Kõige külmem uudis Eestis täna

Pühapäeva hommikul köögis pooleldi rikkis tremomeetrit silmitsedes hakkas seal silma number -12,4 tundus kuidagi paljuvõitu, sest lubatud oli  ainult pool sellest.

Et aga kahtlus kaua hinge ei näriks lippasin korraks välja vana head elavhõbedatoru vaatama. Tükk aega ei saanud pügalatest aru, et kuidas siis nüüd niimoodi. Uurimine-puurimine ei muutnud aga midagi ning värviline sammas oli peatunud ei vähema ega rohkema, kui 17 miinuskraadi juures.

Selline number pani kohe mõtted tööle ja enne õhtul täieliku pimeduse saabumist võtsin vähe aega ning käisin uurisin olukorda.

Jaa ka Väo karjääri oli öösel talv tulnud ning kaas oli ta võtnud hulgaliselt jääd. Kuna ma ettenägelikult vööd ja köit kaasa ei tassinud, siis tegin kiirelt kaks soolotõusu. Kirkad ja kassid on ju igaühel kogu aeg seljakotiga kaasas, et võimaluselt kuskil harjutada saaks. Üks liin esimese pildi keskelt ja teine viimaselt pildi paremalt servast. Viimase ülemine ots oli alt vaadates küll jäine, aga väga lüüa kuskile polnud. Ikka rohkem hoolikalt servade peale panemine. Karjäärimeeste hiljutisest tegevusest tingituna küll mitte väga kõrged, aga mõned meetrid sai ikka ronida.

Ajanihe on hetkel ilmselt kõige korralikumas seisus, kuid seal on seina alune vett täis. Paremal pool on päris palju jäätunud nirekesi, kuid seina alumine osa täidetud ning liinid lühemad. Ühtteist peaks aga ikka leidma. Nüüd on tõesti talv kohal ning kalju peal ronimisest nüristunud kirkad tuleb uuesti viiliga teravaks ihuda.