BAR 06 vol.1 ehk kuidas me sinna jõudsime

Et rääkida eelmisel nädalavahetusel toimunud seiklusvõistlusest tuleb alustada sellest, kuidas me üldse Lätti ja võistluskeskusesse jõudsime. Mõnes mõttes oli see nagu proloog. Küll mitte nii aja peale, kuid see-eest erinevate takistuselementide ja tiimitöö ülesannetega.
Neljapäeval oli tunne, et suvekummidega ikka lätti ei põruta. Teed tundusid tuisused ja libedad olema ning ega ju tea, mis lõuna pool ees ootab. Seega sai nati tsekitud ja endale rehvide ost ja vahetus järgmise päeva hommikuks kokku lepitud. Kes ütles, et järjekorrad on pikad ja läheb 2 nädalat? Häh... Kui ikka vaja küll siis saab. Ja eks oma osa oli ka selles, et kulutasin märkimisväärse summa rehvide ostuks. Kui hommikul kokkulepitud ajaks jazz'u jõudsin, selgus, et tegelik tööpäev algab neil alles pool tundi hiljem. Õnneks sain töökoja poisiga jutu peale ja võeti auto siiski ette (leiti ming märkmepaber olukorra seletusega eelmiselt vahetuselt/ülemustelt). Muideks, kui veel suvekatega üritasin jazzu juurde sisse keerata, siis oli see teeots seal nii libe et tegin tutvust lumehangega. Lihtsalt masin keeldus enne tee otsa lõppemist seisma jääma. Kõks oli küll väike, kuid näitas hästi kätte selle mis oleks võinud pikemale otsale minnes juhtuda. Tunnike hiljem oli mul auto käes ja sain hakata ajama rattaraami võtmeid, ja muid vajalikku stuffi. Tööl jõudsin olla minimaalselt, kuid õnneks oli (töö)olukord rahulik. Kodust asjad peale, ja veel piimaringile(osalejate/asjade pealekorjamisring). Viimases Tallinna lähedases punktis otsustasime siiski kogu koorma ringi pakkida. Nimelt toppisime kõik kaherattalised auto kongi. Nii säiliksid nad puhtamad ja kuivemad ning tuuletakistus kah väiksem. Riiga läksime loomulikult Tartu kaudu et ikka pikem ring tuleks ja õigeks ajaks kohale jõudmisega tuugaks läheks(neljas tiimiliige oli Tartust). Veel viimased ostud kohustusliku varustuse hulgast, et meid ikka starti lubataks ning hakkasimegi juba kell 17 riia poole edasi liikuma. Nüüd oli selge, et seitsmeks me küll kohe kindlasti kohale ei jõua, kuna aga osavõturaha pidime pre-party'l maksma, nii oli kokku lepitud, siis võtsime suuna siiski Riia peale.
Riiga jõudsime kuskil 8 paiku, kuid enne oli vaja leida veel üks raha automaat, ning läbi terve pika linna sõita õigesse kohta. Siinkohal tahaks räigelt sõimata lõunanaabrite pealinna liikluskorraldajat. Absoluutselt KÕIK, kordan igaks juhuks veel: KÕIK foorid olid otsustanud meie sõitu aeglustada. Kui Tallinnas on mingisugune roheline laine siiski juurutatud, siis seal oli asi lahendatud pigem seda punakamat värvi laine järgi. Nii kui sinul roheline süttis, siis nägid, kuidas järgmine foor hakkas vilkuma ning transformeerus liikumist keelavaks värviks. Ja nii kesklinna sõidul, kui ka pärast kesklinnast uuesti välja sõidul.
Linnast välja sõitsime aga alles peale seda, kui olime lootusetult hiljaks jäänutena pre-party asukohast läbi käinud ja X-Xport poele pilgu peale visanud, LIDO's (oli vist selline nimi) söömas käinud ning natuke linnas ekselnud.
Just siis, kui jõudsime maanteele, kus oleks saanud kiiremini ja takistusteta sõita otsustas ilmataat meile hakata lund krae vahele kallama.
Tegelt poetas ta helbeid ikka auto peale, aga seda nii tihedalt, et julgesin nähtavuse puudumise tõttu sõita vaid 40-50 km/h. Ja ma olin seal üks kiiremaid liiklejaid.
Otseloomulikult polnud sellises lumepadrikus suunaviitasid korralikult näha ning õigest teeotsast sai väheke mööda põrutatud. Tagurdada aga ei saanud, sest ei näinud, kus on tee äär ja kus on tee, kõik oli ühtlaselt lumesaju taga peidus. Saatsime siis "majaka" Jaagu isikus välja taskulambiga näitama, kuhu peaks sõitma või keerama.
Järgnev teelõik, mida oli vaid 38 km möödus tihedas lumesajus lähituledega sõites. Või no mis sõites. Pigem oli see selline ettevaatlik venimine. Lisaks kõigele muule selgus, et mul oli tuuleklaasi pesupaagis mingi natuke lahjem stuff ja vedelik külmutas mul vee pritsimise otsad kinni. Lund aga tuli nii palju, et pläga kuhjus kojameeste peale ning külmus sinna kinni, see omakorda takistas klaasi kuivaks lükkmaist, mistõttu tekkis ka klaasile läbipaistmatu kiht. Kokku võttes sai iga paari kilomeetri tagant auto seisma jäetud, välja kobistatud ning käsitsi kogu see krempel jääst puhtaks kaabitud.
Brr... ja järgmisel päeval pidime minema jalgratastega sõitma. Metsa. Külma ja lume kätte. Hostelis saime magama suhteliselt vara. Kell 2 öösel olid vist juba kõik teki all :)
Mitte just kõige parem sissejuhatus läti seiklusvõistlusele. Või siis just et igati sobilik?