Mis teha kui foorid kalavad?

Täna hommikul tööle vändates sattusin täbarasse olukorda. Kuna üritan
liikluses jalgrattaga osaledes ikkagi enamvähem korrektne olla, siis
põhjustas täna üks kalav foor sellise olukorra, et kas peaks punasega
üle panema või kõnnitee kaudu lipsama või jäämagi maitiamida ootama.
Nimelt oli tegu suure ristmiku ühe väikese haruga, kus otseselt oli vaid
ülekäigurada. Seal aga põles mitme tsükli vältel autodele ainult punane.
Kuna see on mu igapäevane trajektoor, siis tean enamvähem täpselt,
kuidas tuled vahetuvad ning nii see asi küll toimima ei oleks pidanud.
Täna aga polnud ka ühtki autot ootamas ning kahtlustasin mingit nippi.
Kui juba mitmes soomlaste voor oli nina alt üle tee jooksnud, panin
minagi jalad liikuma ning eirasin punast tuld. Mis oleks aga teinud
autoga samas situatsioonis olles ei oskagi oelda. Ehk veel mõned tsüklid
lootusega oodanud ja siis samamoodi talitanud. Nii kurb, kui sind
sunnitakse liikluseeskirju rikkuma.
Muideks, kui jalgrattaga liiklemise korralikkusest rääkida, siis mina
üritan hoida järgnevat joont:
- Kui olen autoteel ja foor näitab punast tuld tavalises jalakäijate
ülekäigukohas, siis ma ootan. Isegi siis, kui jalakäijaid hetkel
silmapiiril pole, lihtsalt südametunnistuse asi.
- Kui lähenen autoteel sebrale ja seal on ootaval seisukohal mõni
jalakäija, siis võtan hoo maha ja pakun võimalust tee ületada.
Tavaliselt on jalakäijad aga mökud ja ei oska jalgratturi sellise
käitumise peale ei ood ega aad kosta ning seisavad tuimalt edasi.
- Kõnniteid mööda sõites ja sebra juures "jalakäijat mängides" EI TULE
teed ületades jalgratta seljast maha, vaid ootan rattaga nii kaua, kuni
saan segamatult autode vahelt üle või mõni autojuht jääb ise
solidaarsusest seisma. Seega ei ole väga pealetükkiv ning säilitan
võrreldes jalakäijaga suurema tee ületamise kiiruse.
- Kui teel on ka teisi liiklejaid, siis annan oma manöövritest
käeliigutusega märku. Loomulikult ei saa signaliseerida manöövri lõpuni,
kuid vahetult enne viipan küll.
- Ühesuunalisel teel ei sõida vastassuunas, vaid kasutan seal ikkagi
kõnniteed. Olen näinud nii paljusid autoteed kasutavaid jalgrattureid
ning seda samal ajal, kui tee on autosid täis.
- sõiduteel liiklen ikka nagu auto (paremal pool), mitte nagu jalakäija
(vasakul pool). Nii mõnedki korrad on autoteel sõites mulle mingi jorss
otse vastu tulnud. Huvitav, kas sellistel ka üldse mingit mõistust kupli
all on?
- Segan teisi liiklejaid nii vähe kui võimalik.
- Ahjaa, kiiver on kah selline asi, mida üldjuhul kannan. Mõnikord küll
olen maha jätnud, kui sihtkohas pole seda kuskile panna või kui trett on
selline hästi lühike. Niing minu kanaaju arvestades on üsna arusaadav,
et aegajal ma lihtsalt unustan valmis pandud kiivri koju aknalaua peale
või välisukse kõrvale maha.

Loomulikult tuleb ette kordi, kus ka minu kohta võib kõrvaltvaataja ehk
miskit inetut öelda (kõnniteelt hooga sõiduteele hüppamised näiteks),
kuid ise arvan, et need korrad on siiski erandlikud ja ikkagi
kontrollitud ja kaalutud manöövrid ohustamata teisi ja mind ennast.

Jalgratturid, osalegem liikluses võimalikult korralikult ja teisi
arvestades. See mõjutab ju üldist imagot jalgratturliiklejatest.