teisipäev, juuli 28, 2009

xDream 3. etapp Elvas

Peale pikka arutlemist langes otsus peretiimi kasuks ning tagantjärgi saab sellega igati rahul olla. Tulemus oleks võinud numbriliselt küll parem olla, aga eks see on kõik treenituses kinni. Tiimitöö igaljuhul töötas täiega. Eee... kanuu esimene ots välja arvatud eksole.

Niisiis stardis pidime hargnema, mis tähendas, et kiirelt pidi inimesele kes ei tea mis on kaart ja kompass andma juhised jõudmaks järgmisse ja ülejärgmisse punkti. Õnneks oli täpselt sobiv variant ka kaardil olemas ning panime igaüks isesuunas ajama. (kaarditööd peab õpetama ja harjutama)

Mina muidugi sain tossud vesiseks ja ratta sopaseks, teistel nii hästi ei läinud, aga kokku saime kõik kenasti.

Esimese ratta lõpuks olime kohal 40 ja ees ootas valikutega metsas ragistamine. Kuna käesoleval aastal on mu orienteerumise pagas suht pisike, siis sai alguses rohkem lohasid ja suuremaid sihtmärke vaadatud, millest muidugi suurt tulu ei tõusnud. Lõpuks hakkas ka reljeefitaju väikest viisi ilmnema ja suutsin mõned punktid ka lohadeta paika panna. Torni alla lisaülesande sappa jõudsime 56-ndatena. (padrikus liikumist peab õpetama ja päevakutel käima)
Laskumisköis ei tahtnud mulle kuidagi külge hakata, ei tea, kas panija oli pabinas või ajas minu täiesti õigustatud mainimine paremakäelisusest ta sabinasse. Igaljuhul läks seal nati aega ja sebimist.
Fotol esitatud maja asukoha määrasin silma ja kompassi järgi ära, aga panin 500 meetriga mööda. Õnneks oli liginemine enamvähem samast suunast ja tuli vaid väikene lisakaar. Küll aga olime kiirelt ratastele saanud ja majapunktini jõudes olime kohal 51. Suures plaanis aga ei mänginud see mingit rolli, sest järgmise pika otsaga, kus ka väikese teevaliku jama sisse tegin langetas meid aglase tempo tõttu kolinal 7 kohta. (rattatrenni peab keegi tegema, et nii kiirelt ja lihtsalt ära ei sureks).

Väikene joogipaus ja paar jalgsipunkti, mis näitasid noorliikmele, et ületataval jõel võib mõnikord põhi puududa ja kaldad järsud olla. Lisaülesande juures arvestasime ka Pluuto planeetide hulka ning vahetasime kahe suure müraka järjekorra omavahel ära: tulemuseks kolm ringi ehk liigutasime 75 kilo. Tegime seda kiiresti ja võitsime lühiajaliselt paar kohta.
Rattaga sõites hakkasin hoolsalt käsi-seljal manöövrit harjutama ja pikapeale sain isegi kruusakal mäest üles rühkides ühtteist liikumiskiirusele kaasa aidata. Endal muidugi võtab selline asi jalgadest võhma välja. 23-s punkt jäi kahe silma vahele ja pidi tagasi pöörduma, 24-s aga tuli vasakult liginedes hästi vastu. Ratta lõpus olime hoolimata viperustest ja hästi juhtumistest sarnasel 54-ndal kohal. (peab rattaga vedamise süsteemi proovima)

Ja siis hakkas kanuu. Esiteks oli jõgi kole käänuline ja suht kiirevooluline, mis igas muus situatsioonis oleks mulle meeletult meeldinud. Teiseks oli meil tüürimees esimest korda tüüris ja nina(mees) esimest korda paadis. Lühidalt öeldes oli meil paat alguses rohkem kaldas kui vabas vees ning liikumiskiirus pold kiita. Mina olin keskel kaardiga ja kuna ei saanud manööverdamisel eriti muud teha kui möliseda. Seda ma siis tegingi eriti valjuhäälselt ja kurja tooniga. Ohmind.

Mingi hetk kobisin ette pingile ja asusin ise nina juhtima, mis võttis natuke võhma mölisemise pealt ära ning teised said ehk nati rahulikumlt oma asjadega toimetada. Kaarti on aga suht jama lugeda ja sinna punkte märkida, kui oled eesistmel ja pead oksi ja käänakuid ja paganteabveelmida jälgima. Igaljuhul said meil kõik punktid võetud, õigesti kaardile märgitud ning lõpuks hakkas ka tüürimees natuke tüüri tunnetama. Etapi algusega kaotasime paar ja lõpuga võitsime kaks korda sama palju kohti tulemuseks ilus 52 (Peab vist üheskoos rohkem sõitma ja tüürimehe ametit võiks osata rohkem kui üks liige)

Järgmisena tuli pikem jalgsietapp ilma erilise orienteerumiseta, mis langetas meid kaks kohta. Siis üks värskendav ujumine, mis selgitas noorliikmele, et ka tossude ja riietega saab pikalt vees mulistades edasi liikuda. Selle käepaela külge pandud SI-ga on ujuva poi küljes muidugi äärmiselt keeruline märget teha, aga tiimitöö aitab siingi.

Ja nüüd oli vaid vormistamise küsimus, 800m jooksu, väike palli väravatest läbi togimine ja oligi finish. Aeg 6:41:16 koht 54 mis konkurentide trahve arvesse võttes moondus imetabaselt 40-ks (sega 12).

Õhtul rongipealt tulles ja kodu poole vändates oli väljas mõnus ilm oma selge taeva, kergete lompide ja vati taolise uduga. Peast käis läbi mõte, et sellisel ajal võiks olla mõni öine või vähemalt hilisõhtune võistlus. Udu annaks koheselt mingi uue mõõtme.

3 kommentaari:

Toomas ütles ...

Hei!

Kõik pretensioonid laskumise korralduse kohta palun esita mulle personaalselt sest köis pannakse kaheksa tagant läbi mitte karabiinist jooksma minu ette kirjutuste pärast. Läbiviijatega pole mõttet jaurata sest see ainult pikkendab sinu viibimist tornist ja jätab sulle mulje nagu nad ventaksit, oleksid asjatundmatud jne...
Instruktorid lubasid järgmine kord Sind mitte teenindada.:)
Tervitab
Toomas

Evelin ütles ...

noorliige, kes eksib ära isegi tallinna vanalinnas, läheb nüüd rattaga sõitma. plätudega, mitte tossudega.

vähemalt oli teil võistkonnas keegi, kes ka huumoripoole eest hoolitses:D

Viljar ütles ...

Ei, pole mingit pretensiooni. Saan täiesti aru, et reeglid on järgimiseks ja need kehtivad ka mulle.
Eks ma ise ikka olin süüdi ses pusas kah. Viimasel ajal olen ikka üritanud näpud eemal hoida, aga iga kord tead ei õnnestu end tagasi hoida.
Sel korral siis oli miskit sellist, et esimese hooga oleks vaba köieots jäänud mu vasakule käele, mispeale mainisin paremakäelisust.
Siis tegin ränga vea üritades sellest ümber karabiini käivast jõnksust pääseda, aga loobusin koheselt. Kui köis peale sai, oli vaba ots ikkagi kuidagi vasaku käe poole sattunud ja midagi tundus köiega valesti olevat, mis täpselt ei mäleta. (Olin siis juba kaksiratsi ääre peal) Aga süsteemi ümberlappimine läks kiirelt. Ja hea üllatusena sain suht takistamatult suurte hüpetega alla sõita.
Edaspidi üritan lisaks oma näppude jubinatest eemal hoidmisele ka keele hammaste taga hoida :)
Kas see järgmise korra mitteteenindamine tähendab, et saan ise süsteemi peale panna ja iseseisvalt alla põrutada Või hoopis seda, et mind pannakse üksinda torninurka seisma? Viimase variandi puhul loodan et mu nägu meelde ei jäänud.