Eile sai siis lõpuks nii kaugele jõutud, et plika piisavalt terve ja minul piisavalt pealehakkamist, et läksime koos trenni tegema. Oma uue veloga ja ilma abiratasteta on plikal siledal maal justtäpselt selline tempo, mis minu jooksusammuga enamvähem ühtib ning ürituse võib õnnestunuks lugeda. Tüüp väsis küll suht kähku ja kruusateel on vänderdamist ikka veel omajagu, aga küll see harjutamisega üle läheb. Ja kui tasakaal paremaks muutub, siis jääb ka jõudu väntamiseks rohkem üle. Varsti jõuab ehk kätte aeg, kus ei pööra enam poole pealt tagasi vaid teeme terve ringi ära. Võib ka olla, et kui ta suu mulisemise arvelt natuke kinni paneb ja sõitmisele keskendub, siis jõuab jõud ka jalgadesse ja tasakaal kehasse, aga see pole vist võimalik. Terve see pool tundi, mis me eile liikusime möödus pideva jutuvadina saatel. Mõnele ikka on seda jutukust antud.
Ja kindad peab kah pisikesele kätte panema. Käteraputamise ja jaheda ilma vastu. Huviav, kas nii pisikesele käele pehmendustega rattakindaid kah on?
kolmapäev, mai 06, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar