Pea vett täis

Kõigepealt tutvusin teoreetilise baasiga ja eirasin pädevaid soovitusi eskimo õppimist asjatundja käe all alustada. Siis ajasin kajaki Vaskjala veehoidlal vihaseks.
Toe najal puusanõksu harjutamine näitas, et liigutus nagu oleks käpas ja täiesti lihtsalt tehtav.
Esimene kord end põhi ülespidi keerata oli nati vastik. vesi voolas ninast sisse (ja silmadest välja) ning orientatsioon kadus suht kergelt.
Aerul polnud sõrmetuge ehk siis asendit sai kontrollida vaid visuaalselt läbi pruuni vee vaadates või siis vastu vett plätsides. Õnneks oli ikkagi töö paaris ja abiline kummuli kajaki kõrval sättis aeru paika ja aitas "õiget" liigutust teha.
Kuigi ma vist sain ühe korra ka täiesti ise end õigeks keeratud panin vuhti teisele poole ja olin jälle pea alaspidi. Kaldalt videoneerimist sai kah tehtud, aga pole ise veel üle vaadanud ja ei tea mis jubedus sealt vastu vaatab. Enese tarkusest ja tundest arvan, mis vist lõpus veel valesti oli:

• pea tuleb liiga vara veest välja
• aeru asend vees liikudes vale, läheb sügavale ära.
• põlvega tõste jääb kuidagi poolikuks. See ilmselt otseselt seotud esimesega.
• keha peaks alguses nati eespool olema ja lõpus nats tagapool.
• pea oli vett täis voolanud.
  
• hingatava õhu osakaal pirita jõe vees on äärmiselt väike.
  

Õhtul millegipärast pea valutas ja isegi kuum saun ja külm õlu ei old eriti meelepärased. Järgmise korra jaoks peaks ninaaugud makroflexi täis laskma ja kalipso selga ajama. Siis ei lähe pea vett täis ja võdin ei sega õigetele liigutustele keskendumist.