Sooloseiklus Palukülas

Sai siis ikkagi asjad niikaugele, et olin laupäeva ennelõunal Palukülas SI näpus ja kompass käes tee ääres valmis. 40 aastat vana kaardiga metsa minemine ja sealt punktide otsimine tundus korraliku seiklusena. Heh, vahest on isegi 10 aasta vanuse kaardiga suht lootusetu paberit ja reaalset olukorda kokku viia. Otsustasin kasutada reljeefi ja kraave ning teede/radade olemasolu kaardil suht unustada, kuna need on esimesed asjad, mis ajaga muutuvad.

Algselt oli teada vaid seda, et 71-sel aastal oli võitja aeg alla 4 tunni ja kontrollaeg on 8 tundi. Tundus tehtav.

Alguses pean tunnistama, et eesmärk oli rada läbida, parem kui hea ajaga, seetõttu sai alguses ka kohe lippama pandud. Algus ei olnud just helge ja sain õnneks suht kähku aru, et pean ise kogu aeg koralikult kaardis püsima ja oma suunda hoidma. Õnneks oli esimesse punkti jõudmine just täpselt selline kaardiga tutvumise etapp. Pikalt mööda ühtlast mülgast, kuni künkani ja siis mööda selle harja punktini.

Teise sain peaaegu lihtsalt, kuid keset rada seismine ja ümbruse tudeerimine tundus kohutava ajaraiskamisena, tutvusin nõgestega ja esimese tiheda võsaga.

Kolmanda juures oli lagendik aegade jooksul oma kuju muutnud ja sisenesin metsa valest nurgast, mis õnneks viivitas punkti leidmist vaid loetud minutite võrra.

Neljandasse minek sisaldas endas ühte neist vähestest teed mööda jooksmistest ja lõpus nati ragistamist.

Kuni sinnani oli kogu aeg läheduses keegi jooksmas ja teel viiendasse nägin kaugemal ees üht selga. Etteruttavalt võib öelda, et järgmine hetk, kui kaasvõistlejaid nägin oli juba finishis. Seega järgmised 7 tundi panin ma oma mõtete ja valikutega metsas ihuüksi. Küll aga oli siinseal näha suht õiges suunas kulgevaid jäljeradasid, millest järeldasin, et olen ikka seal võistlejaterivi keskel või tagumises pooles. vahemikud 6-7-8-9 oli üks jube võsas ragistamine ja sammhaaval edasiliikumine, aga seal harjutasin ennast reljeefi lugema ja kõige hullemini ei läinudki.

Teel kümnendasse sai nati rada mööda sörgitud. Siin olin ma tagantjärele aegu uurides vist esimesena.

11 tundus olema lihtne. Suunaga kraavini, siis kraavide ristumine üles otsida ja siis seda mööda kuni käänakuni ja siis suunaga künka peale. Vot see viimane mul välja ei tulnud. Hoidsin küll omast arust piisavalt vasakule, aga tulemuseks oli kaldumine paremale ja vesises metsas solberdades jõudsin lõpuks pool kilti eemal oleva lageda künkani. Ei hakanud enam suunaga mässama, vaid tõmbasin kraavi äärde ja seda mööda kindla peale künkani. Ajakadu 12 min.

kaheteistkümnendat otsisin mõned minutid valest kohast ja koos bahillikummide paranduse ja telefonikõnega kadu 8 min. 13 lihtsalt.

Nüüd otsustasin otse minemise asemel paremalt kerge tee otsa teha, kuid rägastiku tõttu, mis mul teeni jõudmiseks läbida tuli oli see siiski vale otsus. Samas ei olnud tee poolt liginedes punkti leidmisega raskusi.

15-nda punkti juures kuulsin kellegi ragistamist, aga SI aegu vaadates oli see luulu. Olin endiselt üksi metsas.

