Kivi peal on natike jääd

Jõulupühal ajasin saapad jalga, võtsin seljakotiga nati varustust kaasa ning läksin väo karjääri territooriumile uudistama. Kuna ilm pole veel külma näidanud, siis polnudki eesmärk niivõrd ronimine, kui liikumine värskes õhus ja valduste üle vaatamine. Suvega on seal seina ääres päris palju toimetatud ning mind piinas teadmatus, mis ja kuidas täpselt.
Olukord pole päris trööstitu, kuid parimad osad on kindlasti rikutud. Kui aga jää kohad on untsus, siis üha rohkem hakkas silma seina osasid, kus väikese puhastamisega saaks kenasti kaljut kriipida. Sisenurgad, välisnurgad, peenikesed praod ja parajad servad. Kui üldiselt on karjääri sein suht pudine ning seda eriti ülemises otsas, siis mõne koha peal on ka puhtamat ja tugevamat kivimit. Osad sellised lõigud on isegi kõrgete kohtade peal ning need peaks mingi aeg järgi proovima.

Seekord aga trampisin parema puudusel suurel killustikumäel üles-alla. Varjus oleva külje pealmine pind oli täpselt nii krõbe, et löödud kirka pidama jäi ning lähiajal toimunud suurtest sadudest tekkinud pinnavormid olid suht futud. Üles alla siblimine võttis kiirelt tossu välja ja hinge kinni, kohe näha, et pole viimasel ajal jooksutrenni saanud teha.

Karjääriaugust välja ronimiseks valisin selle talve esimese lühikese mixed raja. Kuigi mul puudusid kassid ja oli kasutada vaid üks kirka, möödus soolotõus jäisel kaljul edukalt. Päeva plusspoolele võib lisaks kirja panna ka uue parkimiskoha ja liginemistee leidmise. Väheneb bensu kulu ja pole vaja karjäärist läbi kõndida. Hullude lumeoludega muidugi pole see eriti kasutatav.