Öös on rattaid

Kuna lätis läks nii kurvalt, et lamp kadus enne pimedat, tuli teha järeltestimine. Ideaalselt sobis selleks üks pikaaegne plaan sõita ratastega Paldiskist Tallinna. Hooajast sõltuvalt on hetkel väga raske valget aega leida ning see sobis antud ülesandega väga hästi. Isegi kuu oli taevas vaid pisikene vaevumärgatav kriips, mis tegi öö veelgi mustemaks.

Plaan: Rongiga Paldiskisse ning sealt mööda ranniku äärt pisikesi teid pidi tagasi kulgeda. Kaardid olid kaasas ning suuri teid oli tahtmine vältida. Ajaline aken oli planeeritud kuskile 4-5 tunni kanti.

Kulg: Järvelt 18:20 rongile ning rütmilise loksumise saatel krabistasime kaartidega ning käisime üldjoontes trassi üle. enamvähem sai plaan paika, kuid midagi kivisse ei raiunud. Viimased ettevalmistused lampide, söökide ja muu varustuse osas.

Ratastel saime liikuma ümmarguselt 19:30 ning esmane probleem oli linnast välja saamine ning õiges kohas pankrannikule jõudmine. Kui ükskord kaardile jõudsime ning õige raja kätte saime, oli lõbu laialt. Kes on valges seal Pakri poolsaare järsaku serval sõitnud teab kui lõbus see võib olla. Nüüd lisage sinna veel pilkane pimedus, kuskil all mühisev meri ning valgusvihk, mis kunagi ei valgusta seda, mis on tõusunuki taga. Avarad vaated muidugi jäid selle pimeduse tõttu olemata, kuid elamus teadmatusest on kindlasti vähemalt sama võimas.
Poolsaare põhjakallas oli liivasem ning mõneski kohas sõites raskelt läbitav. Kui ratas nii sügavale sisse vajub, et kett liiva puudub, on edasiväntamine võimatu. Lisaks tuli vastik liivase keti hääl.
Kus võimalik valisime väiksemaid radu ja teid, kuid klooga rannani jõudmiseks pidime siiski natuke ka suurt maanteed mõõtma. Esimesel võimalusel muidugi keerasime kõrvale ning metsavaheteed mööda liikudes lõppes tee aiaga. Kuna suur tee ei kutsunud, põikasime mereranda, kus adruvallide ja mere vahel sai mõnel juhul päris edukalt sõita.
Klooga oja hüppega ületades rapsas käsi kogemata spidokat ning sulpsti kukkus see kiirevoolulisse ojja. Jõudsin valgusvihus vaid pruuni vette kaduvat hõbedast asja silmata ja läind oligi. Lamp lenksu pealt maha, täisvõimsusele ning pruunikast veest paistis vooluga kaasa liikuv spidokas kätte. Kinnas käest, natike õngitsemist ning sõit võis jätkuda. Pealambi vihus poleks ilmselt tulemus nii õnnelik olnud.
Kloogalt põhja poole oli jällegi rannaäär läbivalt rajatu ning viivuks põikasime suurele teele, et sealt Laulasmaa kandis uuesti vasakule metsa alla põigata. Pimedas rajakesi ristirästi täis metsas muidugi pole suuremõõtmelise kaardiga väga miskit peale hakata ning sattusimegi tupikusse. Vaikselt mööda rannaäärset metsatukka liivas ragistades jõudsime Laulasmaa SPA tagaõue. Vabalt oleks võinud terrassile istuda ja läbi akna telekat vaadata, aga õhtu eesmärk oli teine.

Mööda kaldaalust metsa õigeid radu otsides pidi korduvalt seisatama-vaatama-mõtlema ning vahepeal isegi paarkümmend meetrit võsa triikima, aga vaikselt siiski liikusime edasi. Meremõisa väravast mööda, väiksed metsarajad ning leidsimegi endid Keila-Joa äärest. Siin võtsin kasutusele oma kolmanda aku, sest teisega oli mingi jama ning see ei tahtnud korralikku vurtsu välja anda.
Keila-joa park oma mõnusate radadega, teedevõrgustik rannamännikus kuni Türisalu pangani. Seal siis üks korralikum tõus, mis ka higi lahti võttis ning üleval hingeldama jättis.

Teiselpool platood sai jällegi pidurite krigisedes alla tuldud ning rannamänniku ja jalakäiate silla kaudu Vääna jõesuu rannale. Teeotsast muidugi panime mööda, aga oja tagant sai kah kenasti mööda väiksemaid radu edasi liigelda. Tänavate rägastikus tuli Rootsi teed mööda minna ning hakkasimegi Suurupi kanti jõudma. Enne muidugi tuli veel läbida see jubedalt sopane ja muhklik tee kuni sõjaväelinnakuni. Merekindluse lähistelt sai jällegi ranniku äärde ning nüüd oli päris pikalt võimalik sõita mööda kitsaid ja käänulisi radu. valges oleks nii mõnestki ojast või august sõites läbi pannud, kuid pimedas polnud tunne kõige julgem ning jalga sai ikka korduvalt maha toetatud. Lisaks mõnes kohas väga järsaku serva peal sõitmine teevad selle üheks paremaks lõiguks kogu trassil.
Kuskil Muraste elamurajooni juures viis järsk rajakene meid panga servale, kus pidi jällegi tänavate rägastikus õiget kohta otsima. Eri teeharude vahel seal muidugi ühendusi pole ning selles laburündis sai nati vesist heinamaad ületatud ning mitu korda tupikusse jõutud. Kaardid lihtsalt polnud ses suhtes kõige täpsemad. Jõudsime aga ikkagi pangast alla viiva trepini ning sealt Piirivalvekooli värava taha. Edasi oli sunnitult natukene asfalti kunagise Merepiigani, kust alates veel mõned kilomeetrid pangapealset terviserada. Tabasalu mäest alla ja kuni lõpuni polnud enam häid pisikesi omavahel ühendatud radu võtta (meil polnud selle piirkonna kaarti kah), mistõttu saigi värsket kergliiklusteed kasutatud. Eks väsimus oli kah juba kontides ning ees ootav järgmine tööpäev innustas kiiremini koju saama.
Kokku tuli minul rattaspido järgi 80 kilti(rongijaama sõit on sees), aga geps näitas puhtaks trassiks 71. Aega kulus nii ümmarguselt 6 tundi, millest ratas liikus 5 jagu. Olgugi, et magada sain vaid 3 tundi ja olin sunnitud täna üle aastase pausi järel jälle kohvi jooma oli üritus igati ettevõtmist väärt. Pimedas sõitmine on hoopis teine elamus, kui valges ning mulle see meeldib. Ja see trass on igasuguse hindamise puhul väärt kõige kõrgemat hinanngut. Mõnes kohas muidugi oleks saanud parema kaardimaterjaliga veelgi huvitavamaid radu valida, kuid isegi nüüd oli tulemus suurepärane. Julgen soovitada igaühele, kes jõuab ratta seljas 5 tundi vändata.

Kindlasti on suur vahe, kas sõita see vaevalt näitava või metsalust valgustava lambiga. Sõita sai nii nõrga kui tugeva valgusjõuga olenevalt hetke aku seisukorrast ja tee iseloomust, kuid liikumiskiiruse ja enesekindluse/julguse vahe oli märgatav. Seekord oli mul tugev lamp lenksul ja nõrk peas, aga mõtlen sügavalt ka teise tugeva lambi muretsemisele, et ka pähe korralikum valgusallikas saada.  Kindlasti peaks olema kaks lampi, sest ainult lenksult valgustades ei näe nurga taha,  aukudesse, üle künka ega ristuvaid teid. Ainult peast valgustades ei teki aga õigeid varje ning sügavustunnetus jääb kesiseks.

Akud muidugi on omaette teema. Tundub, et minu eksemplarid pole kõige paremad ning ses suhtes tuleb veel arendust teha. Seekordse 6 tundi sain hakkama, kuid palju pikem sõit või nõudlikumad tingimused oleks juba liig. Pealegi sõitsin enamuse ajast siiski poolvõimsusega.
Mõtted mis ses suhtes ette võtta, juba liiguvad.