16 tuli hoolimata väikesest legendi valesti vaatamisest ilma vigadeta. Järgmine etapp põhiliselt küngastiku peal ja küljel ragistamine, aga õnneks on suund õige ja jõuan just oma (ja punkti) asukohas kahtlema hakata, kui küngas ja punavalge asi silmapiirile kerkib.

Teekond 18-ndasse jällegi pikem ja suunaga. Õnneks termineerib selle ristikraav ja kui just kraav pole kinni aetud, siis suurt eksimise võimalust ei tohiks olla. Ometigi kahtlen kõiges täiega ja viimane ots läheb juba väga ebalevalt. Kogu aeg on tunne, et olen juba liiga pikalt liikunud. Suunaga eksin kokkuvõttes vaid 15m.

Järgmised etapid 19-20-21-22 on lühemad ja tihedama reljeefiga piirkonnas. Teen seal hoolimata pingsast jälgimisest 21-ga vastiku vimka raisates nii võsases küngastikus ragistamisega energiat ja 5-6 minutit.

Pikk etapp 23-ni alguses nati mööda teed (neljas) ja siis pea põlvini vees solberdades mööda liinialust sihti edasi. Raja ja lagendiku ja kraavide ja künka kaasabil punkti leidmine polnud keeruline.

Nüüd oli aga ees etapp, mis juba kaarti vaadates tundus hirmutav. Valida oli, kas paremalt mööda kõrgendikke ja lõpus suunaga või vasakult mööda kraave ja loota teekese olemasolule enda kauguse paika panemisel. Lootsin kõige paremat ja suundusin kraavide poole. Mingeid jälgi nagu oli ja pidevalt võsa ja kraavi vahel pendeldades jõudsin vaikselt edasi. Kuskil maal aga vist magasin maha hargnemise ning panin pahaaimamatult vale haru mööda edasi. Ja kui ma siis kraavide vahelist ala lõikama asusin muutus olukord veelgi hullemaks, niiet lõpuks mingi rajakeseni jõudes olin enamvähem kindel, et olen õiges kohas. Otsisin siis veel "õige" kraavi ristumise üles ja suunaga punkti poole. Tiirutasin ja otsisin. Eimidagi. Taganesin mitu korda nii tee/kraavi ristini kui kraavini kui teeni. Hakkasin kahtlustama, et ehk on vale kraav ja siblisin natuke lääne poole. Jehhuu... oligi vale kraav, sest jõudsin uue ristini mis seekord tundust just selle "õige" näoga. Noh egas midagi, kui olin seal tulutult edasitagasi siblinud ja ennast totaalselt ära eksitanud proovisin mingit uut attack pointi leida. Mingi hetk jõudsin arusaamale, et see põhjalõunasuunaline rajakene, millele olin metsas sattunud on kaardil ikkagi olemas, aga jupp maad põhja pool, kui ma end arvasin olevat. Siis veel kiire kontroll, et tegemist ikka õige rajaga ja poldki enam muud, kui raputasin endale tuhka päha ja silkasin punkti. Tagantjärele meenutades ja kaarti uurides ei suudagi kokku panna, mis värk oli, sest looduses oli nagu kraave rohkem ja olukord teine. Tegin otsimise kohtadesse küsimärkidega kastid... Peaks ikkagi mingi gepsu värginduse muretsema, et õige joone kuidagi kaardile saaks.

25 oli juba käidud punkti uuesti külastamine, kuid enne tuttavat lagendikku tuli tükk aega põlvini vees sumada. Sealsamas lähedal joogipunktis täitsin ka joogikoti uuesti, sest seljakott hakkas juba häbematult kergeks muutuma.

Kraave oli küll suts rohkem, kui kaardil, aga 26 tuli suht ilusti vastu. Kella piiludes aga oli nukker tunne. Kui miski veel viltu läheb, siis vist ei venita lõpuni välja.

Orvandi lugesin miskipärast legendis ninaks ning otsisin end seal künklikul maastikul täpiks. Täpp olin täpselt nii kaua, kuni kümnekonna minuti pärast punktist üle oleks jooksnud. Tegin igaks petteks piiksu kah. Siinkohal sai toit otsa, mis lõpus hakkas nati tunda andma.

