Aga sest polnud midagi, sest järgnev tund möödus lõbusalt autodele parkimiskohtade sisserookimisega. Soojendus oli seega tehtud ja võis ronimistehnilisema poole peale asuda.
Ja nüüd lõpuks saigi ronimisega pihta hakata.
Mõned tiirud ülaköies ja siis üks altjulgestuses. See andis julgust ja tunnet ning võtsin ette vähe järsema jupi. Seesamune mis pildilt näha ehk siis suts üle 10 meetri vertikaalset jääd. Jää ise oli külm, kuiv ja meeletult rabe. Umbes poole peal oli selge, et käed on nõrgad, aga taganeda ei tahtnud. Panin edasi. Vasaku käe kirka oli selle ülemise mummu juures, eelmine puur oli alumise mummu juures ja uus oli juba läbi raskuste ja pidevate käevahetuste saatel sisse kruvitud. Isegi ekspress oli juba puuri küljes koha leidnud. Sikutasin siis köit üles ja pusisin ekspressi kallal, kui kirka seinast eemaldus ning mina mööda noolekest allapoole tuhisesin. Peatusin täpselt selle koha peal, et kui koivad allapoole välja sirutasin võisin oma jalgadele püsti tõusta. Mingi faktor 0.5-0.7 kukkumine. Puhkasin pisuke ja võtsin seina uuesti ette. Nüüd klippisin korralikult ja ronisin üles välja. Puur millele kukkusin oli küll jää pealmist pinda väheke murendanud, aga oli siiski tugevalt sees ja oleks veelgi kannatanud.Igaljuhul sai selgeks, et tuleb kas käed tugevamaks saada või kohalikku tuimestust(kirkajulgestust) kasutada.
Viimane ülesronimine oli jällegi vaevaline, mis annab märku piisavast koormusest või siis nõrgast vormist. Ja et vormi parandada tegin õhtul veel paar tundi laelaudade lakke kruvimist otsa. Seda trenni saab veel kaua teha, kuna 2/3 teise korruse lagesid veel katmata.
1 kommentaar:
Julgestuse tegemisest. Pildil nähtavale purikale, millel Viljar lahti kukkus ja Sims on näha ronimas tegime ülevalt julgestuse nii. Sellist ilusat hööveldatud lauda polnud. Karjääri servast umbes 15-20 meetri kaugusel on umbes 2,5 meetrine pinnasekuhil. Pinnasekuhila tagant kaevasime lume alt välja ühe paekivi, mille alt õnnestus köis läbi toppida ja surmakaga kinni. Kivi oli lapiti maase külmunud, või õigemini ühte otsa polnud näha. Sinna paar lahtist paelahmakat peal ja lume alla. Esimesest punktist umbes 2 meetri kaugusele panime teise, sama köie otsa. Vägeva lahtise paekivi lahmaka ümber, oma 35 kilo kindlasti, seasõraga ja matsime selle ka lume ja lahtiste peakivide alla. Lisaks tekkis tugev hõõrdumine pinnasekuhilast ja kärjääri servast. Hiljem lahtikaevamisel oli näha, et üksi jõud polnud isegi lund natuke liikvele saanud. Ainus paha asi oli, et kogu süsteem oli ühe köie peal, ehk kui köis annab järgi näiteks karjääri servast vastu kivi hõõrdudes, pole taga kahepunkti otsast kasu.
Postita kommentaar