Kui valvejoodikud hakkasid laiali vajuma oli minulgi aeg end kodu poole sättima hakata. Õnnetuseks polnud kellelgi võimalust mind kodule lähemale transportida ja nii ma siis astuma hakkasingi. Ilm oli mõnus: külm,  kuiv ja tuuline. Alguses mõtlesin, et jalutan vähe ja siis kutsun takso, aga esimesed lõigud möödusid kiirelt ja mõnusalt ning muudkui astusin edasi. Muu hulgas leidsin, et Järvevana ääres on alternatiivrada. Linna poolses servas majade ja tee vahel läheb puude vahel kena lumine jalgrada. Ma küll ei tea, kuidas seal suvel liikuda saab, aga öösel paksu lumega oli seal väga kena. Maalilisusest innustatuna ei raugenud hoog isegi peale veerenni risti, kust maalt alates oli vaja mööda teeserva liikuda. Aga kuna mul oli vaja veel rahaautomaadi juurest läbi käia, siis tatsasin rõõmsalt ülemiste poole edasi. Enne olin sunnitud veel kõrvad korralikult sisse pakkima, sest külm tuul hakkas mütsi serva vahelt sisse uluma.Ja ega siis poldki enam midagi, lennujaamast mööda, ja veel mõned kilomeetrid mööda maantee äärt. Päris äärest loomulikult ei tahtnud ja nii saigi läbi paksu lume kõrvalteele sumbatud, kus vähe mõnusam edasi sooja koduse voodi poole astuda.
Kaks ja veerand tundi keskmist koormust ja õhtu jooksul alkoholist omandatud kalorid olidki peaaegu et kulunud.