Kohe alguses selgus, et kaart on väga üldine (mõõt 1:100 000) ehk siis peal olid ainult suuremad teed. Näiteks polnud ka seda teed, mis esimesse punkti viis, vaid kraavi järgi sai õige koht selgeks. Jalgrattaetappide põhikaardiks siis tegelikult Soomaa jõgede kaart (see mul olemas) kus vesised asjad on enamvähem hästi peal, kuid kõik muu on natuke hägusalt. Teise punkti minnes sai ära keeratud üks tee (tegelikult mingi risune siht) varem ning pidi jupp maad ratast käekõrval vedama. Seda olid teinud ka teised nagu jälgede järgi võis oletada. Kolmandasse punkti minnes sai ikka korralikult otse mindud, ehk siis selle asemel, et mööda teed minna, panime meie mõnisada meetrit läbi risuse sihi. Sellega kaotasime, aga vähemalt saime jalad korralikult märjaks :)
Siin sai selgeks, et juba varem kahtlustatu on tõsi ehk siis minu siiamaani hästi töötanud Platypus joogisüsteem lekib ning see asi mis mööda mu selga rattapükstesse voolab pole mitte midagi muud kui rammus spordijook. Selge, pressisin siis edasi teadmisega, et tagumiku hõõrun kiiremini hellaks ja jook võib varsti otsa saada.
Edasi tuli kaardil teena, kuid tegelikkuses mingi mudamülkana välja nägev asi mida mööda tuli liikuda mõned kilomeetrid. Lisaks sai ka punktini viivast sihiotsast natuke mööda pandud ja lisakilomeeter sõidetud. Sellest pole aga midagi, sest meiega koos sõitnud seltskonnast olime meie esimesed, kes tagasi keerasid. Järgmisse punkti minnes oli juba nii pime, et oli raskusi tee pinna jälgimisega. Lamp oli aga sügaval kotipõhjas ning seisma ei raatsinud jääda. Punkti 33 jõudsime kraavi äärt pidi Kopraaukudest mööda laveerides ja mõnda ka sisse kukkudes kell 23:26 Kolmanda tiimina. Siin sai ka lambid välja otsitud ja edasi läks lambivalgel.
Edasi natuke heinamaa rallit ja siis teed mööda nn keskpunkti 50, kus oli ratta ja kanuuala. Tegelikult oli aga nii, et mööda teed saime sõita vaid 100m, kui Risto rattal lõhkes ilge pirakaga kumm. Noh pole hullu, vahetasime ära. Aga täpsemal vaatamisel selgus, et lõhki oli lisaks sisekummile ka mantel.
Esimese hooga tuli tunne, et mida kuradit. Pole veel saanud alustadagi, kui juba peame katkestama. Siis aga läks paanika üle ja arutasime võimalusi. Koorisime seljakotist välja igaks juhuks kaasa võetud mäkaivari teibi (toruteip) ning tõmbasime katkisele kohale võru peale. Tundub et jäi pidama. Seismajäämist ära kasutades lappisin ma sama remondivahendiga ära ka oma joogikoti. Hinnanguliselt oli 1,5-2 L jooki välja voolanud, aga edasine vool jäi õnneks tänu ohtrale teibile pidama.
15 km järgmise punkti poole läks ladusalt kuni oli jäänud veel umb. 2km. Siis kõlas Risto rattal veel üks pauk ning olime jälle kord lõhkise küna(väliskummi) ees. Teip oli küll pidama jäänud, aga rebend oli edasi läinud ja teibi kõrval vaatas vastu uus auk. Samas oli ka sealsamast mõlemale poole tugevaid kulumisjälgi ja potensiaalseid katkiminekukohti näha. Missiisikka, pöörasime kotid pahupidi ja otsisime välja kõik vahendid mis meil antud otstarbeks sobiksid. Käiku läksid kummiparanduskomplekt, leukoplaaster ning mingi elektriteip, mis kogemata kombel oli kaasa saanud. Kogu selle jamaga olime kaotanud oma koha (-14 kohta) ning natuke üle tunni. Samas polnud üldse kindel, et saame sellises seisukorras rattaga võistluse lõpuni. Rohkem meil nimelt teipi polnud.01:15 saime jooksuetapile Esimesse punkti jõudmine võttis ümmarguselt tunni, kuid enamus sellest oli mööda head teed või siis lõpus selle valesti paigaldatud punkti otsimine. Igaljuhul sai igaks juhuks liigutud järgmise kraavi käänakuni ning seal oligi otsitud punkt. Seal läks meil hästi, sest leidsin paberitest kiirelt järgmise punkti asukoha ning kappasime suurel pundil eest ära. Enne järgmist punkti saime veel mingit lätlased kätte, kellega sai enamvähem ühes tempos pandud. Ei hakanud väga trügima kah, niigi liikusime hea tempoga.
Edasi oli suund Ördi järve äärde, mis asus keset üüratut samanimelist raba. Meie suundusime sinna alguses mööda sihti, siis mööda Uia oja ja siis paar kilomeetrit otse üle hommikuse raba. Mõned laukad nägime ikka kah ära, aga enamuses oli täiesti käidav koht. 05:37 hommikul on päris tore, kui saad võileiba mugides üle raba paistvat päikesetõusu vaadelda. Seda vaatamist oli meil tegelikult veel pikaks ajaks, sest järgmine punkt oli teises raba servas ning ainuke mõistlik variant oli otse üle panna. 
Vahepeal läks meil suund küll väheke sassi, kuid mõningase korrigeerimise ja natuke mööda sihtimisega saime siiski punkti kätte. Rabas veetsime sel hommikul siis orienteeruvalt 2 pikka tundi.Järgnev teelõik oli võimalus kerge jooksusamm teha ning jalgadesse sooja saada. Kasutasime selle ära ja esimest korda istusime kanuusse 9 tundi ja 11 minutit peale starti. Aeg jalgadel puhata ja kätel tööd teha. Kaardiks oli keegi maaameti kodulehelt aerofoto välja printinud ning sellest odava värvikoopiamasinaga paljundusi teinud. Igaljuhul oli sellega kaunis raske oma asukohta paika panna ning nagu ikka läks mul lõpuks käänakute lugemine nii sassi, kui vähegi sai. Punkti leidmine oli suurest õnnelik juhus. Nimelt andis kalda ääres olevate kaasvõistlejate nägemine minu ajule vajaliku impulsi, ning viisin parasjagu käsil oleva pika sirge kaardil olevaga kokku. Natuke enne seda olin juhtunud ka kaardi mõõtkava vaatama hakka või nutma, see oli 1:46762 ehk siis kaunis standardne või mis :)
Kontrollpunkt oli kaldalt natuke eemal ning seal tuli meil liiter vett keema ajada.
Mingi nädalake enne võistlust leidsin internetist, et HONG pakub ka pliidirendi teenust ning sai ka esindajalt nõusoleks OPTIMUS CRUXi launutamise kohta saadud. Seda aga, kust ja kuidas mul õnnestuks pliit kätte saada mul teada saada ei õnnestunudki, sest minu katsetele kontakteeruda lihtsalt ei vastatud. Õnneks aga sain laenata hea priimuse oma vennalt. See oli küll raskem ja suurem, kuid toimis väga hästi. Kui enne olid mõtted, et testin selle Cruxi ära ja kui meeldib, siis ostan hoolimata soolasest hinnast ikkagi sellise mõnusa pisikese töölooma, siis nüüd ilmselt sean sammud ikkagi PRIMUS põletite müüja poole. Misteha esmamulje on määrav, eriti, kui see on negatiivne. Igaljuhul saime oma vee hoolimata tuulekaitse puudumisele üllatavalt kiirelt keema ning puistasime sinna oma seene-makaronisupi ning kohtunike poolt jagatud puljongikuubikud. Hea soe ja soolane potitäis oli.
Edasine kanuutamine oli töö võit. Orienteerumist polnud vaja, sest esimene punkt oli sild peale jõgede ühinemist ning edasi juba lõpp. Viimane 5 km sellest oli veel vastuvoolu kah. Õnneks andis lõpupoole mõnest kohast üle vedada, hea vaheldus tuimale mõlamisele.
