Natuke häbi on...

.. kuna olen peaaegu et põline Tallinnlane ja pole varem sattunud sellisesse poisilikult kihvti kohta, kuhu tänaseks otsaga jõudsin.
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Igaljuhul viis tunnine jooksuots mind läbi Harku paekarjääri vanast osast, kus siis siin seal näha kerge paesein ja hunnikutes paelahmakaid ja klibu. Vot seal peal on hea rannaheeringat harjutada (sõnaseletust vaata siit). Vahepel läheb tormates, siis jälle aeglasemalt, kui pind kaunis kaldus ja klibune on ning kui liiga järsuks läheb, tuleb nelivedu sisse lükata ja kui kivilahmakate kõrguste vahed liiga suureks lähevad, siis tuleb kas hüpata või ronida. Ja loomulikult on sellisel liikumisel põhiliseks ärevuse tekitajaks kiirus. Tempot alla lasta ei tohi.
Adrenaliinilaks on garanteeritud.
Selliseid tasakaalu ja kordinatsiooniharjutusi võib ka rannakividel teha, kuid seal on üldjuhul mere poolt ümmargusteks uhutud kivid ja jalgealune palju-palju ühtlasem ja kindlam.
Peaks seal mingi toreda ringi välja mõtlema ning aega võtma, et oleks näha, kas järjepideval tegemisel ka arengu mõttes mingit efekti on.