HDT 2011 kvalifikatsiooni rajad

Kvalifikatsioonis oli 5 rada. kõigil märgitud alguse kirkade nukk ning jalad pidid olema seinal. Lõpunukk märgitud kalju serval ning TOP loetakse, kui mõlemad kirkad on sinna asetatud. Allpool siis radade kirjeldused nati mõtteid ja värvilise tesktiga minu enda ronimise kulg ning muljed. Pildid on tehtud peale võistlus ning jooned on veetud kriidijälgede järgi. Mõnes kohas oli aga pilt uduse kvaliteediga ning kõik tsooni jooned ei pruugi täiesti õigetel kohtadel olla. Üldmulje aga on ilust näha.

Esimene rada algas paari bolderingi liigutusega(negatiivsus ja sirutus) jalad kõhu all, kuid edasi juba mööda sirget ning korralike nukkidega seina üles. Viimane poolteist meetrit oli kirkadele vaid vertikaalne pragu.
2/3 jõudis lõpuni. Parim aeg 1:55
Ronisin suht puhtalt ning väga kaua nukke ei otsinud. Jalgu pidi hoolega vaatama, et kogemata tsoonist välja ei paneks.

Teine rada oli hoopis teist masti. Esimene jupp jällegi negatiivne. Kui kirka juba algusnukist 30cm kõrgemale saab, läheb nati lihtsamaks kuni diagonaalpraoni.
Sealt edasi pikem sirutus suurde prakku. See oli ligi pooltele osalejatest liiga pikk.
 Edasi tuli lihtsam osa üles ja vasakule liikumisega, kus lõpus korralik jalgealune ning ka kirkad võimalik puhkeasendi jaoks väga kindlalt prakku väänata. Puhkus aga oli oluline, set nüüd tuli lae alt välja ronida ning ennast kuidagi seinale upitada. See ei õnnestunud lõplikult ühelgi võistlejal, sest niiöelda "kolmas nukk" asus teisest natukene liiga kaugel. Samale pulgale jäi pidama lausa kolmandik ronijaid. Ilmselgelt liiga raske koht või loetamatu sein. Ülejäänud sein segu keskmistest ja väiksematest kirka nukkidest mis koos  korraliku jalatoega moodustas mõnusa diagonaaltraaversi.

Rada planeerides tundus algus küll nati negatiivne, aga mitte midagi hullu. Olin kahjuks aga arvestamata jätnud, et jalgadele polnud alguse nukist kirkadega hoides mingit loogilist kohta. Võttis nati võimlemist enne kui asjale pihta sai. Selle tõttu oli ronimine ka rohkem paremal, kui algselt plaanitud. Sirutus suurde prakku tuli pingutusega, kuid jäi veel väike varu. Kirka korralikult sügavuses kinni sai võetud väike puhkehetk ning alles siis üles ning vasakule riiuli peale.

Siin sättisin kirkad mõnusalt paika, jalad servale ning lõdvestasin põhjalikult. Lae välisnurgal paistis kaks nukki. Kõigepealt kirkad alumisele, jalad rippu, siis teisele edasi. Uurisin seina ja ühtki head järgmist nukki ei paistnud. Proovisin fig-4 teha, aga sattusin vähe pusasse ja käed olid kah nigelad. Ronisin uuesti kaks liigutust allapoole puhkekohta. Lõdvestus. Uuel katsel jõudsin kiirelt teise nukini ning sealt proovisin kõigepealt jalgadele mingitki toetust saada, aga sein oli nii kaugel eemal, et see tundus lootusetu. Seejärel jäi üle veel end üles tõmmata, lukustada ja üritada üks käsi edasi panna. Sihitud koht osutus liiga kõrgeks. Korra või kaks proovisin ka dünaamilist sirutust, millega sain sutsuke kaugemale, aga ikka jäi 10 senti puudu. Tulin kolinal alla. Karta on, et kui oleks ka kirka kuskile taha jäänud, siis tolleks hetkeks ikka juba kätes liiga vähe rammu ning kukkumist poleks saanud vältida.

Kolmas oli ilmselt nii mõnegi lemmikrada, kui ainult seda rajatähistuse segadust poleks olnud. Alguses lihtsam mööda korralikke nukke üles minek ning sisenurgas ülespoole turnimine. Lihtne osa lõppes aga järsult laega, kust pidi mõõdetud ja jõuliste liigutustega üle saama. Või tegelikult piisas ka mõõdetusest, kuid ronijatest ei hammustanud seda kreeka pähklit vist keegi katki. Tervelt 8 võistlejat jõudis panna kirka lae servale (tsoon 12), kuid järgmisesse tsooni ei ulatunud. tegelikult aga sai selle 12 üldse vahel jätta ning kokku võttes vähem jõudu ja energiat kulutada. Nipp loomulikult kirka lae alla toppimises (väga hea pragu) ja jalgadega kõrgemale ronimises(korralik eend). Edasine oli parajate servadega ning ühe vahepealse pisema nuki ja pikema sirutusega tsooni kaudu lõppu. See pisem nukk ja pikem sirutus said kah osadele saatuslikuks.
Esimese poole ronimisest ei oska miskit välja tuuagi. Igal pool korralikud toed ja tasakaal ei läinud kah paigast ära. Natukene enne lae alla jõudmist aga kippusid kirkad vasakule headesse pragudesse samal ajal, kui jalad pidid sõltuvalt tsoonist veel paremal püsima. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei tulnud ilusast ronimisest midagi välja ning tõmbasin ennast sinna lae all olevale nukile "istuma". Hetk puhkust ning ajasin end jalgadele. Püsti tõustes oli vöökoht juba laeäärega tasa ning sirutus kirkaga ülejärgmisse tsooni probleemivaba. Ei mingit serva peal rippumist ja üles punnimist. Kuni järgmise laeni oli jällegi suuri nukke, mida edukalt kasutada. Kui käed nii väsinud poleks olnud, siis võiks seda päris lihtsaks kohaks pidada. Ümber nurga ronides ilmnes jalgade probleem. nimelt liikusid käed küll pikemast sirutusest üles ja paremale, kuid jalgu polnud tsoonidest johtuvalt kuskile toetada. kuidagimoodi tasakaalu hoides ja käsi juphaaval ülespoole liigutades sain siiski kuidagi serva teisele küljele ning lõpp oli silme ees ja vaid vormistamise küsimus. Aga just siis tuli alt hüüe, et aeg on otsas. Puudu jäi kaks lihtsat liigutust. Tegelikult oli ajaarvestus natuke nihkes ja soorituse lõpuni veel vähemalt 1,5 min varu.

Neljas oli see rada, mille algus paistis vägagi hirmutav. Eks oli kah, aga eelnevalt nukid valmis vaadates ja läbimõeldult liikudes sai normaalselt ronida. Kahjuks keegi seda ei teinud või siis ei tulnud asjast miskit välja. Rada ise siis tunnelisuu paremast servast rippudes kuni keskkohani. Sealt riputatud palgi abi kasutades seinale, kus kohe tunneli kohal on suht mugav ha tõhus puhkekoht. Edasi keskmisi suurusega nukke kasutades kuni "lahtiste" kaljutükkideni, mille all hea seismise koht. Rahnude kasutamine oli piiratud vaid parema servaga, kuid see oli nagu korralikust sangast hoidmine. Teisest rahnust ülevalpool kaks järjestikust sirutust ning siis edasi paar liigutust kuni lõpuni. Jalgadele peaaegu igal pool korralikud servad. Hoolimata sellest, et ronida jõuti vaid raja alumist otsa jaotusid tulemused küllaltki ühtlaselt olemasolevate tsoonide vahel. Päeva esimene ronimine sellel rajal näitas muu hulgas ka, et teravate ja heade kirkadega ronides on seinale rippuma jäämise tõenäosus oluliselt suurem, kui tömpide isenditega.

Alustuseks proovisin nukid välja vaadata ja meelde jätta. Haa. Mõte oli ju hea, aga rippudes näeb sein hoopis teistmoodi välja ning õigeid kohti polegi niisama lihtne leida. Proovin parema jala kanda kivinukkidele sättida, aga see ei taha seal kuidagi püsida. Vaikselt kirkasid edasi asetades jõuan keskkohani, kus vaja rippuvas asendis kirkad 40cm ülespoole serva peale saada. Punnin ja punnin, hüppan ja kargan, aga sõrmed ei pea vastu ja tulen säuhti köide. ripun pea alaspidi ja ootan õudusega, et üles jäänud teine kirka mulle teraga kaitsetusse tagumikku kukub. Õnneks seda ei juhtu ning saan teise võimaluse. Tean, et olen suuteline sealt paremini ronima ning üritan seekord hoolikam olla.

nüüd on augud/servad juba tuttava väljanägemisega ning kand paigutub paremini kiviservadele. see võtab kätelt suurema koormuse maha ja on rohkem mahti õigeid auke ja asendeid otsida. Tunneliosa lõpus ei pane enam mõlemat kirkat suurde auku, vaid liigutan teise kohe otse kuuendasse tsooni. See tuli kuidagi poolkogemata välja, kuid tagantjärgi mõeldes ometi väga loogiline liigutus. Üks kand sinnasamasse servale toetama, korraks mõlemale käele kerge lõdvestus ning siis juba palgi kallale. Palgis oli küll omajagu auke puuritud, kuid neid kirkaotsaga kiikuval palgil taga ajada tundus lootusetu. Selle asemel lootsin parimat ning kasutasin teravat riista sihipäraselt. Kui mõlemad kirkad olid otsapidi puus, sai jalad juba seinale toetada ning kergemalt hingata. Raja raske osa oli läbi. Käsi kordamööda lõdvestades ronisin mööda palki ülespoole, kuid enne uuesti seinale jõudmist juhtus õnnetus ning üks kirka pudenes kuidagimoodi alla. Üle huulte vallandus paar krõbedat sõna, mida siinkohal kordama ei hakka ning olin sunnitud ronimise katkestama. Selle võib lugeda päeva suurimaks ebaõnnestumiseks. Samas aga sai vähemalt selgeks, et sealt ON võimalik üles ronida ehk see rada ei ole võimatu.

Viies rada oli mõeldud kolmeosalisena: raske, kus ennast pikalt mökutama jäädes rihmaks tõmmata, tehniline, kus täpsust ja osavust näidata ning kestev, kus pidi lihtsalt lõuni vastu pidama. Esimene osa suurte ja korralike nukkidega, kuid sein negatiivne ja ilma puhkekohtadeta. Vahele üks pikem sirutus ning nii mõnigi oli sunnitud seinale alla vanduma. Kui sein juba püstisemaks muutus, tekkis jalgadelt rohkem tuge ning sai kätelt koormust maha. Samas aga muutusid nukid väiksemaks ning peale samblast toekat serva oli meetrike suhteliselt siledat seina. Peale suurt pragu (mida ei tohtinud kasutada) oli edasi juba lihtsam nukke, auke ja pragusid leida. Enne lõppu veel kerge ümbernurga sirutus ja kirkad serva peale. Lõpuni jõudis kaks võistlejat. Kolmas jõudis ühe kirkaga lõppu, aga siis kukkus lahti. Enamus pudenes siledal osal või siis nati enne samblase nukini jõudmist.

Alguse tsoonid olid küll suured, kuid nukke täpselt nii palju, et paar esimest liigutust andsid kohe tsooni juurde. Ühe puhul ei ulatunud ma muudmoodi, kui dünaamilist tehes, kuigi proovisin ka parema käe lukustust.

Kuskil 5-nda tsooni kanti ei leidnud häid nukke ning mingi hetk tuli hetkel ainuke seinal olev kirka lahti. Mõnikord aga juhtub nii hästi, et teine kirka on seina lähedal ning kukkumise pealt haarab see juhuslikult mingist nukist kinni ning peab seal mingil imatabasel kombel kuni uuesti toetuse saamiseni. Minuga juhtus just seesama ning õnnestus ennast koguda. Siledal seina osal leidsin omast arust päris hea õnaruse, kuhu kirka toetasin. Kas siis liigutamise või nuki murenemise tagajärjel aga irdusin üks hetk seinast ning rippusingi köies.

Aega veel oli ning peale kerget kätelõdvestust võtsin ette teise katse. Algus oli nüüd tuttav ja tegin kohe dünaamilist. samas leidsin nati ülevalpool ühe vahepealse ja sobivama nuki mis viis mind sileda seina osani kiiremini ja väiksema jõukuluga. See kõik aga ei muutnud karvavõrdki lõpptulemust, sest korralikku nukki ma ikka ei leidnud ning enamvähem samast kohast sadasin ma alla ka teisel katsel. Karta on, et midagi ma ikka valesti tegin.


Tegelikult on ilmselt kõik rajad ronitavad, kuigi number 2 suhtes on mul kõhklusi. Kui nüüd suurt vihma või lund peale ei tule, kestavad radade tähistused ilmselt mitmeid nädalaid ning igaüks on teretulnud proovima ning muljeid jagama.
Võistlejatelt ootaks samuti tagasisidet, et mis antud radadel oli head ja mis oli halba. Mis oleks võinud teistmoodi olla ja mis mitte. kommentaaride kast on avatud ning loomulikult võib mulle selleteemalisi kirju ka postkasti toppida.
Kui keegi oskab antud radadele ka mingit raskust iseloomustavat numbrit öelda, siis palun väga. Mina isiklikult olen sildistatud drytool radadest roninud vaid üht 6-nda raskusastmega rada ning see oli midagi esimese raja sarnast. Küll nati pikem ja altjulgestuses, aga profiili ja nukkide tiheduse poolest sarnane.