Järjekordne rattaetapp algas uudisega, et meil ei õnnestunud võimalike paranduste jaoks teipi laenata. Head tuttavad Nipernaadi tiimist keerasid oma kotid pahupidi, aga ei leidnud oma rulli üles. Seega panime ilma minema. Alguses mõned kilomeetrid mööda rada, mis polnud jalgrattaga sõitmseks mõeldud ning hiljem suuremalt jaolt mööda pikki sirgeid kruusateid. Sekka ka mõned lisaülesanded nagu matkarajalt kaubamärkide otsimine ja vibulaskmine (2 trahviringi). Vibulaskepunkti unustasin oma Kiivri maha ning kui olin tagasi sõitnud ning teistel uuesti järgi jõudnud rabati mind uudisega, et väliskumm on uuesti katki ning nüüd tuleb kiiremas korras midagi ette võtta.
Teipi meil polnud, kuid meil oli veel üks sisekumm. Otsustasime sellest kaitsekihi peale kerida. Tehtud mõeldud. Lõikasime kummil ventiili vahelt välja ning pikkupidi lõhki. Välja nägi nagu oleks uss nahka ajanud. See oli meil juba kummile peale keritud, kui mööduva tiimi Peraküla Krupp liige Tanel Kannel meilt küsis kas saame hakkama. Vastus "Ei tea veel" viis meid väikese dialoogini, mille tulemusena vahetas omanikku korralikult seljakotis oodanud MäkAivari teibi rull. Suured tänud sulle Tanel. Oleks küll huvitav olnud teada, kas meie välja mõeldud ussinaha meetod oleks töötanud, aga läksime siiski kindla(ma) peale välja ning teipisime rattakummi korralikult sisse. Seekordne ajakulu ümmarguselt pool tundi ning tiime möödus meist sel ajal 5. Risto muideks sõitis kogu teise rattaetapi (umb. 65km) püsti et võimalikult vähe raskust tagarattale langeks ja see tervena püsiks.Järgmises punktis tuli SI jaama otsida majst ning ühe lagunenud ja väljanägemiselt varisemisohtliku maja nurgast ma selle leidsingi. Märkimise hetkel aga tungis täiesti ootamatust küljest mulle kallale roostes nael, läbistades lisaks uutele tossudele ka minu jalatalla. Sellest augustamisest pahasena sai vist vähe kiirust tõstetud ja sündis meie kolmas parim etapiaeg. Ehk oli abi ka sellest, et läksime riskile ja kasutasime teed, mida kaardil polnud.
Veel mõned punktid kruusateed ääres, väikene varustuse kontroll Oksa laagriplatsil ning oligi aeg jälle kord 50-ndasse punkti minna. Olin küll kuulnud miskit mainitavat kanuudega rataste üle jõe transpordist, kuid kuna kindlalt teadsin, et silda ei tohi kasutada ja muus osas ei olnud väga kindel, siis tegime otsuse sõita mööda teed ringi. Takkajärgi oli see muidugi vale otsus ja kaotus 20-30 minutit on paras karistus.
Järjekordne jooksuosa algas kohtuniku kaardi pealt joonistatud koopia järgi laudteelt punktide otsimisega. Punktid ise olid kenasti leitavad ja kättesaadavad, aga jooks väsitas ära. Eks vist söögi ja unevõlg hakkas segama. Rabas puhkeplatsil puhastasid Jaak ja Risto oma jalanõusid ja varbavahesid mudast, mina tänasin mõttes ööl vastu reedet õmmeldud bahille ja lasin silma mõneks minutiks kinni.Järgmine punkt oli teisel pool jõge ning ujumismõtted mõlkusid küll peas aga keegi miest ei tahtnud seda vabatahtlikult teha. Misteha, kõndisime autosilla kaudu ringi hävides sellega 15-20min.
Ka järgmine punkt oli peidetud teispoole jõge, aga kaardil paistis jõgi ühe koha pealt kuidagi maa alla kadunud olevat. Tegelikult oli seal ikkagi selline VÄGA märg rohumaa, kuid meil õnnestus kopratammi kaudu üle saada Natuke vesises metsaaluses soperdamist ja suuna peale minnes saime enamvähem punktile pihta. Kaks järgmist punkti olid lihtsad leida ning viimases neis ootas ees tõsine lisaülesanne.
