Kuidas me põhja-soomes jääd ronimas käisime.

Puhastasin töö juures arvutit ja leidsin paar iidamast-aadamast kirjutatud asja. Miks mitte seda ka siia üles riputada, sest teema on hea. Jutuks siis minu esimene välismaine jääronimisreis Soome Korouoma kanjonisse ammu enne blogimise algust. Nostalgialaks.


Kuidas me põhja-soomes
jääd ronimas käisime.




20-ndal veebruaril 2004 sai grupp inimesi peale väsitavat töönädalat sadamas kokku, pakkisid asjad autosse ja suundus laevale. Laevas ei saanud aga niisama lulli lüüa, vaid oli vaja veel kirkadele viimane lihv anda. Nimelt puudusid kahel kirkal käerihmad. Sai siis kaasavõetud lindist ja kapronniidist hea disain välja nuputatud ning kolm pool tundi laevasõitu läks nagu lennates.


Helsingis maabudes oli esimene mõte, et kuidas me küll siit linnast välja saame ja õiges suuna üles leiame. Abiks olid internetist välja prinditud helsingi ja soome kaardid (http://www.supertravelnet.com/maps/index.php?country=158_0_4), laeva pealt saadud kesklinna kaart ning lahked Shelli tankla töötajad. Edasi järgnes muidugi tüütu uhamine põhja poole. Et aga uhamine mitte niisama lihtne ja igav ei tunduks, siia mõningad juhtumised.


    Pikema autosõidu jaoks tasub alati tekitada õiges järjekorras nimekiri koos vahekaugustega kohanimedest kustkaudu tee kulgeb, nii on lihtsam teeviitasid jälgida ja vältida õigetest teeotstest möödasõitmisi ja tagasikeeramisi.

    Tankimise kohad ja moodused peaks eelnevalt planeerima, näiteks meil selline lugu, et esimene paagitäis sai tühjaks umb kell 4 öösel, kuid Soome tanklad on öösiti suletud (vähemalt meie valitud tee ääres). Niisiis proovisime automaattanklatest (mõned ikka olid tee ääres) pangakaardiga kütet saada, aga võta näpust automaat ei tunnistanud ühtegi meie kaarti. Järgneval päeval mingist tanklast küsides saime vastuseks, et nii peabki olema. Automaattankimine on ainult soome pankade kaartidele lubatud. Seega jäi veel üle sularaha eest tankimine, õnneks olid meil kamba peale mõnikümmend eurot ikka kaasas. Muideks õnnestus meil leida selline shelli automaattankla, kus oleks saanud tankida FIM'ide eest, kui mu mälu ei peta, oli see Kuusamo's.

Hommikul kümne paiku jõudsime Posiosse, kust maksekviitungi näitamise ja allkirja vastu saime üürimaja (Piippukota) võtme. Kolmveerand tunni pärast leidsime endid juba Korouma kanjoni serval asetsevast parklast asju autost maha ja endile selga laadimas.

Pisike jalgsimatk kanjoni põhja kulges ladusalt hoolimata suurest hulgast kompsudest mis meil kaasas oli. Mökkis pakkisime kiirelt asjad lahti ja varustuse vööle ning selga ja tegime esimese ronimiskatse "Ruskea virta" peal.Ilm oli ennast selleks päevaks soojale keeranud ja kohe kui me mökkist välja astusime hakkas lund sadama. Temperatuur püsis nulli ringis või natuke alla ja sadu läks üha segavamaks. Jääkosk oli igast küljest nii märg, et iga puudutus seinaga lisas niiskustaset kinnastes ja riietes ning peagi oli külm sõrmedesse ja muudesse ihuliikmetesse pugenud.


Meid see aga väga ei seganud. Kose vasakult küljelt punnitasime endid Kauriga puuridega kahes järgus esimesele platoole ning tekitasime seal baasi et ka teine ekipaaz üles julgestada. Mingi aeg hiljem jõudsime ka täiesti üles, kuid seal selgus, et minna pole kuskile, lumi vööni ja paberites kirjeldatud allaminekukohani pidi olema 200m. Otsustasime laskuda sama teed kust üles tulime. Hetkeks kui jõudsime tagasi keskmise baasini olid mõlemad köied nii jääs, et meil ei õnnestunud ühtki otsa läbi laskumispunkti toppida. Kuna pimedus hakkas juba kollitama laskusime seekord jääpuurist mis ööseks seinale jäi.
Mökkisse jõudsime ööpimeduses läbimärgade ja külmunutena. Tuli ahju, vesi tulele ja 100g ning olemine paranes tunduvalt. Mis muud kui kõhutäis kerre, asjad kuivama ja ise magama.

Majake kus ööbisime oli põhimtteliselt ringi kujuline püstkoda kus seinte ääres 5 voodit ning lauad ja toa keskel malmahi. Kui alguses tundus ruumi piisavalt olema, siis peale märgade riiete, köite ja muu varustuse kuivamariputamist muutus olukord tunduvalt. Igaljuhul olid kõik rahul sellega, et telgis ööbimise asemel sai ikkagi majake üüritud. 50 EURi öö eest tundus sel hetkel tühine summa olevat.
   

Äratus oli kell 9, kuid soojast magamiskotist ei kiirustanud keegi välja ronima kuna suurest laiskusest oli õhtune puude tuppa toomine määramata ajani edasi lükatud. Väikesed söögid-joogid ja kell 11:00 olime jällegi kogu varustusega mökki ukse ees ja valmis raskeid jäseinu ronima. Sel päeval oli juba tunduvalt meeldivam ilm: külma oli kümmekond kraadi ja päikegi näitas ennast aegajalt.

Kõigepealt läksime uuesti "Ruskea virta" peale eelmise õhtul sinna jäänud puuri ära tooma. Nüüd läks altjulgestusega üles ronimine juba tunduvalt libedamalt, kuna esiteks oli esimene kartus ja sabin üle läinud ja teiseks oli sein kuivem kui eelmine päev. Kuigi olime eelmine päev kasutatud köied kuivamiseks üles riputanud oli neis veel piisavalt niiskust mis nad kangeks ja libedaks muutis, seetõttu jätsime kolmanda köie igaks juhuks tagavaraköieks, kui asi väga hulluks läheb.
   

   

Tekitasin kose keskele vertikaalse osa lõppu baasi ning ronisime seal tugeva pärastlõunani nii kuidas igaüks tahtis. Seekord saime laskuda jää sisse tehtud punktist ja varustuse kadu polnud, loomulikult ka eelneval päeval maha jäetud puuri saime kätte. Et olemine üksluiseks ei muutuks liikusime natuke ülesvoolu, kus pidi veel koskesid olema ja loomulikult neid ka oli. Järjekorras teisel kosel "mammutiputous" ronisid mingit ?poolakad? mistõttu vaatasime veel edasi ja valisime ronimiseks kolmanda "Jaska jokunen" kose. Selle kose keskel oli koobas kuhu maani siis saigi altjulgestusega mindud ja väheke ronitud. Kümme külmakraadi polnud selle kose jaoks veel piisavalt külm ning köied ja riided said kiirelt veelgi rohkem märjaks ja jäätusid kangeks tehes niigi keerulise ronimise veelgi raskemaks. Laskumine oli hämaruse rüpes ja matk tagasi mökkini kulges lambivalguses.

Kolmandal ja ühtlasi viimasel päeval otsustasime väheke varem tõusta, et ikka päevavalgust paremini ära kasutada niisiis upitasime end voodist välja vähek seitse läbi. Nagu ikka väikene söök ja väikene jook ning varsti olimegi jälle valmis jääga rinda pistma. Ilm oli veelgi paremaks ja ilusamaks muutunud. Kuigi termomeeter puukuuri seinal näitas 20 kraadi miinust oli olemine normaalne ja polnudki vaja palju riideid selga panna. Seekordseks vallutamiseks valisime järjekorras teise kose. Juba esimesest pilgust jääle oli selge, et seekord on meil tegemist kõva ja hapra jääga. Kohati oli tegemist, et jääpuuri seina sisse saada. Ega miskit sai aga jälle puuride ja altjulgestusega üles ronitud ja sinna baas tehtud. Kõige raskem ülesronimise juures oli jää lumest puhastamine. Kohati oli valget ollust jää peale kogunenud poole meetri jagu ja sealt alt mingi pidepunkti leidmine võttis võhmale.
Kahe kirkaga oli sellisel seinal väga hea ronida kui esimese korraga ei saanud jää sisse kinni, siis proovisid uuesti. Fiiga aga oli hoopis riskantsem, kuna jää oli väga madalate temperatuurikraadide tõttu väga habras ning fiiga haaramisel purunes jää teraviku alt üsnagi sageli. Siit järeldus, fifi on ikkagi sooja ilmaga ronimiseks.
   
Kuna sel õhtul pidime veel mökki võtme tagasi viima, ei saanud pimedani seinal tegeleda, niisiis olime juba kella neljast pealelõunat uuesti mökkis ja pakkisime asju seljakotidesse. Peale kehakinnitust ja majakese korrastamist algas raske teekond kanjoni servale. Kuigi meil tuli kõndida vaid kilomeetri jagu, oli minek vaevaline ja varuga planeeritud poolest tunnist jäi veel vähekski. Edasine osa reisist sisaldas endas vaid pikka, igavat ja kurnavat autosõitu tagasi Helsingi suunas ning kauakestvat ootamist laeva järjekorras ja laevas.

Reisil tuli küll võidelda raskustega, kuid igal juhul on plaanis järgmine aasta sama retk uuesti ette võtta. Vahest ehk suurema seltskonna ja pikema kestusega, sest kolme päevaga jõudsime Korouma kanjoni orienteeruvalt 10'st kosest põgusalt proovida vaid kolme. Mis muud kui tuleb aasta otsa kõvasti trenni teha, et järgmine kord oleks kergem ja mõnusam põhjasoome jääkoskedel ronida.