Omani reis -- esmane ekskursioon

Hommik algas telefonihelinaga. Tuli välja, et me elasime veel egiptuse ajas ja seega pool päeva juba möödas. Kiired söögid hotellis (täitsa nämma), mõningad asjad kokku  ja istusime jällegi meie külalislahke kohaliku autosse. Kindlat plaani polnud, kuid soov oli näha, mis pealinnas ja ümbruses toimub.

Esmajoones viidi meid vaatama kalaturgu. No jah, kilu ja räime seal polnud. Oli hoopis omajagu erinevaid värvilisi ja mittevärvilisi kalu. Sekka mõned kombitsatega asjapulgad ning paar suuremamõõdulist jurakat. Lisaks kalade ostmisele sai seal lasta oma ost ka ära puhastada-fileerida. Selleks oli lausa suurem hulk pakistaanlasi/hindusid kokku kogutud. Lõikelaudade kulumise järgi vaadates oli neil tööd palju. Siinsamas kõrvaltänavas pidi olema ka üks kalarestoran, kuhu saab siit turult ostetud kala küpsetamiseks viia.

Kalahaisu seest suundusime edasi aga riigi tähtsaima mehe kodu kaema. Sultanipalee asub Muscati vanalinnas ning on viimaste aastate jooksul kõvasti ülesvuntsimist saanud. Põhiliselt just palee ümbrus. Kahjuks nii lähedale, kui Kadriorus lihtinimesi ei lasta.

Edasi väikene rõudtrip mööda kaldaäärset maanteed. Ilusad vaated kaljusele rannikule. Saame teada, kus on sadam, kus on sukeldumiskeskus ning ette näidatakse ka üks ilus avalik rand. Vaikselt anti aga mõista, et ujuma minge sinna eurooplaste kohta, mis on "secure" (sissepääs 3 riaali), mitte siia avalikku randa, kus kohalikud kah käivad. Eestlase mõistusele jäi küll nati arusaamatuks, mida mõeldakse turvalisuse all, aga noogutasime igaks juhuks mõistvalt kaasa.
Saime ka õpetust, et kui sõidad mööda müügiputkast, kus müüjaks on hindu, siis võid signaaliga teeninduse autosse tellida, kui aga müüjaks on araablane, siis pole see viisakas.

Tagasi linna jõudes parkisime auto mereääse tee serva ning astusime sisse ühest pealtnäha mittemidagiütlevast kangialusest. Sealt edasi avanes meie ees lõpmatute käikude jada, mis oli mõlemast küljest ääristatud igat sorti käsitöö kaupadega. Enamus muidugi mingi tilu-lilu nagu meilgi kunagi Kadaka turul ainult et India-Pakistani võtmes. Mõistus ei suutnud kohe aga kõike haarata ning esialgu sai põhiliselt info talletamisega tegeletud. Jätsime koha meelde ilmselge tagamõttega siin hiljem põhjalikumalt ringi vaadata.

Sobivalt saabus ka siesta aeg, kus kõik poekesed kinni pannakse ning rahvas põhjusmõtteliselt koju pikutama suundub. Meie võõrustaja oli kah seda nägu, et ta tahaks puhata, aga võõramaalased olid näljased. Kuna olime Omanis, siis tahtsime loomulikult midagi kohalikku maitsta. Kohalike kommete kohaselt sõitsime selleks läbi terve linna, sest sadama pool ei pidavat midagi muud peale india ja sarnaste toidukohtade olema.

Maandusime söögikohas nimega "Restaurant for Omanifood", mis paistis üllatavalt araabialik. "King fish" ja mingi riisi asi läks 2,4 riaali, maitses hea ja oli tubli kõhutäis. Niiöelda magustoiduks kutsuti meid "parima sõbra" juurde. Tegelikult oli see siis üks neist mitmetest keldris asuvatest suitsuurgastest, kus araabia mehed käivad salaja sishat (vesipiipu) imemas. See pole küll päris minu teema, aga kogu selle kõrvale käiv ilmselgelt "turvalises" keskkonnas käiv jutt andis mingit arusaamist, mismoodi kulgeb ühe omaani "pintsaklipslase" (pole neil ei pintsakut ega lipsu) rutiinne tööpäev. See tundus igaljuhul suht lühike ja pikkade ja tihedate pausidega.

Nüüd tegime ühe pisikese pausi, et meie võõrustaja saaks koju magama minna. Meie ühtede õigete eestlastena aga siestat ei pidanud vaid tegime selle asemel ühe väikese jalutuskäigu hotelli juurest sadamani ja tagasi. Selle aja peale oli siesta läbi ning meie endid läbinisti higiseks ajanud. Otseloomulikult nõudis selline hetk kohe ujuma minemist. Kohalikku innukusega sõidutati meid jällegi linna teise serva ning ühe koha peal siis näidati, et seal kaljunuki taga on üks tore ja varjatud abajas, kus on sobilik (poolpaljana) ujuma minna. No me siis läksime. Ja ujusime. Kuni päike mere taha ära vajus. Pildil toimuv dws oli tore, aga lõppes sulpsatusega kohe, kui üks krabi serva tagant mu sõrmi uudistama tuli.

Õhtul tutvusime veel kohaliku kaubandusvõrguga ning võiski päeva lõppenuks lugeda. Muidugi kohaliku arusaam korralikust poest oli natuke erinev meie omast, seega võtsime ükshetk kätte ja lahkusime meile ette näidatud keskusest ning proovisime omal käel õnne. Lõppes asi sellega, et võtsime takso ning lasime endid viia Carrefour poe juurde. 1 Riaal ja tükk aega autosõitu hiljem olime alguspunktist mõnesaja meetri kaugusel teiselpool kiirteed, kus tõepoolest asuski sellenimeline pood. Nüüd saabus õnn meie õuele koos kõige sellega, mis seal poes pakuti.