Jää on kohal -- peaaegu

Käisin täna hommikul jääd tsekkimas. No ikka rannamõisas, sest muud pleisid minu jaoks veelgi kaugemal. Sinnagi oli 50km ja 40 min. Peab natuke kaarti uurima, et kas see oli ikka kõige kiirem tee. Tegin mõned klõpsud kah, aga ei tea, kas oli valgus kehva või käsi kõver aga kuidagi udused ja tatised on need kaadrid. Aga parem kui mittemidagi.

Igaljuhul midagi nagu oleks, aga ronimise jaoks veel suts vähe.
Allatuleku koha kõrval nati järsema kallakuga seinal polnud midagi, sealt mõnikümmend meetrit tallinnna poole aga paistsid mõned peenemad nired.

Kurja koera tõusul paistis juba midagi rohkemat olema, kuid seal pole ju üleval ankurduspunkti ning jää on baasi tegemiseks veel liiga õhuke.

Lääne poole vaadates hakkas esimeses areenis silma õhukene jääkiht Nagu ikka hakkab see poolest seinast ja on rohkem laiuti. Ligemal ei käinud, kuid seal voolab alati vesi, niiet võiks jõudsalt kasvada.

Sadama poolses osas - Katlas on purikas veel suhteliselt väikene. Mingi nipiga saaks seal ehk isegi ronida, aga siis lõhuks purika ära ja peaks veelgi kauem korralikku seisu ootama. Kui saaks sealt ülevalt paakautotäie vett alla niristada, saaks pühapäevaks juba korraliku harjutamiskoha.


Kõige hullem asja juures on aga see, kuigi meie hiljutine ilm on olnud vesine ja märg, siis praeguseks on rannamõisas maapind nii kuiv, et mitte midagi eriti ei tilgu. Isegi meri on taganenud ning liivaluiteid nähtavale jätnud. Ei mäletagi, millal seal viimati nii kuiv oli.
Vähe positiivsem on aga see, et kalda äärne (kuni kivideni) on kenasti jääkaane all peidus ja merelt tulev soe ei pääse nii kergelt jäätumist segama.