijänese saabudes oli igal pool alles paks ja särav valge lumi. Otseloomulikult paneb selline asi mõtted liikuma ning paar päeva laagerdunud tuli asi teoks teha.

Orto variant. Kes tahab, siis
kaardi variant ja parem reso on kah saadaval

Sokutasin maastikule 15 punkti mida siis vabalt valitud järjekorras ja koguses võis külastada. Kõik oli kenasti suuskadega läbitav ning ajaline piirang 4 tundi tundus igati piisav olevat.

Eelmisel õhtul pimedas punkte metsa viies selgus, et ühe punkti objekti pole enam looduses enam olemas, seega järgi jäi 14. Ülejäänud said kenasti paika. Läbisõidu aeg kinnitas enamvähem planeeringu sobivust ajakavaga.

Starti laekus rahvas aeglaselt nagu alati ning rajale pääs lükkus sujuvalt kolmveerand tunnikest edasi. Kui aga liikuma saadi, siis vajusid kõik erinevates suundades laiali nagu peabki olema. Täisraja tegemiseks polnud palju variante. Üldjuhul joonistus nii kaardil kui maastikul välja ring. Ainuke küsimus, kas päri või vastupäeva. Kuna aga kõik polnud kaardiga sina peal, siis oli tegelikult rohkem valikuid.

Väga sula ei olnud, aga nii mõneski kohas oli pealmine kiht päris tatine ning pehme. Vanad jäljed olid suures osas lamedaks sulanud, kuid näitasid siiski suuna kätte. Üldmuljena tundub, et jäädi rahule, kuid ise näen raja planeerimise suhtes mõningaid puudujääke. Just nooremate osalejate kaasamise ja rajavalikute vähesuse osas. Seda siis proovime tulevikus parandada.

Enamus rajast on juba ära koristatud, kuid soovi korral on võimalik huvilistel omapäi metsa uitama minna. Lumi on ilmselt hetkel veel piisavalt heas seisukorras, aga karta on, et ega seda kauaks ei ole. Ahjaa, nr 11 punkt on jama, sest seda torni ma metsast enam ei leidnud. Ilmselt on millalgi lähiminevikus kuusakoskisse viidud. 2010 aasta orienteerumiskaardil igaljuhul oli veel olemas. Ja kui punktist(7, 9, 13, 14, 15) jänese leiate, siis tooge metsast ära ja andke mulle teada, et kust koristatud on. Jääb mul vähem koristajat mängida.

Ja loomulikult on igasugune tagasiside planeeringu osas teretulnud.