Icebug 25h 2008

Esimene tõsine talvine seiklus eestis. Ja me otsustasime mõõtu võtta. ikka seesama tavapärane tiim. Kraapisime kappidest ja lähematelt tuttavatelt kokku kõik vähegi sobivad riidetükid ja varustuse jubinad ning sõitsime Otepää külje alla võistluskeskusesse. Veel hommikulgi oli diskussioon, et mitu kihti ikka peab riideid selga panema ja mis me jalga paneme, aga lõpuks saime ikkagi kõik enamvähem ühtlaselt sisse pakitud ja ära majandatud.
Minul siis jalas vaid paksud liibuvad püksid ja seljas lähikeste käistega rattasärk +käised ja windstopperiga jakk peal. Jalas juba üliauklikud ja rebenenud tossud vooderdatud õhukeste, kuid tihedate villaste sokkidega ning peas buff. Käes 34 kr maksnud kindad, mis ostsin jääronimise tarvis. Kotis loomulikult veel üks fliis ja kilekas.

Start anti 11:00 laupäeva hommikul. Peab nentima, et tavaliselt 2/3 meie tiimist sel ajal veel põõnab või rüüpab hommikust äratuskohvi.

Proloog siis väikene jooksuring võistluskeskuse ümber mis näitas, et jalgadel saab järgneval ööpäeval väga märg olemine tulema. Edasi jalgsietapp sinkavonka mööda põldusid, metsi, linatänavaid ja sooääri. Üle ojade ja mägede läbi tihnikute ja hekkide. Sealhulgas sai ronida apteekrimäe hüppetorni otsa, liugu lastud mööda peegelsiledat külavaheteed mis kulges mäest alla ning ületatud soo, mis õnneks oli jääkaane all. Samas väike emajõgi (kaardi peal oli nii kirjas) oli jäävaba ja sealt üle ei saanudki. Igatahes jõudsime õnnelikult ja vist 8-nda koha peal jalgsietapi lõppu. Lõpus tulid meile juba vastu suuski tassivad konkurendid. Eitea, kas nad ei raatsinud suuski kulutada või oli mingi muu häda, igaljuhul ei lasknud meie end sellest häirida ja tõmbasime rahumeeli soojad ja kuivad suusasaapad jalga ning klõpsisime klambrid kinni.
Algus oli raske, sest kus lund oli, sinna polnud vaja sõita (me natuke ikka sõitsime kah) ja kuhu oli vaja suunduda, seal polnud jälle lund. Kuna ma pole juba mitu aastat suuska alla saanud, siis võtsin viimast ja põrutasin suuskadega ka suure maantee serval hanges. Hiljem sai ka minule selgeks, et ega ikka igal pool pole mõtet ja võtsime omaks suusad alla/suusad alt tehnika. Nii ja naamoodi möödus see sõit kuni lahkusime Kekkose suusaradadelt etapi karmima laskumise kaudu, kus paljud tiimid kadusid kandsid. Meie poolt lisandus sinna üks katkine suusakepp ja murdunud hing. No seda, et me kõik seal kägarat panime ja lund köhisime ma isegi ei maini. Väikene avariipakkimine ja jätkasime juba kahe suusataja ja ühe suuski tassiva liikmega. Siit algas siis lebotamine vähemalt tiimi enamusele, sest ega jalgsi ikka liikus tunduvalt aeglasemini hoolimata mõningatest takistavatest võsadest ja järskudest tõusudest ja korralikult liivatatud teedest sai plastikutel libisedest pea kolmandiku võrra kiiremini edasi. Meie suusaetapp ja päikese taevalaotuse teekond jõudsid lõpule peaaegu et samal ajal. Veel viimane laskumine, mis tuli nii või teisiti suusad käes teha toimus pimedas ja oli hea, et olime lambid selleks ajaks juba kotis välja koukinud.
Nüüd üks lisaülesanne tõukekelgutamise näol, siis üks kerge puulõhkumine, mis tänu heale fiskarsi kirvel sujus ladusalt, kelguga tagasi ja olimegi rattaetapi alguses.
Kohutav. Ütlen veelkord -- väga kohutav oli see teede olukord seal lõunaosariikides. Peab mainima, et uiskudega oleks vist tunduvalt paremini edasi saanud. Õnneks algas etapp tõusuga ja keegi peale mu oma tiimi ei näinud, kuidas ma esimesel laskumisel ratta alt ära kadumise tõttu külili prantsatasin. Millegipärast oli sel öösel korduvalt mõtteis, et peaks ikka endale need krdi naelkummid muretsema. Eriti tihti tulid need mõtted nendel teelõikudel, kus mu keha talvise teekattega otsekontakti leidis. Kõige huvitavam oli aga see, et teised kurtsid küll libeduse pärast, aga lähemat tutvust tee pinnaga teised ei teinud. Hoolimata sellest, et laskumistel toimetasin üliettevaatlikult ja väikseimagi ohu korral otsisin abi teepinnalt jalga maha toetades sain küljed valusaks. Ega asja ei teinud lihtsamaks ka see, et mu pealambi valgusvihk jäi aina nõrgemaks ja nõrgemaks, kuni näitas valgust vaid lähiümbrusele Kui aga liigud 20km/h ja näed 20m ette ning seal ilmub lausjää, siis on ainus lootus, et ei pimedusest ei tuleks laskumist ja lausjää lõpeks kohe-kohe. Ülejäänud juhtudel lõpes olukord üldjuhul teeservas või pikali või siis mõlemat korraga.
Õnneks sai see läbi, aga mitte varem, kui oli kulunud umbes pool kontrollajast. Samas õnneks sai see läbi võistluskeskuses, kus meil oli võimalus oma varusid täiendada varustuskotist, mille sai enne starti valmis panna. Meil oli seal üks termos nuudlitega, nati juua ja mõned kuivad riided. Selleks ajaks, kui me olime nati riideid vahetanud, nati riideid kuivatanud, kaardi peale vajalikud punktid kandnud ning imenatuke söönud-joonud kulus märkamatult üle tunni ja olime sunnitud kiirelt teele asuma. Selle asemele, et jalutada järgmisse punkti, lugesin ma maastikku väga valesti ning põrutasime hoopistükkis kaugemale. Siis keerasime lootusrikkalt vale teed mööda sisse ning kui kõrva ääres hakaks minig volkam kurjalt haukuma ning teed enam edasi ei läinud olime sunnitud nati sügavamalt kaarti tudeerima ning läbi märja ja soise metsa tagasi ragistama. No loomulikult polnud siin jääd ega midagi ja jalad vajusid ikka mõnuga mudasse. Siit algas siis mõningate jalgade allakäik. Igatahes jõudsime õigesse kohta, kus joonistasime söestatud puupilbastega mõned portreed, saime piirkonna täpsema kaardi ning panime edasi. täpsema kaardiga muidugi hea liikuda, kuid sellel oli kaks probleemi, sisenemis ja väljumispunkt. Esimese leid oli lihtne, kuid punkti, mis pidi tulema peale mikroorienteerumist ei õnnestunud pisikesel kaardil leida. No loomulikult need, kes maastikku ja ümbrust teadsid oli pilt selge, kuid meie panime ringiga mööda teed ning kaotasime sellega hulga aega ja energiat. Viimane jalgsietapi lõpp oligi selline tuim edasi-tagasi kõndimine mööda asfalteeritud ja jäävaba maanteed, millest viimasel otsal siis tuul vastu. Aega kontrollaja lõpuni oli veel ümmarguselt 5 tundi ja umbes nii pikalt oleks läinud ka viimane rattaetapp, kuid olime viimasel vantsimisel jõudnud otsusele, et see jäägu siis järgmiseks korraks. Põhjuseid oli mitu ja üks haletsusväärsem, kui teine aga ilmselt lõppkokkuvõttes ainuõige otsus. Vähemalt kui ma nägin mis ühe teatava tiimiliikme soki seest välja tuli, siis ..... Brr... Minu jalad õnneks terved ja isegi erilist lihasevalu pole. Vaid õlad on koti kandmisest soonilised ja valusad.
Ja tatipaberite hunnik paberikorvis kasvab meeletu kiirusega, aga see pisik oli vist juba enne sees.
Kokku olime rajal suts alla 20 tunni ehk koos lõplike trahvipunktidega 29:04:23 paigutudes üldpingereas 10-ndaks tiimiks. Nõrk saavutus, aga parem kui mittemidagi. tiimid, kellega koos jalgsietapi lõpetasime said finishisse napilt enne kontrollaega, seega teoreetiline võimalus oli olemas.
Nüüd nati puhkame ja hakkame jälle trenni tegema.