Tulin täna tööle nagu iga teinegi hommik klapid kõrvas rahulikult omaette raadiot kuulates ja vahest ehk saladuslikult itsitavat nägu tehes. Pole ju minu süü, et hommikuprogrammis aegajalt ikka head kildu kah visatakse. Kaubamaja tunnelist läbi sammudes on aga levi kehva ja ehk on natuke suurem protsent ajust hõivatud ümbritseva maailma tajumisega. Igatahes märkasin mingil hetkel, et minu ees kõnnib üks pahura või pigem ikka tigeda olemisega naisuke. Järsku keerab ta ringi, ning hakkam mulle vihaseid pilke tulistades minu selja taha tulema ning teeb liigutuse nagu on näha paljudes Gori karikatuurides -- jalaga per**e. Hüppan õigeaegselt reageerides siiski eest ära päästes nii oma taguotsa sopasest jalajäljest. Olen hämmeldunud ja ei oska midagi kosta, vahin talle ainult imelikult otsa, kui ta uuesti minekule pöördub ja endiselt väga tigeda olemisega trepist üles suundub. Vahepeal ainult vihmavarjuga ebamääraseid raputavaid ja ähvardavaid liigutusi tehes.
Kuna mul sama suund, siis mis minagi sinna tunnelisse passima jään ja suundun samuti maa alt välja. Eesliikuja on endiselt vihast roheline ja piilub pidevalt tapvate pilkudega üle õla tagasi. Välja jõudes on teine jälle valinud aktiivsema tigetsemise viisi ning üritab mulle selja taha jõuda. Huvitav, kas eesmärk on sama mis tunnelis või tahab mulle hoopis vihmavarjuga virutada? Kougin oma klapid kõrvast välja, et vastasega natuke juttu vesta, kuid minu küsimustele, et milles siis meil probleem võiks olla ja kas ma saan kuidagi aidata tuleb vastu vaid mõrvarlikke pilke. Uhh...
Kuna vestlusest asja ei saa, hakkame jälle liikuma ning kui minu trajektoor jällegi kogemata ühtib neiukese omaga, siis teeb ta resoluutse otsuse, pöörab kanna peal ringi ning tuiskab hoopis kolmandas suunas minema.
Mind jäi aga piinama teadmatus, kas olin ehk mina kuidagi sellise käitumise põhjustajaks või oli tegemist tõeliselt häiritud isikuga. Äkki talle lihtsalt ei meeldinud, kui keegi teine samal trajektooril liikus ja see häiris teda niivõrd, et ta oli valmis jälitajale füüsilist mõjutust avaldama.
Igaljuhul on mul temast siiralt kahju. Probleeme peaks võimaluse korral lahendama ikkagi verbaalselt. Ning kui sul on probleem kellegagi konkreetselt, siis oleks kaval sellele persoonile sellest ka selgelt teada anda.
neljapäev, oktoober 19, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar