Ma käisin La Gomeral

Kui kukk esimest silma pilgutas, olime meie juba checkaudi teinud ning istusime sadamas praamijärjekorras. Algne info, et saame 80€-ga edasitagasi oli ekslik, sest mitte-kohalikele on siin millegipärast poole kõrgemad hinnad. Seega 160€ lunastas meie sõidukile ja seltskonnale reisi kõrvalsaarele ja tagasi.

Gomera saar on põhjusmõteliselt üks mägi, keskelt kõrge ja servast madalam. Lisaks on see keskmine kõrgem osa veel vihmametsaga kaetud ning kus vihmametsa, seal ka tavaliselt vihma. Meie sealoleku ajal tugevat vihma ei tulnud, kuid udutas piisavalt. Ja tuul, see oli pidevaks saatjaks nii madalal kui kõrgel. Ainult metsas, autos ja toas oli selle eest pääsu.

Sinnasõit oli üks meeldejäävamaid meresõite üldse ning põhjuseks tohutu tuul, mis saare tagant välja sõites tõusis. Lainet nagu õieti polnudki, aga praam kõikus ning tuul puhus. Tõenäoliselt oleks päris ülemisel tekil (kuhu meid ei lastud) õhku hüpates ja hõlmad laiali ajades laevalt lihtsalt minema lennanud.

Minema ei lennanud ja põhja ei läinud, seega tuli peale maabumist endale midagi huvitavat teha otsida. Väike tiir San Sebastianis kinnitas arvamust, et linnaturism pole väga meie jaoks. Kui siis väike kohvi-õlu-kook.

Mitmete pildistamispeatustega sõitsime vaikselt põhja poole, kus mingid rannad pidid olema. Juhtus aga nii, et igal pool vahutas vesi ning rannik on siinmail kaljune. Kuulasime, kuidas laine kõigepealt mürinaga rannale paiskus ja siis tagasi tõmbudes rannakivisid kolistas. Pikniku kõrvalt vaikselt laineid jälgides ning vete möllu uurides sai siiski uikarid jalga aetud ning jõudu katsuma mindud. Vasakult karide tagusest servast, kus murduvad lained väiksemad ootasime õiget hetke ning siis summdi. Murrust saime kiirelt läbi ja siis oli juba mõnus lasta ennast kõrgetel lainetel kiigutada. Pidi ainult vaatama, et mõni suurem ootamatult ei tabaks ning liiga kaljude lähedale ei triiviks.
Üks hetk aga tekkis tunne, et tahaks kaldale ligemale saada oleks peaaegu paaninkaks läinud, aga vaikne liikumine siiski toimus. Tuli ainult siledamatel hetkedel kätega ülesmäge summida ja mitte nii siledamatel kohtadel üritada laine kandvat jõudu kasutada. Kaldale jõudsime ühes tükis ja peab nentima, et tagasi vette minemise tahtmist tol hetkel enam ei olnud.

Üle mägede sõites põikasime korraks sisse Rahvuspargi külastuskeskkusse (ilm oli üleval külm niiske ja tuuline), aga väga kaua seal ei tahtnud olla. Teispool saart ootas meid kuulu järgi soe ja ilus rand ning öömaja Valle Gran Rey asulas. Soojem seal oli, rand oli kah ja isegi ilusaks võib seda mõnel juhul pidada. Öömaja aga polnud üldse see, mis Booking.com piltidel paistis. Õiget retseptsionisti polnud, mingi vanamees oli, aga tema polnud elu sees midagi muud peale teneriifide keele mõiganud. Kuidagi saime siiski tingimuste kohta suht kallid toad kätte.

Õhtusöök jagunes mitmeks ning lisaks saime esimese maitse sellest, kuidas siinmail jalgpallile kaasa elatakse. Ütleme, et jalgpall on siin tähtis ja ühendav...

