Lasin end jälle veristada

Erinevatel põhjustel on nüüd juba pea 3 aastat viimasest vereandmisest mööda läinud. Kord on olnud kõht tühi ja kord on olnud kiire päev ja kord on olnud samal õhtul trenn või samal nädalalõpul mingi pikem võistlus. Ja eks ma olen ka vahest lihtsalt laisk ja hoolimatu olnud. Spetsiaalselt verekeskuses sai ikka väga ammu käidud, sinnakanti pole lihtsalt eriti liikumist. Täna siis võtsin kätte ja lasin oma hinnalist verd kenasti plastikaatkotti niristada. Suurem meeldetuletamine oli, et kummast käest lasta, sest varemast mäletan, et ühelt poolt on tulemuseks kotitäis verd ja teiselt poolt boonusena auklik veen ja sinine nahaalune. Seekord läks siiski õnneks, sest plasma hakkas ilusti jooksma ja veretädi ei saanud paralleelse ohvriga eriti aega tegeledagi, kui mul juba paun täis.
Kurvastuseks ei saanudki pärast shokolaadiga maiustada, seekord jagati vaid mingit nänni. Egas midagi sain oma ilma kõrvata tassi ära visata ja uue Verekeskuse joogianuma kasutusele võtta. Järgmine kord lugati shokolaadi kah anda ja kui mingit takistust ei tule, eks siis maiustan.
Skoor oli kaardi pealt uurides 11 korda vahemikus 1999-2003. Peab vaatama, kas järgmise nelja aastaga saan uue isikliku rekordi. Algus igaljuhul on juba tehtud.