xDream öine etapp Kurgjal

Otsustasin siiski ka sellest võistlusest mingid mälestused kirja panna. Hiljaks on küll natuke jäänud, aga parem hilja kui lootusetult hilja.
---------------------------------------------
Sünnitusmajast sain naise ja lapsega koju kuskil 16:30 kanti ning juba pooleteist tunni pärat pidin hakkma Kurgja poole sõitma. Asjad olid mul juba eelnevalt igaks juhuks valmis pandud ning viimse hetkeni sai veel koduste asjadega toimetatud. Kui aga auto aia taha jõudis aretasime auto katusele omatehtud laiemate klmabritega veel ühe rattaraami. Kokku üritasime auto peale mahutada 2 tiimi jagu inimesi ja varustust ning selle kokkukorjamise ja paigutamisega läks ette arvatust sutsukene pikem aeg. Niisiis "juba" enne kaheksat olime me linnapiirist väljas panime Viljandi maanteed pidi minema. Loomulikult olid vahepeal mingid teetööd ning kuna me olime kõik ikkagi arvestanud söögipausiga, siis otsisime Türil mingitki kiiret söögikohta. Pidime leppima aga 15min ootusega.
Egas midagi sai see aeg kasutatud riiete vahetamiseks ja joogikottide täitmiseks.

Parklasse jõudsime ümmarguselt 20 min enne starti. Meil oli jänud veel rattad töökorda sättida, varustus lõplikult pakkida, numbrid hankida, ennast metsatukas kergendada ja muud sada tegevust mis alati viimasele minutile jäävad. Seetõttu kukkuski välja nii, et kui kõlas stardipauk, olime meie alles rataste rattaalasse paigutamisega ametis ning startisime absoluutselt kõige viimastena. Nagu kiuste olin ma veel nii loll kah, et jätsin ähmiga rattakiivri pähe ning et mitte 10-15 km metsas kiivriga ringi joosta silkasin tagasi rattaalasse ja viskasin selle sinna kus ta oleks pidanud kohe olema. Nüüd olime siis kohe raudselt kõige viimased. Seega potensiaali positsiooni parandada meil oli.

Esimene punkt tuli suhteliselt hästi, kuigi õigele sihiotsale ei saanud koheselt pihta, kuid juba selle lõiguga olime järele jõudnud ja möödunud nii mõnestki tiimist (vist kah kerged starti hilinejad). Edasi sai mindud suures osas enda suunaga ja natuke olemasolevat jälge piiludes, kaardilt vaatas vastu küll mitu jõeületust, kuid nagu kiuste sattusid iga kord kui me jõekaldale jõudsime sellesse kohta mingi sild või tamm. Esimene vette astumine toimus mul silla all oleva truubi punktis, kuigi ka sinna oleks ehk paremal üritamisel saanud kuiva jalaga minna.

Järgmine punkt viis meid jällegi diagonaalis läbi metsatuka ja ühest kahest tiimist mööda, ning veel järgmine oli juba nn. tuumikgrupile järele jõudmise punkt. Nii mõnigi tuttav nägu hakkas juba hämarduvas metsaaluses silma. Kuna aga meie tulime tagantpoolt ja olime täkku täis sai kogu pundist mööda rebitud ning järgmine alguses üle aukliku raiesmiku ja siis pikalt mööda teid kulgev punktivahe viis meid jälitajatest aina ette ja ette. Loomulikult tuli ka eestpoolt aegajalt uusi tiime nähtavale. Jooksuetapi viimased punktid sai võetud ikka mööda pimedat metsalust võsa lõigates ning sellega läks meil seekord enamvähem. Vähemalt ei pannud mööda ning etapi lõpus olime juba enamvähem normaalse positsiooni saavutanud. Kerge sumamine jahedas vees kus minul ka korraks väga konarlikul põhjal astet otsides tasakaal kadus ning sulpsti olin ka ülakeha märjaks saanud.

Edasi suundusime rattaetapile kuhu meie tiimist mina ainukesena panin pehmendusega püksid. Ju mul siis on kõige kehvem sadul :)
teine ja kolmas punkt olid kõige hullemad. nimelt tuli mitmest kehvast trajektoorist valida üks ning meie puhul sattus see üks olema küll suhteliselt otse, kuid enne meid polnud sealt vist keegi läbi läinud, sest teed rajasime endile läbi lepavõsa ise. Kohati oli kõige parem liikuda mööda kuivanud kraavi põhja, kuid kraavi langenud oksarisu kohtades oli järskude kallastega kraavist piin välja turnida ning pärast uuesti sisse ronida. Sellist lõiku oli küll ainult mõnisada meetrit, kuid aega võttis see meil tublisti. Ei olegi täpselt uurinud, kuidas see meie positsioonile mõjus, kuid halvasti küll mitte. Enne punktini jõudmist sain aga veel korra pimedas kitsal metsarajal üle lenksu lennata ning korra pedaaliga jala pihta sellise litaka, et tükk aega ei tulnud sõitmsest midagi välja. Aga ega seal rajal väga sõita ei saanud kah. Edasi mõningad erilised punktid nagu joostes punktini ja tagasi ning puu otsast kompostri otsimine. Viimasest tagasi tulles sattusin hooga jalaga oma käe pihta äsama ning SI pulk oligi lännu. Õnneks oli kadumise koht suht täpselt teada ning rohi AINULT rinnuni. Igaljuhul sai pulk leitud ja järgmise punkti poole ajama pandud. Pikk asfaldi lõik mis lõppes silla alla punkti järele ronimisega. Kaardilt paistis edasine olema kaunis tuim kruusaralli millele pakkus vaheldust Ristol lõhkemud tagumine kumm. Õnneks seekord ainult sisekumm ning natuke aega hiljem ja mõned positsioonid tagapool, saime jälle liikuma.

Järgmine punkt tõi endaga kaasa selle ürituse meeldejäävama osa ehk siis mööda laudteed ringi tegemise ja kuskil keskel rabasaarelt punkti toomise. Kuna seekord oli pulk minu käes ja keegi teine vabatahtlikult vette ei tahtnud hüpata hakkasin riideid seljast koorima. Kindad ja rattapüksid jäid kaldale, ülejäänud selga. Vesi oli ülipositiivselt soe ning kui oleks aega laialt käes olnud, siis veest ei oleks välja tulnud. väljas hakkas aga jahe ning seetõttu tegime ülejäänud laudteel väheke kiiremat sammu ning saime sealt hea ajaga tulema.
Edasine oli jällegi suuresti mööda kruusakaid sõitmine, ainult vahepeal oli ka natuke metsavahelist sabistamist, kuid rada oli piisavalt hästi näha ja eksimist polnud karta.

Jõudsime nooleviskepunkti, kus ka meie pidime kehva visketäpsuse tõttu osalema liivaluidete madalamaks kündmises ehk siis mõnesajameetrisel mööda tähistatud rada ülesalla kulgeval liivasel rajal jooksma. edasi algas nn joonorienteerumine, kus pidi liikuma mööda etteantud trajektoori ning rajal võis paikneda punkte. Olgu siin mainitud, et meie tegime selle raja 100%'liselt õieti. See nõudis meil küll ühe koha peal tagasi sõitmist ja õigest teeotsast sõitmist, kuid vähemalt oleme ausad. Väga palju oli tiime, kes panid otse ning isegi siis, kui said veast aru ei läinud tagasi vaid leppisid lõikamisega. Kahjuks aga ei olnud kõrvalistesse kohtadesse punkte pandud ning karistust nad seega ei saanud. Pärast söögilauas sai rajameistriga juttu aetud ja selgitus, et muidu oleks B raja SI pulgale mahtuv punktide arv lõhki läinud, tundus suht usutav ja ka mingis mõttes arusaadav. Igaljuhul oli seal vahel üks jalgsietapi moodi lisaülesanne. Nimelt anti meile vahepeal kätte jooksu kaart, kus vaid osa kaardist oli alles jäetud. Nimetati seda vist koridor-orienteerumiseks. Igatahes sai esimesse punkti mindud mööda teed ja sihti, teise mööda sihti tagasi ja siis mööda teed. Kolmas oli aga natuke nutikam, sest kaardilt polnud tee kulgemise kohta väga palju lugeda. Alguses natuke mööda teed, siis aga pidi keerama hommikuselt vesisesse padrikusse. Imelikul kombel polnud seal praktiliselt üldse jälgi, kuigi tervelt 9 A raja tiimi olevat meie ees olnud. Juu siis läksid nemad mööda teist rada. Jõudsime aga enamvähem kenasti kallasrajale kust avanes kena vaade jõekesele ning varsti ka punktini. Järgmised kaks punktid tulid lihtsalt. vaid jalgades oli jõudu vaja leida, et kohale jõuda.

Tagasi rataste juurde jõudes võtsime natuke aja maha, et Jaak saaks oma joogikotile teipi peale tõmmata. Oli teine kuskile orgi otsas vist katki läinud. Sellega läks aga nii kaua aega, et vahepeal möödus meist posu konkurente. Tulemsut aga ikkagi ei olnud. Kott lekkis ja jooki sees hoida ei kannatanud. Õnneks oli ratta lõpuni jäänud veel ainult väikene jupp ning selle kannatas Jaak kuidagimoodi ära.
Edasi oli jõkke veetud lintidega mingi rajake ning seda läbides selgus meie valik. Üks tiimi liige pidi rattaga(meie puhul kahega) sõitma kanuu lõppu ning teised kaks võtma kolmanda ratta kanuusse ning sellega mööda vett kulgema. Truisime ratta ikka korralikult kanuu külge kinni ja hakkasime Ristoga koos mõlama. Jaak pani kahe rattaga mööda teed. Kanuu sõidust polegi palju rääkida, kui siis seda, et esimene punkt oli kavalalt pilliroo padrikusse peidetud ning et jõgi oli lai ja rohtu täis. ahjaa, seda kah, et möödusime nendest tiimidest, kes meist kotilappimise ajal möödusid.

Kanuu lõpus juhatas Jaak meid kenasti valmis vaadatud rada pidi kuiva jalaga punktinin ning panime rattaga ajama. Esimese punkti juures oli meile järele jõudnud "JAH tiim" ning tundus, et neil on hirmkiire tempo ning kohe jõuavad meile päris kannule ja panevad mööda. Tõstsime ka ise tempot maksimumi juurde ning läbisime kõik järelejäänud punktid täie auruga. Mina kui meie tiimi kõige nõrgem rattur sain Ristolt ja Jaagult veel aegajalt abistavaid tõukeid, et rong kiiremini liikuma saada. Rajal olles tundus, et jälitajad jõuavad kogu aeg üha lähemale, kuid pärast aegu analüüsides selgus, et tegelikult oli meie lõpuspurt ikkagi kokkuvõttes võimsam.
Kokkuvõttes siis sai metsas oldud 11 tundi ja igati normaalne 11-nes koht. See on juba rohkem meie taseme moodi, mitte nagu selle aasta esimene etapp. Loodetavasti saab järgmisel korral kah rahuldava tulemuse.