Paar järgmist punni õnneks lihtsamate killast just nimelt oma paiknemise pinnavormide poolest. Ainult suuna ja lõpus nati korrigeeri. Isegi 38 aastat vana lagendiku serv näitas veel õiges suunas otse 30-nda punkti peale.

Tee 31-sse aga läbis minu jaoks mõistetamatut tähistust. Kaardi järgi oleks nagu karjäär või sügavik või vähemalt mingi kivilasu, aga maastikul ei erinenud ümbritsevast vesisest metsast eriti millegagi (kaardile joont vedades avastasin üllatusega, et ma vist olin suunaga vale punkti peale läinud ja nati kõrvale sattunud, mis seletab ka miks ma seda maastiku eripära imestasin ja miks vahemaad seal soos nii pikad olid). Jama tekitas kõige rohkem aga see, et õigele künkale jõudnuna ei pannud legendist nii palju tähele, et punkt pole mitte künkal, vaid künka kirdeservas ning seal tipus olles ei vaadanud kuusetihniku taha. Kahtlesin muidugi ka natuke künka õigsuses ja nii ma siis tagasi seda olematut pinnavormi otsima läksingi. Paar korda siiasinna joostes ja vesist metsaalust tuulates saabus ikkagi selgus, et see peab õige koht olema ning kuusetihniku tagune ka mu otsitud punkti paljastas. 25 minti lihtsalt sohu tambitud.

Finishi sulgemiseni oli jäänud alla tunni, kuid suundusin kangekaelselt ja ummisjalu padrikus kapates ikkagi järgmise punkti poole. See lõik näitas, et kui võhma on, siis saab ka sellises padrikus kiirelt liikuda. Näpistasin 3 minutit aega "juurde".

See 32 jäi ka minu viimaseks punktiks, sest järgmise juurde tormates kadus kiire mõtlemisvõime ning sattusin lagedale künkale, mida kiirelt kaardile ei suutnud panna. Aeg aga tiksus armutult edasi ja otsustasin finishi poole liikuma hakata. Kui aga kaarti vaadata, siis esiteks ei teadnud ma täpselt kus olen ja mingit normaalset teed lõpu poole ei läinud kah. Minu otsus oli lõigata kagu suunas tee peale ja sealt lõppu.

See oli minu elu piinarikkaim 2km. Kõndimiseks aega polnud, aga jooksmistingimusi polnud ammugi. Nii ma seal siis tegin gasellihüppeid ja hoo pealt võsast läbi pugemisi ise kuidagimoodi kompassinõela jälgides, et väga ära ei kalduks. Vahepeal oli tunne, et lestadega ujudes saaks ehk kiiremini edasi. Raba vaheldus tihniku ja soise metsaga ja jälle tagasi, kuni 12 min enne lõppu teele jõudsin. See jättis mulle peale finishipiiksu tegemist 3 ja pool minutit ajavaru. Huhh...

Üllatusena kuulsin, et just mõned minutid enne mind oli finisheerunud ainuke raja läbija ning minu tulemus ei olnudki kõige hullem. Kuigi nägin kogu raja ulatuses siin ja seal ikka kergelt sissetallatud radade moodi asjandusi on mul kahtlus, et need on tehtud kas rajameistri või raja testijate poolt, sest tegelt olin ma ju alguses esimesena ja hiljem teisena rajal liikuja.

Raja enda kohta on mul ainult häid sõnu. Olgugi, et risune ja mitmeid kordi vesisem, kui kaart seda aimata laseks oli tegu ikkagi vaheldusrikka rajaga. Ühesõnaga seiklust täie raha eest. Anke ainult teada, kui järgmine samalaadne asi plaanis.

Ja kuigi algselt planeeritud eesmärk jäi täitmata, sain ma ju tegelikult viienda raja ülekaaluka võidu :)

** ajavõrdlused on tehtud ainukese raja lõpetaja aegadega.