No nüüd on küll asi imelikuks läinud. Vähemalt kujutasin nii ette kõrvaltvaataja mõtteid, kui keegi juhuslikult oleks mind eile lõuna ajal põllu peal näinud. Aga elus on asju mida peab proovima ja nii saigi seltskonna mõttes kepid kätte võetud ja astuma hakatud.
Eelnevalt olin vaid suusakeppidega jooksmist proovinud ja taustana teadsin, et kepikõnd annab ülakehale hääd koormust. Nüüd tean aga, et suusakepidega jooksmisega pole mingit ühist nimetajat ja ülakehale annab koormust küll, aga ainult selle arvelt, et jalgadele annab vähem koormust.
Mida rohkem kätega vehid, seda rohkem trenni saad, kui kätega jõuliselt tõugata üritada, siis ei jõua jalad järgi (samm jääb lühikeseks) ja rütm muutub imelikuks. Ja seda kah, et mida rohkem üritad tõugata, seda rohkem põrutad käsi. Aga nagu iga teise harastusega -- harjutamine teeb meistriks ja õige tehnika tuleb erinevaid võtteid proovides ja pika aja vältel.
Kui peaks veel kord kepid kätte sattuma, siis võiks prooviks mingi keskmise raskusega koti selga upitada. Ühtlustab ehk minu jaoks käte ja jalgade koormuse paremini.
kolmapäev, juuni 25, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
no roigastega jooksmine ja kõndimine on ikka päris erinevasse auku trennid, sest lisaks sellele, et käed liiguvad erinevalt, tuleb kõndides ka jalgade tööd jälgida (80-aastaste jalutajate kohta see ei peagi käima). hoiad kanda veitsa kauem maas, siis on hoopis teine tunne.
Postita kommentaar