Vertikaalsed uisutunnid

Väo seinal on kah jääd olemas(19.dets seis). nati vähem, kui harkus, aga pikemalt ehk siis sein on kõrgem ja jää on lõpuni välja. Lühter pole veel eriti valmis, aga ülaköies saab ronida küll. Kõrval aga on rohkem(laiemalt) jääd, kui eelmisel aastal.

Seekord kontos 6 tõusu, millest 2 olid vähe teravamad ja viimane vaevaline.
Teravate hulka jääb parempoolse vasak joon, kus toksida polnud väga kuhugi, aga õnarusi ja purikaid, kuhu taha kirkad sobitada leidus parasjagu. Esimene pool oli lihtne, aga kui käed väsima hakkavad, muutub pisikeste nukkide kasutamine keeruliseks ja vaja tampima hakata. See aga omakorda väsitab veel rohkem ja ... Vimane lõpp üle jäävaese eendi kõrge astega.
Teine erilisem liin lühtri kõrvalt pisemat jääd mööda. Alt vaadates kirka ja jala asetamise riiuleid piisavalt ja eks ta enamvähem nii oligi, aga kuna ronida tuli kuidagi diagonaalis üles, siis tasakaalu säilitamiseks tuli vahepeal imelikke asendeid võtta. Võibolla oli see täiesti mõtetu, aga seal murdekohas, kus pidi verikaalsest diagonaalliikumise peale üle minema tundsin tarvidust üks jalg kohe väga kõrgele tõsta. Ilmselt saaks ka lihtsamalt, aga antud hetkel oli vaateväli piiratud ja umbes rapsima ei tahtnud hakata.

Viimane tõus üles servale sai tehtud kõikse parempoolsemat mööda ja rasket seljakotti tarides oli tunne, et käed õigemini küll vasak käsi ei talu pidevat pinget.

Trenni peab tegema, pole midagi muud öelda.