neljapäev, detsember 29, 2011

Ekspeditsioon Draakonipesa mäele

1. Jõuluvana tõi lastele taskulambid
2. Ühel õhtul lapsele tekki peale pannes ja head ööd soovides tuleb küsimus, et millal ma sinuga kahekesi saaksin kuskile minna/midagi teha.
3. Tööl korraldatakse evakuatsiooniõppus ning satud koju kolmveerandtunnike varem kui tavaliselt.
4. Ilm ei olegi enam sügiseselt tatine.

Ehk siis kui taevakehad on ennast kenasti ritta seadnud, pole meil lihtsurelikel enam mingit võimalust kaasa rääkida ning tuleb minna. Seekord pakkisin pudinad autosse ja lubasin nad huvitavale mäele turnima viia. Teekond sinna oli aga täis ohtusid ja katsumusi.

Kui õnnestus edukalt jäise kaanega "põhjatute" fjordide[1] vahelt läbi laveerida, tuli teha pikk ja kurnav traavers mööda järsku külmunud rusunõlva[2] ning läbida tihe ning metselajatest kubisev ohtlik dzungel[3].
Uuesti lageda peale jõudnuna oli aga ees jäise veega mäslev mägijõgi[4], millest üle saamiseks sai sild ehitatud. Aga teispool jõge oli pikk ja kitsas mäehari[5], mida mööda tasakaalu hoides vaikselt sai edasi liikuda. Kui hari juba imepeenikeseks muutus ja enam kuidagi edasi ei saanud tuli teha laskumine põhjatusse kuristikku[6]. Nüüd läks natukene lihtsamaks, sest ees oli vaid ränk laskumine mööda järsku mäenõlva ning ületamatu platoo[7] ületus.
Matkalised olid aga visad ning täpselt teejoomise ajaks jõudsime Draakonipesa mäe[8] jalamile.

Draakonid olid õnneks hetkel kodunt ära, aga nende tegevuse jälgi oli kogu nõlv täis. Vahvad maadeuurijad siis uurisidki neid jälgi seest ja väljast, alt ja ülevalt. Kirkadega võeti väärtuslikke pinnaseproove ning materdati üliohtlikke suurte hammastega roomajaid. Igaüks aga väsib ning jõudiski kätte aeg jalga lasta enne, kui draakonid koju jõuavad.

Tagasitee turvalisusse oli kaardilugejal natukene paremini planeeritud ning ületada tuli vaid ületamatu platoo, ronida üles inimsilma jaoks mõõtmatust nõlvast, ületada järskude kallastega sügavas orus asuv metsik mägijõgi ning läbida maduussidest kubisev ning lõputuna näiv rohumaa.

Jõuluvana toodud lambid olid kogu matka kestel oma ülesannete kõrgusel ning hoolimata ümbritsevast pilkasest pimedusest jõudsid vaprad seiklejad üsna pea jälle õnnelikult tsivilisatsiooni servale tagasi.






[1] igas mõõdus ja kujus porilombid
[2] maja suurune mullahunnik
[3] pajuvõsa
[4] Karjääri kuivenduskraav
[5] pinnasevall
[6] 70 kraadine ja 6m sügav nõlv
[7] tasane maa küngaste vahel
[8] suur voolavast veest triibuliseks armistunud savikruusa küngas.

Kommentaare ei ole: