Kummikaamos

Lõppev aasta on olnud natukene imelik. Suht aasta alguses tekkis mu rattal probleem tagumise sisekummi ventiili murdumisega. Lihtsalt iga natukese aja tagant ol kumm töss ning ventiil oli sisekummi küljest lahti rebenenud. Alguses ostsin vaid kumme juurde, siis hakasin proovima igasugu pumpamise ja seadistamise nippe.
Mingi hetk sai ära vahetatud pöid, kuid tulemust ei toonud seegi. Loomulikult proovisin puhastada mantli servasid ja talgitada sisekumme, kuid varem või siis natukene hiljem oli jälle ventiil küljest. Tegin kummile ja veljele märke ning jälgisin väliskummi pidevat nihkumist pöia suhtes.



Vastu sügist sai kerge, kuid juba vana ja ilmselt väsinud väliskumm nurka visatud ning asemele astus tugevam ja raskem traatidega variant. Hoidsin hinge kinni ja sõitsin. Päris pikalt sõitsin. väliselt vaatlusel püsis ventiil enamvähem sirgelt ja kumm pöial ei libisenud. Kuni nüüd vahetult enne jõule ilusat ilma ära kasutades juhtus see mis juhtuma pidi. Kumm tegi sussss...

Ventiil jällegi lahti rebenenud. Mis aga üllatas oli see, et pöiapael oli end ventiili ette täielikult krussi tõmmanud, nagu sinna oleks mingi meeletu jõuga surutud.  Töökojas visati see asi sealt nüüd välja ja asemele sai miskit muud, mis loodetavasti parem. Ehk saab nüüd selle probleemi unustada ja järgnev aasta pole enam kummikaamose aasta.