Mingi nädalavahetus sai tavapärase jääronimise asemel lapsed riidesse topitud ning jääle transporditud. Kõigepealt väikene matk Väo karjääri jääseina alla. Teekond sisaldas koeri, rusuväljasid, paksu lund, nõrka jääd ja kõrgeid künkaid. Aga kohale jõudsid kõik peaaegu kuivalt ja tervetena.Seekord sai lastele väikene ronimissein, kus igaüks sai kassidega ja kirkadega nii kõrgele ronida, kui aga vähegi oskas ja jaksas.
Lisaks väikene madal köierada niisama tegevuses hoidmiseks. Loomulikult toimus paralleeltöö jää toksimise ja puuride keeramisega ning igalpool ringi jooksmise ja turnimisega.Ronimise koha pealt on eelmise aastaga võrreldes näha, et kirka püsib nati paremini käes ja jalad teevad juba päris ilusaid löögiliigutusi. Kuna aga saapad on väiksed ja pehmed ning kassid suured ja nürid, pole pidamine veel nii hea, kui sooviks. Päris vertikaali hästi veel ei roni. Kui korralikud kirkaaugud ja jalaasted ees, siis küll, aga muidu on veel jõudu ja oskust vähevõitu.
Ilm oli oma mõne külmakraadiga ideaalne. Varbad ja sõrmed kestsid terve pika päeva ilma et mingit erilist jama oleks tekkinud. Ja kui oli aeg koju minna tehti juba plaane, et millal ja kuhu järgmine kord jää peale saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar