esmaspäev, detsember 01, 2008

Võistlusrajad vol.1


Alguses kirkad puu küljes ja jalg/jalad puu all nukil.
Mööda nurka üles, kus pole häid nukke. Mööda pragu paremale ja siis diagonaalis alla kuni maapinnani välja. Alumine pool juba pisemate servade abiga. Edasine paremale liikumine raja kõige raskem osa negatiivsuse ja pisikeste nukkide tõttu. Ja enne lõpp veel sirutus prakku ja siis lõpunukile, koos pikema jalaastega. Sellel rajal pole jalgadega eriti probleeme. häid servasid on piisavalt tihedalt. 25% ronijatest lõpuni


Üks lihtsamaid radasid, kuid liigub kõrgelt ja on kerge kartusfaktor juures.
Otse üles on head servad, ülemine äär on korralik ning ka alla tulemine on lihtne. Alumise kaare tegemine on ehk natuke väiksemate nukkidega, aga pikakäe mehed ulatasid kahjuks kaks tsooni vahel jätma. Rajameistri praak mis muud. Ja kogu ulatuses on jalgadel väga head tuge leida.
75% ronijatest lõpuni


Lühike aga keerukas. Asimene horisontaalne jupp on lihtsamate killast,kuid pikal haardel kasutati mitmeid variante. Tagurpidi kirka alumise nuki taha, nagu see algselt plaanitud oli või siis järgmisse tsooni ja teravik prakku nagu see paljudel välja tuli. Antud pildil on see pragu rajast väljapool, aga millegipärast jäi raja märkimisel sisse.
Siis tuleb veel üks kirka korralikult horisontaallõhesse kinni saada ja meeletu sirutus lõpunuki suunas, mis seekord kellelgi korralikult ei õnnestunud. Viimane sirutus on ka selle poolest keerulisem, et pole väga head jalatuge millelt tõugata. 0% ronijatest lõpuni, 50% viimasesse tsooni.

Omapärane rada peaks mainima. Ja just nimelt jalgade poole pealt. Algasendist jalgade järgmisse tsooni samiseks tuli neid päris kõrgele upitada. Ning paremale ronides pidid jalad kogu aeg kaunis kõhu all olema, et üldse seinal olla.
Kõige keerulisem oli aga ühendada see käte tööga ehk siis kirkad ülemisse tsooni kinni saada.
Noh ja kui see õnnestus siis kuidagi kägarasendis paremale lõpu poole roomata. 25% ronijatest lõppu.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Radadega tutvumisel ja enne ronimist oli hirm kukkumiste ees, osad rajad kulgesid esialgu vaadates üsna kõrgel. Nii et ilma gümnastilise julgestuseta ei oleks tahtnud küll kõrgemates kohtades turnida, seega oli paaride moodustamine väga hea variant. Jalanõude taktikaks sai susside kasutamine ja see oli hea valik, sest vaatamata mudale ja libedale andsid sussid võimaluse jalakohti hästi tunnetada ja raskust parematel kohtadel päris hästi jalgadele panna.
Kuna minu ja Taavi jaoks oli esimene rada nr 1, siis selle alustamisel oli ka hirmu kulminatsioon (üks kahest kõrgemast rajast). Kui oli juba veidike ronitud, tuli tunnetus sisse ja kukkumisele eriti enam ei mõelnud, sooritus nõudis kogu tähelepanu. Teisel katsel sai rada ronitud.
Rada nr 2 jäi lõpuni ronimata, kukkusin kaks korda pärast ülemise tiiru tegemist lahti.
Rajal nr 3 oli vägev pingutus tühimikust üle saamine. Ja veelgi vägevam viimane sirutus, kus üks kirka jäi hetkeks topi nuki taha. Kukkumine sealt oli minu kõige suurem pauk, kirka kargas näo poole ja jättis kerge jälje ning lõi prillil väikse killu välja, nüüd vaatan, et väänas raami ka veits viltu.
4. rada tundus kägaras liikumise pärast alguses päris vastik, aga kui jalg juba kõhu alla sai vinnatud, siis sai edasi juba üsna hästi.
5. ja 6. rada olid pikad, aga läbitud said mõlemad esimese korraga, käed pidasid vastu.
7. raja alguses oli jalg vaja kõrgele tõsta, aga probleem polnud tõsine.
Niisiis andsid 5, 6, ja 7 rada üle jäänud ajast piisavalt palju puhkust, et asuda 8. kallale. See oli mu lemmik (Taavi kukkumine oli muidugi paha). Väiksed nukid kuni nurgani pidasid, nurga juures kirka tagurpidi prakku ja siis sai täitsa mugava puhkeasendi, mis koormas väga vähe. Üle nurga minek oli väga raske, kukkumisest puudus õige vähe. Edasi liikudes olid käed üsna läbi ja top jäi võtmata. Hea rada sellepärast, et mitmekesine ja teises pooles diagonaalselt tõusev.
Ja finaal. Pärast 8. rada ei olnud vaim selleks eriti valmis enam, radade punktid tundusid ka igati õiglaselt paigas juba. Aga tuli siis kokku võtta. Alumise prao kasutamine tundus kergema vastupanu teed minemisena, aga kui ta piiride sees oli, siis kasutasin ära.
Mis muud, kui ootan järgmist üritust ja äkki saan järgmine kord kuidagi kasulik olla!

(Miks see kommentaari identiteet tingimata url'i nõuab?)

Anonüümne ütles ...

Ei nõua URLi, selle kasti võib ka "tühjaks" jätta, kui pole kuskile viidata. Lihtsalt tal on seal default väärtusena (valikuline) ja ilmselt talle ei sobi sulud. Pane lihtsalt üks tühik ja asi klaar. Paremat ei oska soovitada.