Öö oli rahutu. Akendeta toas oli küll mõnusalt pime, kuid sealsamas läbikostva ukse taga puhus tuul kriipivaid lehti mööda kõnniteed. Lisaks karjusid teispool kõnniteed olevas banaanisalus öö otsa mingid tiivulised. Ütleks nende kohta tuvid, aga see oleks ilmselt tuvide suhtes ülekohtune. Seega polnud mul hommikul üldsegi raske üles ärgata (sest ma olin juba üleval) ja end üheks mõnusaks hommikujooksuks valmis sättida.

Saksakeelses gaidbuukis oli selle matakaraja pikkuseks märgitud 4 tundi, järelikult võis arvata, et 2 tundi on täiesti piisav. Kulges ta mere tasapinnalt kuskile ligi 850m peale ning siis sujuvalt mööda mäeharja vingerdades nati allapoole kuni Arure asulani. Algus kerge sörgiga kuni raja alguseni. Edasi oli järsk serpentiin ikka üles ja üles. Kuskil kõrguses kaljuharja peal paistis üksik puu ning sinnapoole rada suunduski. Loomulikult oli puu vaid poole maa peal, kuid siit edasi oli kallak kergem ning sai isegi vaevaliselt sörkida.

Graatsiline kukerpall, jutuajamine kitsedega, La Merica tipu vallutus ning niisama kaljuserval silkamine. Rohkema aja korral saaks ümberkaudsete radade abil hulga huvitavaid ringe läbi käia, meil aga oli plaan tihe ning suundusime peale hommikust õlli vihmametsa uudistama. Vihmamets siis saare keskel kõrgeima tipu ümber. Autoteed kulgevad seal sürrilt puude vahelises tunnelis, igal pool udu nagu varahommikuses augustikuu rabas. Matkaradade valik muidugi tohutu ning ole ainult osav ja vali endale sobiva pikkuse ja tõusumeetritega ring. Pikkused loomulikult on antud tundides ja see kuidas neid peaks endale sobivaks teisendama ei teadnud meist keegi.
Liisk langes seekord rajale, mida sai käigu pealt pikendada/lühendada vastavalt kulunud ajale ning kogu pikkuses pidi olema nii 6 tunnine. Olgu siinkohal mainitud, et 5 tunni pärast pidime juba praami peal olema.

Minu ettekujutus vihmametsast oli midagi mis sisaldas ulmeliselt jämedaid puid ja rippuvaid samblaid. Aegajalt ka mõni uss ja müstiline elukas põõsast piilumas. Tegelikkuses olid puud suht peenikesed ning okstelt rippus alla hoopis roniroos või mingi muu taoline okkaline väät. Sammalt oli nii puudel kui maas, kuid olen Eestiski samblasemaid kohti näinud. Udu muidugi oli parasjagu ja see kuidas taimed õhust vett ammutavad oli silmaga näha. Nagu ikka eksib silm alatihti nendesse kohtadesse, kuhu rada ei vii ning kuigi valgus paistis üldjuhul läbi, oli alusmets kaunis tihe ja okkaline ning väga otse poleks olnud mõstlik minna. Ütleme nii, et okasroosike oleks ennast siin üpris koduselt tundnud.
Suures osas oli meie valitud rada lai kruusakas, kuid oli ka mõnusat võsavahelist kitserada ning loomulikult alla looklevat ning üles mäkke ronivat "treppi". Kogematakombel oli rajale sattunud ka saare kõrgeim punkt Alto de Garajonai, kuhu suunduv tee oli aga pettumuseks ära sillutatud. Osa sellest muidugi õnnestus meil õnnekombel vältida. Tipus kus pidi olema hea vaade oli seekord vaade vaid udule. Igavat vaadet aitasid meeleolukamaks luua kohalikud sisalikud ja infotahvlid ilusa selge ilma piltidega.

10,5 km pikkune rada sai ühele poole suts üle 3,5 tunniga ning tõusumeetreid hommikusele tretile veel 630 lisaks. Kiired hüvastijätud metsa, udu ja üldse kogu saarega ning juba mõne tunni pärast hingasime jälle niisket mereõhku. Poolteist päeva Gomeral on ilmselgelt liiga vähe ning selle ajaga saab vaid väga ähmase ettekujutuse, mida selle saare loodus endas peidab.