Näärilaks 2013

Eelmisel aastal oli midagi ees, aga seekord sai näärilaks kindlalt plaani võetud. Kahjuks küll talv veel tulemata, aga seigelda saab igasuguse ilmaga.

Stardist sai korralikult kaardi oletatav asukoht vaadatud, kuid ikkagi tuli mingi segadus sisse ning ratta selga saime üpris viimaste seas. Õnneks leidsin majast esimese punni suht kiirelt ning teise, kus ronimise tõttu pikk saba tekkis, sain komposteerida esimeste seas.
Kolmanda punkti külmiku leidsime väikese viitega, kuid siiski eesotsas. Väike põige kaevurõngasse ning siis edasi tiiruga neljanda poole.

Vihje neljanda asukoha kohta asus maja all kanalis, kus asuvalt ortolt üritasin võimalikult hästi punkti asukoha meelde jätta. Läks aga nii nagu alati, et attack pointi jõudes sai suure hooga õiges suunas ajama pandud, kuid tähelepanuta jäi asjaolu, et tegelik asukoht oli arvatavast asukohast jupi maad teises kohas. Niisiis sai seal tööstusmaastikul hulgem aega ringi kooserdatud ning kallist ressurssi raisatud. Positiivse poole pealt tasub märkimist, et lõpuks sai punkt siiski kätte ja aeg polnud päris maha visatud.

Viies tuli sirgelt, aga kuuenda juures jätkus otsimine täie hooga. Kõik panid hooga punktist mööda ning alles mööda serva tagasi tulles hakkas pisike punktitähis puu otsas silma. Sealt edasi liikudes sai ühel hetkel rattaketil mõõt täis. Päris ribadeks ei läinud, aga sõita ei lasknud ning tuligi parandustöö ette võtta. See ei võtnud küll ülemäära kaua aega, aga loomulikult sõitis selle ajaga kogu rong meist mööda.Vähemalt sai järgmise punkti juures rahulikult kivi otsas turnida, ilma et keegi oleks kogu aeg kuklasse hinganud.

Punktist lahkudes piilusin kella ja küsisin, et kas jõuame ikka veel midagi võtta või peab vahetusse minema. Otsus oli, et pigistame ka 9-nda veel plaani. Tegelikult aga oli see pisike arusaamatus ning vahetusse jõudsime 5,5 min hilinemisega. Kasutasime siinkohal ära 15 minuti krediidi võimaluse ning suundusime jalgsietapile mõttega, et tuleb teha kiirelt ja nurgad sirgeks.

Seetõttu juhtuski nii, et alles 13-11 vahel tuli mõte, et krt meil ju aega on veel piisavalt ja kui otse üle jõe saaks, siis tuleks enne veel 14 ja 16 kah ära võtta. Väikene mastaabi viga kah juurde ning peagi olime 11 juures, kus jões madal koht pidi olema. Haa... Kivirida paistis, aga selleni jõudmiseks tuli ikkagi munadeni vette astuda samal ajal kui tugev vool üritas sind igatemoodi pikali lükata. Ühes käes hoidsin kaarti ja teisega proovisin igasugu püsivatest objektidest kinni haarata. Niisiis juhtuski, et parem kinnas läbimärjaks sai. Kivide juures ei läinud asi paremaks, sest vesi oli endiselt jalgu kattev aga põhi oli see-eest konarlikum ja vool tugevam. Kui kivirida lõppes läks vesi vähe sügavamaks ning vool tugevamaks. "Õnneks" polnud ka kuskilt kinni hoida, niiet tegin mõned kiiremad sammud. Täielikust ujumisest päästis mind seekord kaldaäärne oksatüügas. Lamp ei kustunud, seega ilmselt jäid seljakotis olevad lambiakud veepiirist ülespoole.

Teispool jõge raja peale jõudes tegime vale otsuse 12 vahele jätta ning suundusime 10 kaudu otse vahetusse. Varu jäi kuskil 10 min, mille sees oleks õige planeeringuga jõudnud võtta nii 15 kui ka 12 punktid. Siis ma aga veel ei teadnud, et ülejäänud rajal ajalimiit enam määravaks ei osutu ning tahtsime järgnevale rattaetapile väikese lisa võita.

