xDream Pikasillal 19.08

Seekord otsustasime minna hommikul ning seda varasema algusaja ja lühema kogumisringiga, kui eelmine kord. Kell 6, kui mina Ülemiste parklasse jõudsin, oli udu tõttu raskusi parkla teist otsa näha. Igaljuhul saime seekord vist varem Tallinnast liikuma, kuid kuna tuli kaugemale sõita, siis Võistluslinnaku parklasse jõudsime ikkagi vaid napid 25 min enne starti.
Seekord aga olid riided juba varem selga topitud ning joogikotid valmis jooki täis. Starti jõudsime mõned minutid enne pauku.
Algus kanuudega, seekord olid korraldajad teinud hargnemise ning mei suundusime ülesvoolu kolmanda-neljandana. Enne teie punkti jõudmist aga jõudsime järeldusele, et üks peaks eralduma ja maad mööda liikudes võtma järgnevad kolm punkti. Muidu peab kanuuga väga palju tiirutama ja vedama. Tagantjärele mõeldes oli see paras viga, sest juba teise punktini jõudes möödusid minust kui sellest ühest õnnetust mitu paatkonda.
Kallas paistis paadist mõnus heinamaa, kuid tegelikult oli nn pokumaa ootamatute mudaaukudega, kuhu oli mõnus sisse kukkuda. Jõe vahetu äär oli võsavaba, kuid seeeest nii pehme, et seal liikuda polnud võimalik. Nii kui astusid olid põlvini sees. Nii ma siis ukerdasin teise punktini lõpus ka natuke ujudes, sest punkt oli katkise paadisilla otsas. Kolmandasse minnes lootsin kaotuse tagasi teha, sest teised pidid kanuusid tassima. Lootus aga suri, kui loodetava natuke soise ala ületamisel avastasin eest suhteliselt põhjatu mudajõe. Mitmel korral pidin end kõrkjatest hoides välja sikutama, sest olin kogemata mudasele kohale astudes vööni sisse vajunud. Enne teist jõeharu oli ka natuke tahedamat maad, kuid seal oli pajuvõsa nii tihe, et andis läbi pugeda. Ja loomulikult oli punkt teisel pool jõge ja mul tuli oma kaart hambus ujumisoskusi demonstreerida. See polegi nii lihtne, sest kui miskit peab hammaste vahel hoidma, siis ju vabalt hingata ei saa ning seega ka väsimus tuleb kiiremini. Järgmisessse punkti jõudsin ma maad mööda natuke kiiremini kui konkurendid kanuuga, sest kallas oli natuke tahedam ja kannatas natuke jooksusammu teha, kuid neljas punkt oli kaardil kujutatult natuke mööda pandud ning tiigi asemel oli see hoopis tiigi otsas. Nüüd tuli veel kanuus ootavate seltsimeesteni jõuda ning olekski saanud edasi minna. See aga oli kõige raskem osa. Segamini pokumaaga, sooheina väljadega, tiheda paju ja pilliroovõsaga tuli ka mudaaukude ja ojadega võidelda. Kui ma ükskord surmväsinult ja läbini mudasena silla all ootavate kamraadideni jõudsin selgus, et olime kuskil 13-ndad Niipalju siis heast liikumisstrateegiast. Kaks järgmist punktivahet olid lihtsad tõmbamised ning ma kogusin end sellel sõidul omajagu, sest seitsmendasse minekul tuli jälle üle poolsaare lõigata ning üle jõe ujuda. Viimase juures oli ujumine kõige lihtsam tegevus. Kõigepealt hüppasin kaldast nii kaugele, kui sain, roomasin kaart hambus nii kaua, kuni kõht ja jalad olid mudast lahti ning ujusin teisele poole. Kui aga muda hakkas kõhtu kraapima, tuli roomates edasi jõuda. Ka punktini jõudmine polnud kerge. Mööda "kallast" edasi liikudes jõudsin mingi aeg porimülkani, milles ka punkt püsti. Väga lähedale ei julgenud astuda, sest muidu ma oleks praegugi veel seal.
Kamraadidele vastu liikudes väga hull ei olnud, sest kõrkjates olid mõningad lohad juba sisse tallatud ning püdelamad kohad nägi paremini ära. Uuesti kanuus ja järgmine ehk kaheksas punkt oli see, millest kõik hiljem rääkisid ja mis oli põhiline ekstreemsus seekordsel etapil. Nimelt oli punkt pandud mudavälja keskele. Ei mingit vett, ei mingeid kõrkjaid millele toetuda või millest haarata, vaid ühtlane püdel muda. Kui meie sinna jõudsime oli seal ka teisi ning kuidagi tegutsemise käigus sai kolme tiimi ja kahe kanuuga see punkt ära toodud. Ikka, et ronid ühte kanuusse ja sikutada teist kannud edasi, siis jälle ronid teise kanuusse ja sikutad esimest edasi. Suhteliselt norm kiirusega saime punkti kätte julgen öelda.
Ülejäänud kanuusõit oli suhteliselt sündmustevaene. Vaid sutsu enne lõppu pidime kanuuga "sõitma" kohas, kus polnud piisavalt vett ning põhi oli jalgadega lükkamiseks suhteliselt olematu. Tegime seal "tõukekat" -- üks jalg kanuus, teisega kõrvalt hoogu. Kui kõik kolm seda sünkroonis tegid, sai päris hästi edasi.
Kanuu lõpus tehti meile meeldiv üllatus öeldes, et oleme neljandad. Alguses ei osanud miskit arvatagi, aga pärast oli vägagi üleolev tunne. Sai ju ikkagi alguses roostikus mütatud aeg natukenegi tagasi võidetud. Koht paranes aga meil ratta alguses veel natuke. 18'nda punktini jõudes arvestasime endi kohaks 2, kuna aga seal SI jaam ei töötanud, siis ei jäänud sellest ka miskit jälge maha ning järgmises punktis olime juba ühe koha järgi andnud. 20 punkti asemel sai kogemata üks siht varem ära keeratud ning tulemuseks väikene ajaline kaotus. 22 punkt ja jalgsietapi algus tähendas meie jaoks meestest teisel kohal olemist, kuid tagant oli suhteliselt lähedal tulemas ISC, seega erilisi sansse ei olnud. Tavaliselt on meil võistluse keskel ja lõpupoole olevatel jalgsietappidel alati suhteliselt kehvalt läinud, sestap võtsime natuke rahulikumalt ning kaine peaga. Alustuseks saime kaardi millel peal vaid veed ja kõrgusjooned. Kulgesime alalhoidliku tempoga ning 6 esimest (23-28) punkti tulid enamvähem täppi. Vana lasketiiru otsimisega aga läks meil vähe nihu ning oma 5-10 min võib sinna keerata küll. samuti tuli paari minutiline vivitus punkti 31 (soo lõunanurk) otsimisega, kaldusime liigselt põhja poole.
Sellele järgnes nn. tavaline jalgsiorienteerumine, mille trajektoor meil võitjate omadega suures joones ühtib. Ainult mõnes kohas on natuke sihte mööda ringi mindud või suunaga eksimise tõttu väike look sisse tulnud. 40-ndas punktis pidi määrama torni kõrguse, mis minu pikkuse ja torni kõrval seismise kaasabil 1m võrra mööda läks. Tulemuseks trahv 1min.
Jalgsietapi lõpupunkti läks truubist võtma Jaak, kes kuskil truubis SI pulga olematusse pillas. Misikka, mina läksin allavoolu vaatama, et kui pulk vooluga välja tuleb, siis püüan kinni ning Jaak hakkas kätega truubi põhja kammima, et kaotatud asjandus üles leida. Halvim jäi tulemata ehk saime pulga kätte. Ajaline kaotus aga mitmeid minuteid.
Siis üks väikene golf ehk saalihoki kaikaga tennispallide ämbrisse ajamine. 3-st 2 ja see mis punnis tegi ilge napika. Korvpallist võrdlus oleks selline pall, mis teeb rõngal kaks tiiru ning siis kukub mööda. Trahviks liitrise purgi täitmine, milleks meil kulus kaks korda joogitopsiga ja üks kord joogipudeliga järve ääres käimist. Edasi panime ratastega veel viimaseid punkte otsima. Esimene pikem sõit kukkus meil enamvähem välja. Kuigi võtsime natuke ringi ja suuremaid teid ning kaotasime parimatele 6 minutiga olime "oma tugevusklassis" siiski normi piires. Veel natuke metsateedel sõitu, üks jõe läbimine, natuke alfalti, kruusa ning saabusimegi finishisse. Igati austusväärne 4-s koht ajaga 7:43:30. 8 minutit kiirem aeg ehk siis natuke vähem puterdamist rajal oleks meile toonud koha poodiumil, aga oleksid ei maksa ju midagi. Tuleb ikka trenni veel teha. Tegelikult aga oli see meie hea koht suuresti tingitud ikkagi õnnest ja teiste ebaõnnest. Võrdsete kanuuringide ja kaotamata SI pulkade korral oleks koht ilmselt 10 ringis tulnud.
Igaljuhul oleme meie oma sooritusega seekord peaaegu et rahul.