Ankur pidas

Leidsime mõni aeg tagasi toreda seina. Suhteliselt tugeva ja konkreetse kiviga ja olenevalt rajavalikust kas on head või peaaegu head käe ja jalanukid.
Vähe kõrvale minnes saab ka suts negatiivi proovida, aga seal on veel väga sodine.
Ja et meil oli kaasas vaid üks komplekt trakse, siis alumise julgestuse baasi ehitasin ühest friendist ja ühest klemmist. Pidas üle ootuste hästi. No igaks juhuks viskasin ühe lindi kah ümber kallakul kasvava võsu ja kinnitasin klemmi saba külge. ikkagi kindlam tunne, kui klemm peaks praost välja jalutama.
Tund kadus nagu miskit. Järgmine kord peaks ühe väikese tugeva harja kotti pistma, millega saaks kivinukke samblast ja sodist puhastada.

EDIT: Järgmine kord harja kaasas polnud, aga ronida oli ikkagi eelnevalt puhastatud nukkide tõttu tunduvalt lihtsam. Kivi- ja samblapudi tuli oluliselt vähem, aga silmad olid ikkagi mulda täis. Aga häid käeauke on juba liiga palju -- peab uue seina vaatama.
Boonusena laskusime alla mere äärde ja viskasime ka seltpoolt seinale pilgu peale. Kõrge küll, aga ronimise seisukohast ikkagi mõttetu.

vaskjala singel

käisin jälle üht singlit uurimas. Ega polegi palju muud vaja, kui pealehakkamist ja julgust rajakesele maha murdunud puust ringiga mööda minna ja vaadata, mis teisel pool on.
Tegelikult olen seal juba mitmendat korda, kuid nüüdsest saab antud rajajuppi juba peaaegu et ratta seljas läbida. Mõnes kohas olid veel sellised tüved rajal, mida paljakäsi ei andnud eemaldada ja ringisõitu polnud väga mugav teha. Lõpp läks põllu äärt pidi, sest kaardimälu andis signaali, et sealt kuskilt võiks üle jõe saada. Kahjuks aga ei leidnud sobivat kohta ja pidin sama rada pidi tagasi tulema. Muideks sama singel teistpidi sõites on hoopis teine singel. Kõik teeäärsed roikad ja takistused on teistpidised ja käänakud on hoopis teistmoodi. Ja ujumiskohast tagasi ei tulnud mitte mööda autoteed, vaid mööda kallasrada/põlluteed kuni aruküla teeni välja.
Nüüd oleks hädasti vaja leida koht, kust üle jõe saada, sest vähemalt kaardimaterjali ja osalise kohapealse vaatluse järgi on teiselpool looklevat veekogu lademetes häid sõidukohti.
Mõni kohalik äkki oskab sealkandis mingit koolmekohta soovitada? Ortofoto pealt midagi tagasipöörde läheduses silmasin, aga seda peab kohapeale täpsemalt vaatama minema.

Oeh

Proovisin mis ma proovisin, aga tähtpäevaks seemet mulda ei saanud. Veel on 20 kanti mulda laiali kärutada, rehaga enamvähem ära siluda, libistiga mõned kiiremad tiirud teha, üle rullida, külvikuga seemet laotada, seeme mulda rehada, rulliga üle kimada ja siis kasta.
Tundub nagu ei miskit, aga tegelikult on tulevik tume.
Täna igaljuhul proovin lahedamalt võtta ja nati funnida ja grillida ja niisama lebotada. Homme olen juba vanem ja targem ja eks siis paneb uue hooga edasi.

Aga midagi toredat kah tänasesse päeva ehk siis nüüd lähen kirkadega eesti pankrannikut lõhkuma.

Üldfüüsiline

Samal ajal, kui teised Kirikumäe metsades ragistasid tegin mina oma üldfüüsilist teistmoodi täis. Kestus, intensiivsus ja vaheldurikkus polnud küll päris see, aga pühapäeva lõpuks olin omadega üpris õhtal. Keskmise suurusega krundi jagu kivi-mulla-savi sodi maalapi pealt kokku riisuda ja seda vahelduva eduga kärule kühveldada ning minema kärutada tundus alguses suts ja valmis tööna. Kui see aga juba päevi(õhtuid) hakkas kulutama, ja veel poole pealgi polnud, siis läks asi karmiks. Nädalavahetusel siis maksimum pikkusega tööpäevad ja ikkagi jäi uude nädalasse veel üks nurk rehada ja osa sodi minema tassida.
Aga uus korralik muld on juba krundinurgas hunnikutes laialivedamist ootamas ja murukülvimasin on esikus nukralt oma järge ootamas. rääkimata sellest, et ostetud vihmuti tahaks juba kangesti oma elu mõtet täide viia.
Kolme korda pole vaja arvamiseks, mis täna õhtul plaanis on.

Ühtede jalavarjude saaga

Ostsin tossud.
Kõik oli korras, kuni juba esimesel nädalal tekkis(ilmus) ühe tossu nina peale auk. Otse õmbluse kõrvale.
No viisin esimesel võimalus ehk siis umbes nädala pärast poodi (ei satu enam kesklinna kohe kuidagi).
Üllatusin, kui asi lõppes sellega, et mina pidin täitma mingi nõudepaberi ja jalavarjud saadeti ekspertiisi. Standardprotseduur, ooteaeg 2 nädalat.
poolteist nädalat hiljem sain kõne, et võin parandatud tossudele järgi tulla.
Umbes nädal aega hiljem sain lõpuks kesklinna kanti ja ka tossudele järgi.
Kohe karbist välja võttes hakkas silma, et parandus oli tehtud õmmeldes ja seda täiesti valet värvi niidiga. Mitte sellist värvi, nagu olid ülejäänud õmblused ega ka mitte sellist värvi, nagu oli pealisnahk.
Lisaks selgus lähemal uurimisel, et see tehtud õmblus hargnes. Ehk siis põhimõtteliselt parandamata; vaid pealisnahk oli õmblusnõelaga auklikuks torgitud. Seletuskirjas oli märgitud, et tossud on kasutaja poolt eeltöötlemata ja liiga laia jala või ebastandardsete varvastega
Pood ise neid ei parandanud ja suunati maaletooja poole. Helistasin kohe.
Loomulikult kostus sealt poolt, et miks te küll rahul ei ole. Kui mina välja saatsin, siis oli küll kõik korras. Ainukese variandina pakuti, et saatku uuesti ekspertiisi, vaadatakse uuesti üle, kas ikka on nii hull.
Tegin uue nõude ja saatsin tagasi.
Lausa paari päeva pärast sain kõne, et jah oleme nõus antud paari uute vastu välja vahetama, AGA need on ju nii räpased ja mustad ja mudased ja ... , et te peate need enne ära pesema.
Leppisin siis kokku, et tulen läbi ja võtan kaasa ja puhastan ära ja viin tagasi ja saan uued.
Läksin esimesel võimalusel (nädala jooksul) järgi.
Mu mälu ei petnud ja tossud olid peaaegu et puhtad. Tõmbasin märja rätikuga üle talla ja urgitsesin sutsuke mustri vahel. Ei midagi enamat.
Esimesel võimalusel (pool nädalat) viisin tagasi. Siis mõõdeti mu jalga ja selgus, et tossud on minu jala jaoks liiga kitsad. Õnneks sain ikakgi oma uue paari kätte ja tulin tulema.
Loodetavasti ei pea sinna enam kunagi tagasi minema.
Mõtlen seda tõsiselt ja poes üritan nüüd seda brändi vältida.

tore päikesepaisteline lõuna võpsikus

Astangule ei pääsenud ligi.
Panime Tabasallu. Tegelt mitte päris sinna, aga lähistele.
Seal kõigepealt kirkadega mõned läbimõeldud liigutused ja sopstigi oli negatiivne pragu alistatud. Teisel korral võtsin prao kõrvalt ja sattusin ajutise kirkaasetuskohtade puudumise tõttu sutsuke hämmeldusse. Hämmeldusin seal seina peal kuni näpud töntsid ja pransatasin köide.

Järgmisena proovisime ilma kirkadeta. Inimkäe poolt aastaid puutumatu sein oli loomulikult pudine ja silmad kohe kivipuru täis. Ja ega siis käed kah sellise sodi sees ei püsi. mitmenda korra peale hakkasid juba paremad käe ja jalahaarded välja kujunema ja meelde jääma ja jõudsin poole seina peale. Siin aga vedas tehnika ja jaks alt ja oligi kaputt.

Jäi üle veel üles zumaaritada ja tagasi tööle vurada. Aga kättemaks seinale tuleb tuleb kindlasti magus.

Kust tuleb mustikamoos

Olen nüüd mõned korrad rattaasõidul kasutanud mingeid õhukesi töökindaid, mis ma talvel ronimise jaoks ostsin. Ronimiseks on need aga sutsuke liiga lohvad. Esimene kord, kui peale sõitu käe kindast välja võtsin oli tunne nagu oleks päev otsa mustikaid korjanud. Peopesad olid täiesti lillad ja pesus niisama lihtsalt puhtaks ei läinud. Nüüd on iga kord toon karvavõrra heledam, kuid mustikamoosi isu tuleb iga sõidu järgselt ikkagi peale. Hmm... ja pannkooki võiks siis juba kah olla.

Ilmselt oleks pidanud enne kasutamist pesumasinast läbi laskma, aga siis ilmselt oleks teised riided kah kõik lillat värvi. Kindad ise on tegelikult sinise-mustaga.
Aga oma 25 kroonise hinnaga on väga head kindad eriti just oma õhukese tugeva/haarduva tehisnahast peopesa ja parajalt veniva pealise ja mugava randmekinnituse poolest. Tavaliselt on seda tüüpi töökindad paksemad(palavamad) ja hind kuskil 50 krooni ringis. Spets rattakindad aga seal 300 ja ülespoole. Ja mustikakoosi isu nad kah ei tekita :)