18 juurde sõitsime valesti majade vahelt ning silla juures boonuspunktidest leidsime vaid kahe asukoha. Kolmanda asukoha tuletasime legendi ja kaardi kõrvutamisel suht täpselt, pealegi jäi see niikuinii tee peale. Õnne peab kah olema.

19 oli raudteesilla posti piirdel, kuhu alt ei ulatunud ning ülevalt liginemist segas parasjagu silda ületav kaubarong. Rongi ja piirde vahel ol täpselt niipalju ruumi, et liibuvate pükstega sinna vahele liikuma mahtuda. Võistlusolukorras tuleb igasugu lollusi ette, niiet ärge seda kodus järgi tehke. Väheke ronimist ja punkt käes.

Esimene boonuspunkt 20 oli lihtne, 20-21-22 puhul oli mul kaart pahasti volditud ning usaldasin paarilise kaardilugemist. Nüüd valges ja rahulikult kaarti vaadates selgub, et oleks palju paremini saanud.

järgnevad 22 kabeli tornis tore punkt, 23 nääripuu oli see puuduv boonuspunkt ning 24 kivihunnikus olid kõik ühel joonel ning lihtsalt saadaval. 24->26 aga läks metsasihi leidmisega nati aega ning punkti lähistele jõudes hakkasin millegipärast rattaga otse läbi võpsiku rammima, samal ajal kui väikse ringiga sai palju lihtsamalt ja kiiremini. Polegi ammu rattaga sellises kohas liikunud, kus lenks puude vahelt läbi ei mahu.

Vahetusalasse jõudsime teabmitmendana ja seetõttu oli paadimehe saba pikk. Tegime raske otsuse ja panime jalgsietapile vastupäeva ringile. Esimesed neli punkti tulid ilusti vastu, aga 32-st proovisime väljuda kirde suunas. See karistati aga kohe ära, sest enne teed oli lai ja sügav kraav. Ujumisest selleks päevaks piisas ning ronisime mööda kaldaserva ringiga. 30 juures saime vihje ühe boonuspunkti kohta ning eelnevalt olime kaasvõistlejate lambitrajektoore silmates ka ühe teise boonuspunkti potensiaalse asukoha selgeks teinud. 31 ja 29 tulid seega kenasti kätte.

28  leidsime kenasti, kuid legendi järgi seal olevat boonusvihjet küll ei silmanud. Sai veel sutike mööda kaldaäärt vaadatud, kuid pikalt sellele aega ei raisanud. 27 leidsin ootamatult hästi ja ka vahetusalasse sõidu paati ei pidanud kaua ootama.

Viimane rattaetapp nõudis juba nati planeerimist, et kust kuhu ja kuidas. Peale 37 võtmist otsustasime minna paremalt poolt ringiga 39 peale ning siis superboonust põhja poolsest ristist rünnata. Seejärel  ülejäänud juba numbrite järjekorras. Kõik sujus kenasti, vaid 41 juures oli nõiaudu nii paks, et väikesed tänavad sulasid kõik virvarriks ja nati oli uimerdamist.

Lõpp saabus minu kella järgi 6:02 ning kogutud oli niipalju punkte, et saavutada igati asjalik kolmas tulemus.

Rada mulle meeldis. Mõnusalt nurgatagune ning tõesti oli huvitavaid kohti sisse pandud. See on just see, mida suure massi üritusega ei saa korraldada. Kujutan ette, et isegi kooskõlastuste ajamine oleks väga keeruline tegevus. Minu poolt 5+ Aasta lõpetuseks vägagi sobilik üritus.

Sirvisin siin vanu pilte

Aasta siis oli 2005 ja jääronimine kui harrastus oli minu jaoks vist kolmandat aastat aktuaalne. Nüüd tagasi mõeldes, et mis asju kasutada sai ja kuidas see kõik toimis tundub nati kohutav. Kuid ronides oli tuju ikkagi alati hea. Nüüd, kui vahetus välja viimane, kuid suhteliselt tähtis osa varustusest sellelt pildilt on täiesti paslik teha see väikene tagasivaade.

