Parim kink

Uue mänguasja juurde kuulub tavaliselt ka rohkelt kõiksugu lisavidinaid. Kajakile on teadupärast kõikse tähtsam lisand aer. Kuigi mul oli kummipaadi kõrvalt ka üks torust ja plastlabadest kokkupandav aer kuni parema leidmiseni ajutiselt kasutusele võetud, polnud see just suurem asi. Nüüd sain käe alla korraliku aeru, mis hoopis paremini töötab. Labad on palju parema kujuga, tunduvalt jäigemad ning korralikult varre külge fikseeritud nagu ühel aerul ikka peab olema. Aga see ju tegelikult igale aerutajale iseenesest mõistetav. Minule aga on võrdlusmoment siinkohal kehva aeruga täiesti olemas ning lausa lust oli sõita, kui laba läheb ilma sulpsuta vette ja luiged ei pane sind tähele enne kui oled neil juba päris lähedal. Teisest otsast tuleb aer mõnusalt veest välja ja ei takista käte liikumist. Vett loobib küll sama palju õhku ja riietele ja tekile, kui eelmine käkk, aga kahtlustan, et see on rohkem ikka minu kui aeru viga.
Mõni hetk oli küll situatsioon, kus vasaku käe laba sattus vette vale nurgaga ja kiskus mind järsult tasakaalust välja, aga see ehk jällegi liigutuse kätte saamise asi.
Kui võimalik, siis antud aerul:

• muudaks labade omavahelist nurka väiksemaks,
• teeks selle parema käe nukkide all asetseva sõrmetoe natu suuremaks(tuntavamaks) ja lühemaks,
• lühendaks vart 5-10cm jagu.
  

4 tunnise sõiduga sain tuulega võidelda, vastuvoolu laveerida, korra kajakki puurisust ümber tassida, pardiperedega võidu ajada, keset jõge palgijuppi kaisutada ning ühe käelihase mitmeks päevaks valusalt punni ajada. Selgus aga see, et Pirita jõgi on kajakiga sõidetav pikemalt kui seekord aega oli ning järgmisel korral peab kas rohkem aega varuma või rohkem ülavoolu poolt sisse minema.

Suur aitäh kinkijale.