BAR 06 vol.2 ehk mis me seal tegime

Start.
Kalpsasin kiirelt kaardipaki poole ja koukisime sealt kotist välja ühe aerofoto paar lehte legendidega ning roadbooki (punktide nummerdus ja etappide kirjeldused ja legendid). Kiletasime vajalikud asjad ja panime esimeste punktide poole ajama. Need tuli siis selle lennuki pealt tehtud foto järgi lähiümbrusest üles otsida. See oli peale pisukest mõtlemist ja enese enamvähem paika panemist üldsegi mitte keeruline.
Edasi tuli liikuda juba legendi järgi: 1,15km pärast pööre vasaskule jalgrajale, 0.34km pärast ristmikust otse edasi, ... Ja nii järgmised 35 km.
Tegelikult oli lätlastel ka paar vimkat sisse planeeritud. Esimene mõtlemise koht oli siis, kui legendil oli kirjas mingi ristumine teise teega, kuskilt mujalt kohast legendist. See võttis natuke kukalt kratsima ja panime väikest pausi pidades siiski antud kursil edasi, kuid õnneks oli meil tiimi sees ka helgemaid päid, ning jõudsime selgusele, et vahepeal on kaval ka roadbooki jälgida. Selgus, et järgmine punkt peab olema 53 ning selle juurde saab just nimelt legendi juures viidatud ristumise kaudu. Tegime siis selle pisikese tiirukese ikkagi ära. Kuna lätlased on visad ja taibukad tõprad, siis oli sama, kuid samas ikka natuke teistmoodi nipp tehtud ka järgmise punktiga. Pidi kasutama ristuvat ja hoopis teises legendiosas kirjeldatud teed, kuid et asi nii lihtne ei oleks pidi seda tagurpidi lugema. 0,25 km eest oli vot selline ristmik ning kui sa oleksid sõitnud vastupidises suunas, siis oleksid sa keeranud vasakule. Loomulikult oli legend ikkagi piltide ja numbrite kujul, muidu me olekski sinna metsa nuputama jäänud.
Väga kaval ja riukalik igaljuhl, möödusime hiljem mitmest tiimist, kes mõtlikult legendi uurisid ja üritasid meilt läti keeles küsida, kas me oleme mõne kontrollpunkti kah leidnud. Tegime näo nagu me ei teaks asjast midagi ning sahistasime valges lumes rahulikult edasi.
Järgmine punkt oli millegipärast otse raja ääres ja korralikult legendile märgitud. Ilmselt selleks, et meie valvsust hajutada ning et me järgmise ristumisteate kohal ikka ringiga sõidaksime. Õnneks nägime lätakate järjekordset plaani läbi ja valisime otsema tee etapi lõppu. See tuli siis jälle sõita tagurpidi legendi abil.
Järgmine etapp oli jalgsiorienteerumine. Väga lihtne. Isegi siis oleks olnud väga lihtne, kui me oleks pidanud ise orienteeruma. Mingi elevandikari oli sealt juba läbi trampinud ja suure laia raja sisse tallanud. Ole ainult mees ja käi mööda rada. Tegelikult aga pidi ikka natuke kaarti kah vaatama, sest üks punkt oli kavalalt puu taha peidetud ja kui ei oleks kaarti vaadanud oleks selle võtmata jätnud. Just nagu need kuue varbaga lätlased, kes meie ees siblisid. Kahju ainult, et tagant tulevatele tiimidele kogemata punkti asukoha ära reetsin.
Jooksu ajaks sai oma seljakotid rataste juurde jäetud ning otseloomulikult oli tagasitulles joogikottide voolikutes spordijoogi asemel hoopis spordijää. Väikene voolikusoendus ja mudimine ja imemine lõkke paistel ning sõit võis jätkuda. Muideks külma oli sel ööl kuskilt otsast 15 kraadi saadud, seega oli joogi külmumine pidev ja süvenev probleem.
Nüüd anti meile kätte mingi imelik legend, mille sarnast varem polnud kohanud. Põhiline, et kui enne oli antud vahemaa ja ristmiku kuju, siis nüüd oli antud kas vahemaa, üldine kilometraaz etapi algusest või ajakulu antud lõigule. Põhiline aga oli see, et järgima pidi ette antud keskmist kiirust, sest kui jõudsid etapi lõppu varem kui ette nähtud said trahvi ja kui jõudsid hiljem, said kah trahvi.
Aga ega lätlased pole papist poisid. Nad (korraldajad) olid selle raja läbi KIHUTANUD ajal, kui polnud lund ega kedagi. Meil aga tuli sealt külmetavate sõrmede ja varvastega läbi uisutada pilkases pimeduses ja jäisel ning lumisel rajal.
Tegelikult olid rajameistrid ikka huumorisoonega vennad. Selgistuseks üks legendijupp:
- peatu üheks minutiks ja tutvu legendiga (selle jätsime loomulikult aja kokkuhoiu mõttes vahele)
- 0,26 km pärast vasakule, kiirus 17km/h
- kiirus 22 km/h sõida 3:41 min siis hoia hargnemisest vasakule
- Sõida edasi kiirsega 12km/h Kuni kogudistants on 3,49km, siis tee 180 kraadine pööre ja tule sama teed mööda tagasi :)
- põhjusmõtteliselt sõida tagasi sinna samasse kohta, kus pidid peatuma ja legendiga tutvuma.

Meie jõudsime sõita natuke seda kiiret lõiku enne kui taipasin, et tegemist on ühe järjekordse petekaga. Keerasime otsa ringi ja võitsime nii mõnedki minutid. Edasine sõit oli külm ja vaevaline. Iga natukese aja tagant tuli seisma jääda ja sõrmi mudida ning neile kuidagi eluvaim sisse puhuda. Samas aga oli kogu aeg kiire, sest aeg tiksus ja trahviminutid on teadagi tunduvalt pikemad kui tavalised.
Loomulikult külmus meie jook alatasa voolikusse ära ning seda pidi lahti koukima ja mudima. Mul sai ühes kohas villand ja tõmbasin kileka seljakotile peale ehk siis tekitasin endale oma isiklikku subtroopikat. Aga pole midagi öelda, nipp aitas. Edaspidi oli minu jook kogu aeg vedel ja enamvähem leige. Ja loomulikult käisid kogu aeg kõik minu põues joomas, kuna endil oli voolik kange. Oi kui uhke oli olla... Imelikul kombel oli peale võistlust veel korralik ports jooki üle. Järgmisel korral nii külma ilmaga võtan vist vähem vedelat kaasa.
Kuskil 22 km peal olid aga rajameistrid veel ühe vimka sisse visanud. Nimelt oli rada juhitud läbi mingi suvilarajooni ning seal sees tegi üks teekene järskude pööretega silmuse. Kui korralikult legendi ei jälginud ja rajameistrite mõttest aru ei saanud, siis eksisid õigelt teelt nagu niuhti. Meil õnneks läks tänu minu "meisterlikkusele" tips-tops, kuid ümbruskonnas oli suuremaid mõtlikke punte näha küll.
Ja saabuski selle legendi viimne punkt. see oli ettenägelikult pandud nii, et sinna sai vaid kõndides/ronides ning sealt edasigi sai vaid ronides. See toimus aga juba tavapärase kaardi ja orienteerumise järgi, mis muuhulgas tähendas seda, et raja valik oli vaba ja võita või kaotada sai sellest johtuvalt metsikult.
Nii juhtuski, et 64-ndasse punkti sukeldudes (Noh seal oli ikkagi sügav lumi ja mingid tallumata metsasihid) avastasime eest vaid ühed kerged jäljed ning needki olid vaid ühesuunalised. Aga tagasi pidi tulema sama teed pidi. Mäletasin ähmaselt, et juhendis oli punkt jalgrataste kaasas tassimise kohta, ehk siis ei tohtind jalgrattaid punktis käimise ajaks põõsasse jätta. Meie ees olijad olid seda küll teinud, kuid meie üritasime korralikud olla ja sumasime koos ratastega lumisesse metsa.
