Uut moodi seiklused on tulemas

Mu salajane soovinimekiri muutus sel nädalal 5 ja pool meetrit lühemaks.
Selle 5 ja pool meetrit tassisin teisipäeva õhtul vaskjala veehoidla randa ja kütsin sellega 6,5km ülesvoolu. Vahepeal tervitasin luikesid, piidlesin pardiperet ning vahtisin põõsas kükitavat kitse. Kui pimedamaks hakkas minema tulid ka nahkhiired välja ning tiirutasid pidevalt mu ümber. Kobras laksas sabaga kalda ääres, kuid hoolimata vaikselt ootamisest ei ilmutanud rohkem enam mingit märki. Tagasi aerutades juhtus ta mulle natuke lähemale, aga peale nina rohkem midagi ikkagi ei näinud. Nii tore õhtu oli, et isegi lampi ei viitsinud panipaigast välja koukida, kuuvalgel sillerdava vee peal oli mõnus sõita. Kui neid vee kohal lendavaid sitikaid ainult nii palju ei oleks.

Autoga kodu poole sõites tuli raadiost lustakas lugu "Meeeeelde jääääääb ..... kauaks ...." Olin samal meelel, kuid discoshõu asemel mõtlesin millestki muust.

Nüüd tuleb see värvika ajalooga alus veel korralikult korda teha, eskimo selgeks õppida, mõned vajalikud varustusjusjubinad muretseda ning hea äraolemine on garanteeritud. Kahju ainult, et pole kahte, seltsis oleks kindlasti toredam.
Ja hoiukoht tuleb kah valmistada. Esimese hooga sai tõstetud elutoa põrandale ja hiljem trepiauku püsti. Kui aga kuu aja pärast trepp tuleb, siis peab asi kahjuks toast välja kolima. Tegelikult oleks ju päris huvitav nurgas seisev sisustuselement.