Igal majal on oma haisukott

Reede õhtul umbes kella 12 paiku kuulsin akna tagant mingeid kahtlasi kobinaid. Akna peale ilmudes selgus, et mingi "hea" inimene on meie naabrimuti kuskilt tänavalt üles korjanud ja oma auto ning juhuslike möödakäijate abiga meie õuele tassinud. See muidugi ei adunud maailmast eriti paljut. Missiismuud, kui kobistasin kah alla ja üritasime vanamoori kuidagi uksest sisse saada. Talle ei mahtunud pähe, et uksepakust peab üle astuma. Järjekindlalt üritati kinganinaga sellest läbi rammida. Teine asi, mis kogu aeg otsimist vajas ja jälle ära kadus oli ukselink. No kuratküll miks ta kogu aeg siis ära nihkub, kui inimene tahab temast kinni võtta.
Kui muti juba trepikojas oli lasin võõra inimese koju ja üritasin ise edasi toimetada. Mitte et ma eriti rohkem oma inimene oleksin, aga noh ikkagi ühes majas ju. Kui ma olin teisele 5 minutit seletanud, et see ukselink, mida tema käes hoiab ja paaniliselt sikutab ei vii ju üldsegi tema korteri juurde, vaid hoopis mujale ning et trepp, mida tema lootis teiseltpoolt ust leida asub ju siinsamas pool meetrit eemal, hakati lõpuks trepist üles komberdama. Kuna meil on küllaltki järsk ning pikk trepp, siis kartsin seda etappi kõige rohkem. Väga ebasanitaarsele mutile ei tahtnud kätt kah külge panna ning nii ma siis liipasin talle trepil järgi nig olin valmis vähimagi tasakaalukaotuse peale tagant toetama/kinni püüdma. Tegelt oli mul kogu aeg kartus, et kui ta kukub ja ma teda kinni ei suuda pidada, siis olen matsti trepist all ja pea lõhki.
Õnneks aga jõudsime ilma kukkumata üles. On meil ju head trepikäsipuud, mida mööda on suhteliselt hea üles "roomata". Nüüd aga oli järgmine probleem: uks ju lukus. Pakkusin ennast küll lahkelt ust avama, aga minu abipakkumisest öeldi ära -- ega iga võõrast inimest saa ju usaldada oma korteriust avama. Pealegi pole võtme leidmine mingi lihtne kunst. Minu õnneks, sest ma tean väga hästi, et nii kui natuke seda korteriust paotada, tuleb sealt kohe selline lebra vastu, et iga selleks spetsiaalset koolitust mitte saanu kokub kopsti maha. Mis muud, kui kerisin aga jälle telekat vaatama ning varsti magama.
Sellega aga polnud veel kõik. Hommikul, kui mina lapsega välja hakkasin minemaavastasin, et muti oli ennast parasjagu puhkusel oleva naabri uksemati peale kerra keeranud ning magas ennast välja. Terve koridoripõrand oli võtme otsimise käigus taskust välja pudenenud münte täis ning koridoris levis võigas hais. Esimene kartus(alateadvuses lootus) oli, et muti on vedru välja visanud, aga ei. Liigutas, järelikult elas. Hiljem, kui ta silma lahti tegi, üritasin ka vestlusse laskuda ning keelitasin teda ikkagi tuppa minema. Loomulikult pakkusin ka ennast appi, aga mulle vastati kindlalt, et tema eelistab tuppa minemisele sealsamas edasi lamada. Ja nii veereski päev õhtusse Järgemööda käisid vist kõik naabrid seal läbirääkimisi pidamas, kuid kõik tulutult, kuni ühel lihtsalt üle viskas ning sanitarid ja võimuorganid kohale kutsus. Sanitaride keelitused ei kandnud kah vilja, kuid selle peale, kui teda hakati kaineriga ähvardama sai mutt üllatavalt kiirelt kargud alla ning kobis oma tupp edasi haisema. Uksematt, millel möödus öö läks utiili. Kuigi vesiklosett oli sealsamas kõrval otsustati kõik hädad siiski ilma püsti tõusmata ära õiendada. Ei tea, kas prügiveofirma meile nüüd ohtlike bioloogiliste jäätmete prügikonteinerisse panemise eest suurema arve kah esitab?
Vot selliste eluseikade nägemisel peaks igal normaalsel inimesel tekkima tõrge kõiksugu meelemürkide (üle)tarbimisele. Olgu see siis odekolonn (tõenäoline konkreetse situatsiooni tekitaja) või miski muu.
Oi rõõmus on see päev, kui saan ükskord sealt majast rahulikumasse kohta ää kolitud.