Siinkohal pean toonitama, et legendi jälgimine on kasulik. Ainult kaardi järgi punkti otsides võib puusse panna, sest ega see ei pruugi kaardil ju täitsa õige koha peal olla. Õnneks meil väga kaua sellest arusaamiseks ei läinud.
Igaljuhul oli nüüd seis selline, et meie ees sõitsid üks lätlaste punt ja tagant polnud kedagi näha. Lätlased sõitsid kiirelt ja hoolimatult, meie võtsime aeglasemalt, kuid jälgisime kogu aeg kaarti ning kokkuvõttes püsis tempo sama. See oli tegelikult trassi toredaim koht, sest olime niiöelda süütu lume tarbijad. Olime esimesed, kes ratastega läbi paksu lume sõitsid ja sumpasid. Järgmistel oli juba lihtsam metsatukast läbi minemiseks õige koht valida ning teederägastikus õige ärakeeramise koht valida. Niimoodi sai liigutud enamvähem orienteerumise etapi lõpuni. Seal jõudis meile järgi ISC ja veel mingi lätlaste punt.
Algas järjekordne legendi järgi sõitmine ning kohe esimese keeramise juures ajasin distantsi kümnendid sassi sajadikega, õnneks mitte kauemaks, kui oli vaja lätlaste segadusse ajamiseks ja valele teele ärgitamiseks. Vahest on ikka hea tunne, kui õigel ajal õige koguse eksid :)
Et aga meie tempo ei kannatanud tõsta, läksid kiiremad siiski mööda ja eest ära ning meie panime oma tempoga edasi. Kui sõrmed tuimaks muutusid, siis sai kinni peetud ja plaksutatud ja vehitud ja muditud. Kui varbad hakkasid külmast kangestuma astusime rattalt maha ja tegime kõndi. Mõnes kohas oli ilus sirge asfalttee, kuid meie kõndisime, sest jalad tahtsid liigutamist. Mina üritasin mingi aeg isegi kotis olnud varusokke tossude peale venitada, kuid raisad ei veninud piisavalt ja see diil jäi katki.
Mingil hetkel jõudsime järjekordsesse suvilate rajooni ning seal ootas meid ees omapärane ülesanne:
"KP 69 located in seasonal village area, in sector 292 Eglu street. Punch the KP and continue the navigation protocol no 4. There's street map located somewhere in the village area. It is allowed to split when searching for checkpoint"
Egas midagi, tundus mõistlik. Tegime sinkavonka siin ja seal, majanumbreid ega tänava nimesid eriti ei paistnud olema, kuid mõnel pool siiski paistsid silma. Sektoritest hakkasid silma vaid alfabeediga tähistatud asjad. Suhteliselt kiirelt õnnestus leida see viidatud tänavate kaart, kuid meie kurvastuseks puudus seal otsitava tänava nimi. Küll aga panime tähele, et mõningad tänavad olid ilma nimeta. Vot neid siis kammmima hakkasimegi. Vaatasime läbi viimse kui ühe kaardil leidunud, kuid markeerimata tänava, kuid tulemus oli ümmargune null. Isegi veel hullem, sest aeg kulus, sõrmed külmetasid ja ideedest mis edasi teha oli puudus. Olin üritanud ka majadelt numbreid piiluda ning panin tähele, et ühe nurga poole minnes muutusid need suuremaks. Muidu olid vahemikus 0-50, aga seal nurgas muutusid järsku 100, 200 ja rohkem. Jõudsime aiaväravani, mille kõrval ilutses number 296 ehk siis otsitav pidi olema kuskil siinsamas lähedal. Sealpool tänava otsas aga, kuhu oli tarvis suunduda oli kuri kohalik tüüp oma kurja kohaliku ja kohutavalt suure koeraga. Temale muidugi ei mahtunud pähe, et me ei mõista tema lätikeelset mulinat(loe: sõimu ja ähvardusi) ning mingit mööda päsemise võimalust ei paistnud. Äärepealt oleksime hoopis hambad säärde(või koera suurust arvestades kuskile kõrgemale) saanud. Alternatiiv -- kõrvaltänav. Ja seal ühe maja ees, aia sees, täiesti silmapaistamtus kohas seisiski nukralt kontrollpunkt. Esimesed me ei olnud, sest mõni jälg oli veel, kuid see punkt oligi meie edasise edu saladus. Paljudel jäi see võtmata ning sellega kaasnes 2h trahvi.
Kui uuesti oma tiimi kokk suutsime korjata ning mõnele läti tiimile punkti otsimises näpunäiteid olime jaganud sai üritatud edasi liikuda. minul olid selleks ajaks sõrmed lootusetult tuimad ning olin käed sügavale püksi toppinud. Enne loomulikult märjad kindad käest, ja põuest võetud soojad sokid käe ümber topitud. Tegelikult oli as nii hull, et peast käisid läbi katkestamise mõtted. Igaljuhul alsutasime liikumist nii, et minul käed kuskil sügaval riiete all ja ülejäänud talutasid rattaid. Peale kilomeetrit kahte kõmpimist sain käed enamvähem soojaks ja funktsioneerima, kuid külmus ja tuimustunne jäi ikkagi sisse. See on muideks isegi praegu, kaks nädalat hiljem nii. Järgmine kord, kui kuskile külmaga välja lähen panen endale korralikud käpikud kätte ja pikema otsa puhul võtan kindlasti kuivad varukindad kaasa. Õnneks sai see rattaetapp suht kohe otsa ja algas jalgsi orienteerumine. Enne aga tegime korraldajate lõkke ääres natuke pausi.
Olin kaval ja panin oma kindad lõkke äärde kuivama. Ma ei olnud aga arvestanud oma kinnaste temperatuuritaluvusega ning mõned hetked hiljem sain tagasi kindad, mille väikese sõrme osa oli kokku ja auklikuks sulanud. Lappisin augud mäkaivari teibiga, kuid kui üks kinnas mahtus peale sõrme kahandamist hädavaevu kätte, siis teisel juhl oli juba paljalt peale vaadtes selge, et sinna ma küll oma sõrme sisse ei suru. Selge, edasi tuli väikest sõrme peapesas hoida. Positiivne asja juures oli aga see, et sain teha vana head "vaata ma murran enda sõrme otsast ära" trikki. Kaardi lugemise ülesande delegeerisin edasi, endal sõrmede soojendamisega niigi tegemist. Sellest hoolimata liikusime jõudsalt mööda elevantide rada edasi. Jooksusammu ei teinud, liikusime vaid kõndides ja roomates, viimast siis nende mõnusate järskude jõekallaste kohal. Eestis pole just eriti palju kohti, kus sellise pikkusega sellist turnimist teha saab.
Raudteetammi pealt oli kah tore liugu alla lasta.
Ja siis saabus see kauaoodatud ronimise punkt. Olime ju terve tee kaasas vedanud portsu (kaks komplekti) varustust. Iagaüks pidi läbima ühe kõrgseiklusraja, erinevad raskusastmega. Kuna minul käed tömbid ja kindad füüsilise puudega, siis otsisime endi seast kellegi teise vabatahtliku raskeima raja peale.
Seal ronimisvarustuse jagamise punktis muideks oli üks sõbralik lätlane, kes üliusinalt osalejatele teed ja SOOJA LEIBA jagas. Pean mainima, et see oli kõige parem suutäis kogu võistluse jooksul. Ilmselt selle pärast seal ka nii pikalt aega viitsime enne kui ronima suundusime. Igaljuhl said kolm meist oma ülesandega kenasti hakkama, see värskelt leitud vabatahtlik aga sattus ootamatult raskustesse. Rajale pääsemiseks pidi üles ronima aasadega köiest, mille aasade/jalaastete vahe oli meeletult suur. Ei tea, kas oli põhjuseks kogenematus köietöös või suur väsimus jalgades ja kätes, igatahes saime selle raja pealt 30 min trahvi. Kahmasime endale veel mõned suutäies leiba teele kaasa ja jalutasime viimast jalgsi lõiku võtma. Esimene oli seljandiku peal kraavis, teine raudtee all olevas truubis ning kolmas juba enne korra võetud punkt kuusevõsas.
Uuesti rataste juures asutasime endid kiiresti minekule, sest ega külm ei anna asu. Järgmine 12km tuli jällegi ajalise legendi järgi sõita, kuid meie tempo oli ettekirjutatus ikka tunduvalt väiksem. Juba paljalt jalgade soojendamise jalutuskäike tuli kilomeetrites ning ega see sõitmistempogi kiire olnud.
KP 78 tähendas seda, et edasi oli vaja tegeleda vaid joont mööda sõitmisega ja tee kõrvalt fotode peal leiduvate objektide otsimisega. See fotoorienteerumine oli jällegi üks meie jaoks uudne etapp. Korraldajad andsid meile paberilehe 9 fotoga objektidest, mida oli pildistatud trassi pealt. Näiteks oli seal üks puu küljes metsapiiri tähistav silt, mingi kõveraks väänatud postkast/kilomeetripost, kõver puu, jäme mänd, oksahunnik, maagiline nr 68 jne. Ja muidugi iga võtmata punkti eest vastavalt raskusastmele ka trahv 10-30 min. Kõik need objektid pidid olema siis järgneva 24 km jooksul. Ja see etapp algas pimedas ehk siis märkamine veelgi keerulisem.
Kuna meist väga sõitjaid ei olnud, siis oli meie õnn, et suur osa trassist läbis täiesti sõidetamatuid sihte. Seal sai rahulikult tiksuda ja ümbrust piielda. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil ja enamusel jäi võtmata üks 30 min punkt jahimeeste istumispuki redelipulga pealt. Tegelt oli nii, et see oli sihi ristumiskohas ja me isegi vaatasime, kas need pukid mis mõlaml pool rada paistsid võivad õiged olla, kuid siis leidsime sealtsamast ristist veel teisegi fotoobjekti ning pukkide kohta kujundati ilma lähedale uurima minemata arvamus, et pole vist ikka päris see õige väljanägemisega ja siht on kah nagu natuke teistmoodi (lumi oli vahepeal maha sadanud).

Kauaoodatud finish saabus 21:19:45 peale starti ning enne meid oli kohale jõudnud vaid 11 tiimi. Olime oma saavutusega rahul. Ikkagi tegime oma elu esimese läti seiklusvõistluse läbi. Seda, et me võrreldes teistega nii vähe trahvi saime ning selle tõttu esikolmikusse mahtusime saime teada aga alles siis, kui olime parasjagu velode autosse pakkimist lõpetamas(väga pikk protsess) ning Tanel mulle telefoni teel asjast teada andis. Meie eduks oli lihtsalt stabiilne ilma vigadeta liikumine ning trahvide minimiseerimine. Kokku saime siis 3 tundi, 14 min ja 15 sekundit trahvi. millest 30min oli ronimisest ja 30min fotoorienteerumisest. Ülejäänud tuli sellest aja legendi sõidu pealt. Mõlemal etapil jäime hiljaks mingi 22 min ringis millest tambovi konstandiga korrutamise teel saadi vähe suurem number. Esimesel ajalegendi etapil saime väiksuselt kolmanda trahvi ja ülejäänud olid kaunis kaugel järgi, kuid teisega saime ühe viletsaima tulemuse. Nojahh, teisel lõigul polnud ju mingeid vimkasid sisse planeeritud ning meie aeglane liikumiskiirus ei tasunud ennast kuskil ära. See trahv oli aga kokkuvõttes ikkagi kõige väiksem. Järgmine 4:02:39 ja veel järgmine 4:18:51.
Sõida aeglasemini, aga korralikult.
Kui trenni jõuab teha ja järgmisel aastal on jalad ja käed saadud külmast ära paranenud, siis mõtleb järgmise läti võistluse peale.

Ametlik leht