• Peas munakoor ehk siis tugev aga ka väga raske ja ebamugav nõukaaegne kiiver. Kasutasin aastaid enne kui midagi paremat muretsesin.
• käes pika varrega oma tehtud kirkad. Siiamaani väga head valikud, kui põhitegevus on löömine. Sarnaseid olen kasutanud kogu vahepealse aja kuni praeguseni. Nüüd siis lõpuks ometi upgreid kahe käepidemega  kirkade maailma.
• kinnitun köie külge vööga, mis on ilmselt vanem kui mina. Lisana õmblesin ise külge varustusaasa. Raudselt 22kN rated (yeah sure).
• Jalas nõukaaegsed seanahast saapad, mis olid kobakad, ebamugavad, hõõrusid, ja olid kohutavalt rasked.
• Köis tundmatut päritolu nõukaaegne. Abiköiena kasutusel. Hiljuti sai sellega ühte autot mudaaugust välja sikutatud. Venis küll.
• Kassid on siin juba "tänapäevased" Camp ice rider'id, kuid enne neid ronisin veel vene platvormkassidega, millel lühikesed vertikaalsed konksus esikihvad.

Praegu on aktiivses kasutuses vaid see karabiin, mis vööl ripub ja sedagi vaid ülaköie ankruna, kus terast vaja.

Kummikaamos

Lõppev aasta on olnud natukene imelik. Suht aasta alguses tekkis mu rattal probleem tagumise sisekummi ventiili murdumisega. Lihtsalt iga natukese aja tagant ol kumm töss ning ventiil oli sisekummi küljest lahti rebenenud. Alguses ostsin vaid kumme juurde, siis hakasin proovima igasugu pumpamise ja seadistamise nippe.
Mingi hetk sai ära vahetatud pöid, kuid tulemust ei toonud seegi. Loomulikult proovisin puhastada mantli servasid ja talgitada sisekumme, kuid varem või siis natukene hiljem oli jälle ventiil küljest. Tegin kummile ja veljele märke ning jälgisin väliskummi pidevat nihkumist pöia suhtes.



Vastu sügist sai kerge, kuid juba vana ja ilmselt väsinud väliskumm nurka visatud ning asemele astus tugevam ja raskem traatidega variant. Hoidsin hinge kinni ja sõitsin. Päris pikalt sõitsin. väliselt vaatlusel püsis ventiil enamvähem sirgelt ja kumm pöial ei libisenud. Kuni nüüd vahetult enne jõule ilusat ilma ära kasutades juhtus see mis juhtuma pidi. Kumm tegi sussss...

Ventiil jällegi lahti rebenenud. Mis aga üllatas oli see, et pöiapael oli end ventiili ette täielikult krussi tõmmanud, nagu sinna oleks mingi meeletu jõuga surutud.  Töökojas visati see asi sealt nüüd välja ja asemele sai miskit muud, mis loodetavasti parem. Ehk saab nüüd selle probleemi unustada ja järgnev aasta pole enam kummikaamose aasta.

Kuidas me põhja-soomes jääd ronimas käisime.

Puhastasin töö juures arvutit ja leidsin paar iidamast-aadamast kirjutatud asja. Miks mitte seda ka siia üles riputada, sest teema on hea. Jutuks siis minu esimene välismaine jääronimisreis Soome Korouoma kanjonisse ammu enne blogimise algust. Nostalgialaks.


Kuidas me põhja-soomes
jääd ronimas käisime.




20-ndal veebruaril 2004 sai grupp inimesi peale väsitavat töönädalat sadamas kokku, pakkisid asjad autosse ja suundus laevale. Laevas ei saanud aga niisama lulli lüüa, vaid oli vaja veel kirkadele viimane lihv anda. Nimelt puudusid kahel kirkal käerihmad. Sai siis kaasavõetud lindist ja kapronniidist hea disain välja nuputatud ning kolm pool tundi laevasõitu läks nagu lennates.


Helsingis maabudes oli esimene mõte, et kuidas me küll siit linnast välja saame ja õiges suuna üles leiame. Abiks olid internetist välja prinditud helsingi ja soome kaardid (http://www.supertravelnet.com/maps/index.php?country=158_0_4), laeva pealt saadud kesklinna kaart ning lahked Shelli tankla töötajad. Edasi järgnes muidugi tüütu uhamine põhja poole. Et aga uhamine mitte niisama lihtne ja igav ei tunduks, siia mõningad juhtumised.


    Pikema autosõidu jaoks tasub alati tekitada õiges järjekorras nimekiri koos vahekaugustega kohanimedest kustkaudu tee kulgeb, nii on lihtsam teeviitasid jälgida ja vältida õigetest teeotstest möödasõitmisi ja tagasikeeramisi.

    Tankimise kohad ja moodused peaks eelnevalt planeerima, näiteks meil selline lugu, et esimene paagitäis sai tühjaks umb kell 4 öösel, kuid Soome tanklad on öösiti suletud (vähemalt meie valitud tee ääres). Niisiis proovisime automaattanklatest (mõned ikka olid tee ääres) pangakaardiga kütet saada, aga võta näpust automaat ei tunnistanud ühtegi meie kaarti. Järgneval päeval mingist tanklast küsides saime vastuseks, et nii peabki olema. Automaattankimine on ainult soome pankade kaartidele lubatud. Seega jäi veel üle sularaha eest tankimine, õnneks olid meil kamba peale mõnikümmend eurot ikka kaasas. Muideks õnnestus meil leida selline shelli automaattankla, kus oleks saanud tankida FIM'ide eest, kui mu mälu ei peta, oli see Kuusamo's.

Hommikul kümne paiku jõudsime Posiosse, kust maksekviitungi näitamise ja allkirja vastu saime üürimaja (Piippukota) võtme. Kolmveerand tunni pärast leidsime endid juba Korouma kanjoni serval asetsevast parklast asju autost maha ja endile selga laadimas.

Pisike jalgsimatk kanjoni põhja kulges ladusalt hoolimata suurest hulgast kompsudest mis meil kaasas oli. Mökkis pakkisime kiirelt asjad lahti ja varustuse vööle ning selga ja tegime esimese ronimiskatse "Ruskea virta" peal.Ilm oli ennast selleks päevaks soojale keeranud ja kohe kui me mökkist välja astusime hakkas lund sadama. Temperatuur püsis nulli ringis või natuke alla ja sadu läks üha segavamaks. Jääkosk oli igast küljest nii märg, et iga puudutus seinaga lisas niiskustaset kinnastes ja riietes ning peagi oli külm sõrmedesse ja muudesse ihuliikmetesse pugenud.


Meid see aga väga ei seganud. Kose vasakult küljelt punnitasime endid Kauriga puuridega kahes järgus esimesele platoole ning tekitasime seal baasi et ka teine ekipaaz üles julgestada. Mingi aeg hiljem jõudsime ka täiesti üles, kuid seal selgus, et minna pole kuskile, lumi vööni ja paberites kirjeldatud allaminekukohani pidi olema 200m. Otsustasime laskuda sama teed kust üles tulime. Hetkeks kui jõudsime tagasi keskmise baasini olid mõlemad köied nii jääs, et meil ei õnnestunud ühtki otsa läbi laskumispunkti toppida. Kuna pimedus hakkas juba kollitama laskusime seekord jääpuurist mis ööseks seinale jäi.
Mökkisse jõudsime ööpimeduses läbimärgade ja külmunutena. Tuli ahju, vesi tulele ja 100g ning olemine paranes tunduvalt. Mis muud kui kõhutäis kerre, asjad kuivama ja ise magama.

Majake kus ööbisime oli põhimtteliselt ringi kujuline püstkoda kus seinte ääres 5 voodit ning lauad ja toa keskel malmahi. Kui alguses tundus ruumi piisavalt olema, siis peale märgade riiete, köite ja muu varustuse kuivamariputamist muutus olukord tunduvalt. Igaljuhul olid kõik rahul sellega, et telgis ööbimise asemel sai ikkagi majake üüritud. 50 EURi öö eest tundus sel hetkel tühine summa olevat.
   

Äratus oli kell 9, kuid soojast magamiskotist ei kiirustanud keegi välja ronima kuna suurest laiskusest oli õhtune puude tuppa toomine määramata ajani edasi lükatud. Väikesed söögid-joogid ja kell 11:00 olime jällegi kogu varustusega mökki ukse ees ja valmis raskeid jäseinu ronima. Sel päeval oli juba tunduvalt meeldivam ilm: külma oli kümmekond kraadi ja päikegi näitas ennast aegajalt.

Kõigepealt läksime uuesti "Ruskea virta" peale eelmise õhtul sinna jäänud puuri ära tooma. Nüüd läks altjulgestusega üles ronimine juba tunduvalt libedamalt, kuna esiteks oli esimene kartus ja sabin üle läinud ja teiseks oli sein kuivem kui eelmine päev. Kuigi olime eelmine päev kasutatud köied kuivamiseks üles riputanud oli neis veel piisavalt niiskust mis nad kangeks ja libedaks muutis, seetõttu jätsime kolmanda köie igaks juhuks tagavaraköieks, kui asi väga hulluks läheb.
   

   

Tekitasin kose keskele vertikaalse osa lõppu baasi ning ronisime seal tugeva pärastlõunani nii kuidas igaüks tahtis. Seekord saime laskuda jää sisse tehtud punktist ja varustuse kadu polnud, loomulikult ka eelneval päeval maha jäetud puuri saime kätte. Et olemine üksluiseks ei muutuks liikusime natuke ülesvoolu, kus pidi veel koskesid olema ja loomulikult neid ka oli. Järjekorras teisel kosel "mammutiputous" ronisid mingit ?poolakad? mistõttu vaatasime veel edasi ja valisime ronimiseks kolmanda "Jaska jokunen" kose. Selle kose keskel oli koobas kuhu maani siis saigi altjulgestusega mindud ja väheke ronitud. Kümme külmakraadi polnud selle kose jaoks veel piisavalt külm ning köied ja riided said kiirelt veelgi rohkem märjaks ja jäätusid kangeks tehes niigi keerulise ronimise veelgi raskemaks. Laskumine oli hämaruse rüpes ja matk tagasi mökkini kulges lambivalguses.

Kolmandal ja ühtlasi viimasel päeval otsustasime väheke varem tõusta, et ikka päevavalgust paremini ära kasutada niisiis upitasime end voodist välja vähek seitse läbi. Nagu ikka väikene söök ja väikene jook ning varsti olimegi jälle valmis jääga rinda pistma. Ilm oli veelgi paremaks ja ilusamaks muutunud. Kuigi termomeeter puukuuri seinal näitas 20 kraadi miinust oli olemine normaalne ja polnudki vaja palju riideid selga panna. Seekordseks vallutamiseks valisime järjekorras teise kose. Juba esimesest pilgust jääle oli selge, et seekord on meil tegemist kõva ja hapra jääga. Kohati oli tegemist, et jääpuuri seina sisse saada. Ega miskit sai aga jälle puuride ja altjulgestusega üles ronitud ja sinna baas tehtud. Kõige raskem ülesronimise juures oli jää lumest puhastamine. Kohati oli valget ollust jää peale kogunenud poole meetri jagu ja sealt alt mingi pidepunkti leidmine võttis võhmale.
Kahe kirkaga oli sellisel seinal väga hea ronida kui esimese korraga ei saanud jää sisse kinni, siis proovisid uuesti. Fiiga aga oli hoopis riskantsem, kuna jää oli väga madalate temperatuurikraadide tõttu väga habras ning fiiga haaramisel purunes jää teraviku alt üsnagi sageli. Siit järeldus, fifi on ikkagi sooja ilmaga ronimiseks.
   
Kuna sel õhtul pidime veel mökki võtme tagasi viima, ei saanud pimedani seinal tegeleda, niisiis olime juba kella neljast pealelõunat uuesti mökkis ja pakkisime asju seljakotidesse. Peale kehakinnitust ja majakese korrastamist algas raske teekond kanjoni servale. Kuigi meil tuli kõndida vaid kilomeetri jagu, oli minek vaevaline ja varuga planeeritud poolest tunnist jäi veel vähekski. Edasine osa reisist sisaldas endas vaid pikka, igavat ja kurnavat autosõitu tagasi Helsingi suunas ning kauakestvat ootamist laeva järjekorras ja laevas.

Reisil tuli küll võidelda raskustega, kuid igal juhul on plaanis järgmine aasta sama retk uuesti ette võtta. Vahest ehk suurema seltskonna ja pikema kestusega, sest kolme päevaga jõudsime Korouma kanjoni orienteeruvalt 10'st kosest põgusalt proovida vaid kolme. Mis muud kui tuleb aasta otsa kõvasti trenni teha, et järgmine kord oleks kergem ja mõnusam põhjasoome jääkoskedel ronida.