Kolm päeva enne võistlust tõmmati sahinal meie plaanidele kriips peale. Ei mingit rattaga vuramist, sest just on sadanud hulga lund ja tuul selle kõik radadele kokku tuisanud. Niisiis tegime uue plaani ja liikusime jalgsi.
Nagu ikka,tekib kõrvemaa rogainidel ring. Meie tegime seekord vastupäeva üritades kasutada teid ja tallatud radasid. Loomulikult oli plaan kaart tühjaks noppida ehk siis midagi kuskilt vahele jätta ei tohi.
49->53 olime rongi ees otsas ning soise sihi peal sai peaaegu et jälge lükata. 2/3 tiimist said märjad jalad.
Enamus otsustas peale 57-t edasi 60 poole liikuda, aga meie proovisime teises järjestuses. Teekond 58-sse oli lõpu osas kohevasse lumme jälje tegemine ning punkti lähistel selle päris õige koha otsimine. Koheselt ei pannud kõrgusjooni päris paika ning 1 min tuli siit asjatut ajakulu. Kui rajameister välja arvata, siis olime siin esimestena. Edasine 60-59-56-55-54 oli lihtne väikeste kõrvalepõigetega teed mööda liikumine. Vaid 55-s väljudes sattusime üle vesise koha tulema ning olimegi mauhti poolest säärest vees. Külmetas jalgu ja jalad muutusid kaasas kantavast veest ja jääst tükk maad raskemaks.
52->51 polnud üldsegi nii jube, kui kaardi järgi arvata võis, aga suusarajad olid meie tulekuks juba päris pudruks tambitud. Ka samm oli tolleks hetkeks kaunis töntsiks muutunud. Kohe näha, et pole juba 3 kuud jooksutrenni teinud.
Algselt oli plaanis teha järjestuses 48-44-46-39 aga õigest kohast ei paistnud ärakeeravat sissetallatud rada ning vahetasime 46 ja 44 omavahel ära. Suurt vahet vist ei tulnud, aga tambitud rajal ikka lihtsam liikuda, kui metsa all paksus lumes rada lükata.
Lisaks pehmele rajale hakkas kuskil siinkandis ka ringi teistpidi
tegevaid tiime vastu tulema ning üha tihedamini pidi trambitud raja
kõrvale paksu lumme astuma. Kõige hullem oli suusatajatega vastamisi sattuda, sest need vehkisid kõige tipuks veel kaigastega kah.
Igatahes oli kätte jõudnud hetk, kus pidime ka kaardi ülemise otsa plaani lukku panema. Algselt mõtlesime küll nii ja naapidi, kuid väga head plaani ei tulnud pähe. Jäime oma esialgse juurde 35-31-32-33-36-37-40-38-41 Kui nüüd konkurentidega sama vahe aegasid ja trajektoore võrrelda, siis kaotasime siin 10-20 min lihtsalt planeeringuga. Lisaks saime "ujuda" pikal rabaületusel 31 ja 32 vahel. Uskuge mind, talvel külmakraadidega kilomeeter mööda vesist raba liikuda ei ole just teab mis rõõm. Ja kuna tahtsime vältida täiesti mülgast kahe künka vahel oleval sihil, suundusime natuke põhja poolt oam jälge pidi. 32 leidmine sellest küljest lähenedes polnud kõige parem ning puutumatust, lumisest ja tuulemurrusest metsast läbi ragistades kulus umbes 7 lisaminutit.
Seljandik 33 ja 36 vahel oli pikk ja tüütu, kuid kõik punktid kenasti kättesaadavad, kui vähegi kaarti ja jälgi oskad lugeda.
Kui lõpuni oli jäänud veel kaks punkti, tegime ühe tobeda vea. Algselt mõtlesime 42->43 minna ilusti suusarada ja kõrgendikku mööda, aga kui otsustamise aeg käes, panime lihtsalt punktist õiges suunas juhatavat rada pidi minema. Kõik oli hästi kuni jõudsime ojani, mis tegelikult oli lausa jõe mõõtu. Kuidagimoodi saime sealt väheste kadudega üle, aga teispool oja sai ikkagi tükk aega poolde säärde ulatuvas porises vees sumada. Punktis väljudes valisime kindla peale minnes teise trajektoori ning ülla-ülla ei pidanudki ujuma.
Aeg hakkas aga juba pressima ning tegime kiiremaid samme kah. Veel viimane punkt, finishi eelne lisaülesanne tõukekelkudega ning viimased piiksud finishikaare all. Aeg 5:43:43 andis meile 26-nda koha ning mahtusime viimase kümne sisse, kes täispunktid korjasid.
Leian, et seekordne rada ja ilm olid igati kokku sobivad. Piisavalt lund ja nii mõneski kohas ka erinevalt realiseeruvaid rajaplaneeringuid. Oleks ainult ise nii tugev ja osav, et õige valik teha ja see kiirelt läbida. Kahju ainult, et suur kogus värsket lund suusatajatele ja ratturitele koti pähe tõmbas.
teisipäev, jaanuar 17, 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
"Külmetas jalgu ja jalad muutusid kaasas kantavast veest ja jääst tükk maad raskemaks." - ma ütleks selle lause ja piltide põhjal, et teil on vale riietus. Mul (ja paljudel) on orienteerudes püksiks liibuv dress ja selle põhiline eelis on, et ei võta vett sisse. Järelikult ka ei jäätu ega muutu raskeks. Just "niikuinii saab märjaks" peale mõeldes oli mul jalas miinimumkomplekt:
- kerge jooksutoss
- õhuke suvine jooksusokk
- liibuv dress (ja ei midagi selle all)
Ja oli väga hea, et mingit jäätumist. Toss tuli pärast iga raba-otsa lihtsalt vastu puud puhtaks kopsida.
Aga väga tublid olite!, meil läks ihu nõrgaks ja siis vaim ka, 32-33 ja 43 jäidki võtmata. Kõrvemaa rogain.
Seekord vist valed püksid tõesti, aga arvasin et on külmem. Pealmised lehvivad püksid hoiavad minu kogemustele tuginedes paremini jalad soojas ja tahtsin põlvi säästa.
Sokkidest rääkides siis isiklikel põhjustel kasutan juba aastaid talvel vaid villaseid või sooje "matkasokke".
Postita kommentaar