Sügisene Paljassaare poolsaar

Tuleb tunnistada, et eelmine kord, kui ma paljassaare poolsaarel uitamas käisin oli sinna palju raskem pääseda. Siis pidi mööduma valvuriputkast, suurest kurjast koerast ning läbima mingi puiduterminali. See oli ka hea mitu aastat tagasi ning vahepeal on ajad ja olud paljutki muutunud. Enam pole kuskil tõkkepuud ees ning ka koerad on vaid tee ääres asuvate majade hoovides. Piirkond on samuti vaba ligipääsuga ning puiduterminalist pole enam ammugi mingit jälge. Selle asemel on nüüd avalik rand ning sellise ilmaga nagu nädalalõpp andis ka omajagu surfajaid.
Kuna sai tehtud poliitiline otsus seiklusvõistluse hooaega veel ühe üritusega pikendada, siis vaja veel natuke trenni teha. Ja mis sobiks paremini, kui teha üks tiir paljassaare poolsaarel nii koduümbruse tutvumise eesmärgil.
Minek ja tulek oli 2*5km mööda linnatänavaid. Minnes tegime küll väikese otsa mööda raudteed, kuid see on iga osa ja jätame vahele.
Ütleme, et ranna läheduses on väga palju väikesi rajakesi ning sörkida sai suhteliselt ranna lähedal. Väga liiva sisse ei roninud, seetõttu ka väheke veest eemal. Põhjapoolseima tipuni jooksime mööda teed aga kuna tagasi oleks pidanud mööda sama teed tulema, siis tõmbasime lihtsalt mööda ranna äärt edasi mööda kive ja kände. Vahepeal tuli küll tunne, et tihnik läheb kõrgeks ja on oht sohu sattuda, kuid see aasta on ikka nii kuiv, et muu hulgas on veevaba ka kahe neeme vahel olev roostik/tihnik. Vahepeal tuli võtta "kontrollpunkt" mingist vaatetornist (Simulatsioon peab ikka täielik olema) ning jällegi jooks mööda kahelt poolt okastraataedadega palistatud teekesi. Siin seal tee kõrval ka mõned militaarrajatised, kui aega ja viitsimist võib neisse sisse piiluda ja otsas turnida. Üks asi, mida tasuks seal poolsarel aga vaatama minna on see "veetünn", mis juba kaugelt silma hakkab. Ehk siis tegu mingi betoonsilindriga, mis läbimöödult ehk mingi 10-15m ja kõrgusega 20-25m. Külje pealt läheb üles redel ning üleval on piiretega jalutusrada. Sealt alla (sissepoole)on aga sünge vaade -- kobrutav vesi ja püstloodis seinad. Kui seal mõni xdreami etapp toimuks, siis KP juurde võiks köiega laskuda. Ilmselt pooltel tiimidel jääks asi tegemata. Tugeva tuulega nagu pühapäeval oli eriti "tore" sealt redelist üles ronida ja üleval ääre peal turnides merevaadet nautida.
Noh edasi panime jälle mööda ranniku äärt plagama. Ühes kohas oli teekene nii pajuvõsa alla mattunud, et sealt pidi lausa läbi pugema. Rattarööpad tundusid aga täiesti olemas olema, eitea kuidas ja millal seal küll viimati sõideti.
Aastate eest, kui seal viimati käisin toimus loodusest tagasi tsivilisatsiooni jõudmine nii, et sattusin rattaga ootamatult Tallinna Vee territooriumile ning ei leidnud enam suletud territooriumilt väljapääsu. Tiirutasin seal mõnikümmend minutit ringi ilma et oleks kuskil mõnd valvurit või asjapulka näinud (nädalavahetus) Lõpuks hakkas mingi jorss silma, kes mind värava juurde juhatas ja lahkelt välja lasi. Seekord võtsin suuna rohkem poolsaarega risti, et mitte sama viga korrata. Asjatu lootus. Teeke mis sai valitud lõppes suurel asfaltplatsil, kus tõenäolieslt kuivatati veest kokku kogutud ja välja sõelutud muda/mulda. Õnneks sai väikese tiiruga siiski õige tee peale välja ja oligi tagasitee jalge all.
2 tundi liigutamist ja poolsaarel tiir peal. Tegelikult on seal poolsaarel aga avastamisrõõmu veel küllaga ja oleks väga tore, kui selle piirkonna kohta mõni orienteerumskaart oleks. iseenesest võiks seal mõni orienteerumispäevakki toimuda. Materjali maastiku näol nagu oleks. Mis aga kõige tähtsam: See on koht, kus enamus Tallinna elanikke pole enne käinud, tunne oma kodulinna. See kui sa oskad Stockmannist Viru keskusesse jalutada ei tähenda veel, et linn on selge. Vähemalt tervisejooksu tegemiseks on see küll täiesti sobiv koht. Lühikese ajavahemikuga saab nautida vaadet nii Viimsi kui Kakumäe poole.