Tegime, aga mitte päris ära.

Hommikul varakult lapsed voodist välja pekstud, nati toitu suhu topitud, riidesse pakitud ning autosse meelitatud sai nad lõpuks poe parklas vanaemale üle antud.
Ja jõudsimegi täpselt õigeks ajaks lipupunkti (Loo asub nüüdsest vist Rae vallas). Igaljuhul järgnev tunnike möödus nii, et ei toimunudki suurt midagi, sest üks inimene jagas vaid kaarte ja infot ja prügikotte ja suure pinnimise peale saime teada, et meie peaks hoopis Jürisse minema ja sealt on ehk lootust ka prügikotte saada, kuhu metsa all leiduv staff toppida. Hiljem kuulsin, et see lipupunktis uimerdamine oli veel mitmeid sisutuid tunde kestnud. Suht jama, kui oled tulnud midagi ära tegema ning siis lihtsalt passi ja köö aega surnuks, sest keegi pole võimeline sulle järge kätte näitama.
Panime siis Jüri poole ajama ja kohale jõudes oli seis trööstitu. Saime sealt veel mõningad kotid, kuhu saaks olmejäätmeid panna. No igaljuhul panime oma prügihunniku poole minema ja peale mõningat ekslemist saabusime kohta, kus oli tee äärde lugematul hulgal autosid pargitud ja inimesi loomulikult veelgi rohkem.
Ma pole kindel, kas läksime ikka päris õiget hunnikut koristama, aga suhteliselt lähedale.
No kaasa võideldud kotid said kohe täis. Siis edasi sai suuremõõtmelisi asju konteinerisse tassitud ja siis mingi hetk sai terve tiki treiler auto tuuleklaase täis laotud ja siis kümmekond mitmekümneliitrist õli/masuudi/tökati kanistrit tee äärde sikutatud. Seda siis teeotsa esimese 30m ulatuses. Edasi sai suurema seltskonnaga koos paar konteinerit kiiruga sodi täis loobitud ning oligi varsti aeg niikaugel, et peaks vähe keha kinnitama. Kõne koordinaatorile andis kinnitust, et veel jõuame enne toitlustamise lõppu kohale.
Kohapeal (no ikka pika autosõidu järel) selgus, et toit on otsas ja tehke mis tahate. Selle peale tahtsime poodi minna ja pelmeene osta. Õnneks oli minu pesa vaid 5 min kaugusel ja seal me siis jõuvarusid taastasimegi.
Ja siis olime tublid ja läksime samasse kohta tagasi prügi hävitama. Selleks hetkeks oli tee ääres vaid mõni üksik auto, teeotsas paar tühja konteinerit, aga juba pakendatud prügi asus teeotsast tubli 100-200m kaugusel ning see tassimine oleks suht mõttetu olnud.
Korra tuli veel üks tühja konteineriga auto, mis õigesse kohta paigutatuna 10 minutiga täis sai.
Muidu aga tegelesime seal vaid rehvide autokasti loopimisega. Peaaegu et non-stop. Kuni tööpäeva lõpuni st. sest edasi enam kastiautod ei liikunud ja mis meilgi enam teha.
Nii siis jäigi vaid nukralt vaadata, kuidas väikene metsatee mõlemalt poolt paksult rehvidega palistatud ja metsaalune tuugalt prahti täis jäi.
Keegi mainis midagi suvisest maleva külaskäigust, aga tol hetkel tundus see kaunis kahtlane. Ainuke lootus oli, et mujal eestimaa pinnal kulges see koristuspäev ehk paremini, kui minu kokkupuutepunktides. Hiljem sain teada, et nii hull olukord kui meil seal Väo karjääri taga oli olnud veel kuskil harkus ja siis loomulikult ülgasel. Ise arvan, metsas käimiste järgi, et eks ikka mõnel pool mujal kah.
Aga hoolimata väga poolikust lõpptulemusest oli kasu ikkagi. Selles pole kahtlustki.

Kas või juba isiklikult tasandilt vaadates, et tiimi kokku panemisel lubasin ürituse järgselt õlut ja sauna. Sooja õlut ju keegi ei taha, vot selle pärast olin sunnitud endale keldri kaevama. Esialgu küll väikese ja ajutise, kuid kuna asi end täiega õigustab, siis nüüd tean juba millise tulevikus teen.
Ja kuna saun ilma lavata on peaaegu sama hull kui soe õlu, siis ööl enne 3-ndat maid saagisin ja kruvisin ma lõpuks ometi selle kauaoodatud lavakonstruktsiooni kokku. Lavalauad sai tegelikult lõplikult kinnitatud alles peale saunaahju tule tegemist, aga sellest pole hullu, kui õlu ikka külm on :)