Valgel paberilehele oli märgitud Start, punktide asukohad, ilmakaared ja mõõtkava. Jagasime punktid pooleks kaks mulle ja kas tandemile Risto-Jaak. Neil kahepeale üks kompass, mis eriti õiget suunda ei näidanud. Kui mina oma punktide otsingult edukana tagasi jõudsin solberdasid namad alles külmas jõevees ja otsisid neljandat punkti. Koos sai selgeks, et leidmata on tegelikult hoopis kolmas punkt ning seda läks otsima Risto.
Mõni aeg hiljem läks Jaak teda otsime sõnumiga, et kui kohe ei leia, siis tulevad tagasi ja lepime trahviminutitega. Vahepeal alanud vihmasadu ja lähenev pimedus surus peale.
Mõni aeg hiljem saabus Risto sõnumiga, et ei leidnud, aga Jaak läks veel kord entusiastlikult suuna peale otsima.
Mõni aeg hiljem katkes meil kannatus ja hakkasime avalikult oma pahameelt väljendama.
Mõni aeg hiljem tuli vibrotõbi ehk siis külmavärinad kallale. Kes on kogenud, see teab mis tähendab.
Mõni aeg hiljem viskas meil üle ja alustasime tagasikutsumisoperatsioonidega. Kõlbasid nii vilistamine, hüüdmine kui ka oletatava punkti poole liikumine.
Järgmise punkti poole saime liikuma umb kell 20:30. Ootamisega olime raisanud tunni väärtuslikku valget aega.
Kaks järgmist punktivahet olid mööda teed astumised. Alguses tegime jooksu, et vähegi sooja saada, hiljem kõndi, et vähegi edasi liikuda. Jalatallad olid pundunud, kortsus ja hõõrusid. Viimane juba asi jalgsietapil oli veel eelviimane punkt teisel pool jõge ning edasi siis juba tuttavasse punkti 50 kus sai viimsele kanuuteekonnale mindud.
Selleks ajaks oli stardist möödunud 25 ja pool tundi ning teine uneperiood oli saabumas. See oli ka põhjuseks, miks keskendumisvõime oli kadunud ja aegajalt kippus silm kinni vajuma. Ees oli aga ootamas 25 km mõlamist. Esimesed 5 neist olid juba tuttaval jõelõigul, kuid seekord allavoolu, selle läbisime kolmveerand tunniga. Arvestus ütles, et jäänud on veel 3,5 tundi tõmbamist, kuid me ei arvestanud järsku saabuva une rolliga meie sooritusvõimele.
Vahepeal oli veel lisaülesanne, kus pidi silla pealt köiega laskudes punkti võtma ning siis edasi all ootavasse kanuusse laskuma. Vahendiks oli Gri-Gri, kuid kas oli põhjus mõtte liikumatuses, väsimuses või millegis muus, minule see riistapuu ei sobinud. Tavalise kaheksa või shelliga ikka lihtsam. Saad lasta täpselt nii nagu ise tahad. Gri-gri hakkas minul jõnksudega köit läbi laskma ja oli ebamugav.Mõned tiimid väitsid, et olid rajal olles karu näinud, ma tõesti ei vaidle neile vastu. Arvestades seda, mida minu silmad seal pimedas öös mulle ajusse projitseerisid, siis üks pisike karu on selle kõrval köömes. Ma kujutan küll ette, et enamus neist asjadest ja elukatest olid vaid varjumängud ja "sleepmonsterid". Üks oli aga kindlasti ehtne. Nimelt kuskil tunnike enne lõppu, kui olime juba mõnest kärestikust alla tulnud ja natuke erksamaks muutunud, siis ujus meiega kokkupõrkekursil üksik ninaaugupaar (Koprad ujuvad niimoodi nina väljas). Kui Jaak sellele tähelepanu juhtis ja me talle (ninaaugupaarile) kiirelt kisasime, et "keera kõrvale, muidu paneme kokku!" siis tegelane lõpuks võttis aru pähe ja laksas sabaga vett (koprad sukelduvad niimoodi). Seekord läks õnneks. aga oleks veel mõni meeter ja ... "Titanic 2".
Lõpus tuli veel kanuu kaldast üles tassida ning oligi kõik. 30:24:25 pingutusele järgnes jaheda veega soe saun, kus vähemalt kaks meie tiimi kolmest liikmest ajutiselt unne suigatasid, soe supp lihapirukaga ning telki kobimine.
Hommikul 9 äratus, supile, lõpetamine, rataste ja asjade pakkimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar