Vesine värk

Puhkusele minnes panin kirja tegevused, mida tahaks ära teha ning seal nimekirjas oli ka kajaki/süsta sõit. Sellega läks puhkuse ajal nagu läks, aga nüüd kui ilmad jahedamad ja vihmasemad sain kutse tantsule, mille otsustasin vastu võtta. Õhtul jõe äärde, mõned algtõed, seletused ja paati. Aga koivad on mul pikad ja selle tõttu pidin tossud jalast kiskuma, et jalgadel enamvähem normaalne tunne oleks.

Tasakaal. See on oluline. Peaks ütlema, peaaegu et kõige olulisem. Natuke olulisem on veel see, et suudaks tasakaalu hoida nii, et üks süsta serv on üles keeratud ja kui kogemata vale serva üles keerab (valele poole kallutab), siis on jama.
Igaljuhul oli algus raske teha just õigeid liigutusi, set mõnel juhul on enesealalhoiuinstinktid teistpidi suunavad ja siis lõpuks käib sõiduvahend kuidagi sinkavonka ja ühelt küljelt teisele ja sina vaid vehid seal sees kuidagi abitult kätega. Samuti oli mul raskusi süsta otse juhtimisega, kuid see ilmselt kanuust süsta ümberistumise probleem.
Eelnevalt oli mul arusaam, et tulistame mööda jõge kiirelt alla ja ongi kogu moos, tegelikult aga sai iga käänu taga enamuses tahtlikult aga vahest ka tahtmatult nina teise suunda keeratud ja puhatud, tiirutatud. Niimoodi tuli manööverdusharjumus ja voolutunnetus.
Ühes kohas aga kaldusin vastuvoolu hoides valele poole ja vool sikutas mu võssa, kus oli tükk tegemist, et süsta õiget serva üleval hoida ja mitte ümber minna. Sealt lõksust välja punnimisel siis saingi hakkama. Üks hetk oli pea vee all ja eriti midagi ei näinud vaid tugevat voolu oli tunda, mis mind seljaga vastu süsta surus. Sekundi-kaks kestev peataolek möödus kohe, kui tuletasin meelde, mis peab tegema.
Sirutad end ette, haarad sangast, tõmbad põlle maha, surud käed külgedele ja tõukad end süstast välja.
Samal ajal hoiad kramplikult aerust ja üritad mitte hingata. Kui peanupp veest välja jõudis, oli mõneks ajaks kuulmine häiritud. Ilmselt kõrvad vett täis ja muud sellist.
Nüüd siis sain karistatud pikkade koibade pärast, sest ilma tossudeta seal kivise põhjaga jões ei olnud hea. Õnneks oli lähedusest üks saare moodi asi ja seal sai süsta tühjaks ja turvaliselt uuesti sisse ronida.
Edasine oli samatore või siis nati toredam, ainult et pea alaspidi sõitmist enam ei teinud, kuigi mõnel korral oli minek lähedal. Küll aga sai rohkem ja julgemalt keset voolu ringi keeratud ja kivi taga (taasivoolus) hulbitud(surfatud). Jõest välja tulles oli juba kergelt hämar ning riiete vahetamine toimus tänavalaterna all vihmasabinas.

Kokkuvõtvalt sain vastuse küsimusele, kas muretseda endale tulevikus süst või kanuu.